:format(webp)/nginx/o/2017/05/10/6646903t1h945a.jpg)
Ooper on kulukas kunstiliik. See asjaolu pärsib paratamatult uuslavastuste arvu ning teatrite repertuaarivalikuid. Eesti kaks kutselist ooperimaja – Estonia ja Vanemuine – toovad kahe peale ühe hooaja jooksul välja keskeltläbi umbes kolm-neli uut ooperilavastust, mida on kohalike ooperisõprade baasvajaduste rahuldamiseks selgelt liiga vähe (solistide vajadustest ma siinkohal lugejaid pisaratest säästa soovides parem ei räägi).
Peale era- ja tudengiprojektide aitavad publiku olukorda parandada külalistruppide gastrollid, mida on viimase kümmekonna aasta jooksul toimunud tänuväärse sagedusega meie kolmel suvisel ooperifestivalil: Saaremaa ooperipäevadel, Pärnu ooperipäevadel ning Birgitta festivalil. Külalisetendused keset hooaega on pärast nõukogude aja lõppu olnud seni paraku erandid.
Seoses Pärnu PromFesti ja Kaunase Riikliku Muusikateatri koostöös valminud «Traviataga», mille esietendus toimus millegipärast Tartus, sattusid sinna Leedu suuruselt teise linna muusikateatri orkester ja koor. Ja sealt küpses ilmselt idee võtta enesega kaasa kaks lavastust, millest järgnevas juttu. Sealjuures pakkus mulle huvi, kuidas mõjuvad Kaunase muusikateatri külalisetendused oma stiililt ja kvaliteedilt Eesti muusikateatri hetkeseisuga võrreldes.
Otto Nicolai ooper «Windsori lõbusad naised» (1849) põhineb William Shakespeareʼi samanimelisel näidendil ning kuuulub õigustatult buffa-ooperite kullafondi, Pergolesi, Haydni, Mozarti, Rossini ja Donizetti teoste kuulsusrikkasse ritta. Ühtlasi on see noorem vend Nicolai kaasaegse Giuseppe Verdi enam kui nelikümmend aastat hiljem sama dramaturgilise materjali põhjal komponeeritud ooperile «Falstaff».
:format(webp)/nginx/o/2017/05/10/6646917t1h3d07.jpg)
Kaunase «Lõbusad naised» mõjus meie kohaliku ooperipildi üldisel foonil ehmatavalt retrolikuna. Itaallase Gianni Santucci 2016. aasta aprillis esietendunud lavastus esindab oma täielikus autori- ja ajastutruuduses ning kompromissitus realismis seda režiitüüpi, mis on uuel aastatuhandel Lääne-Euroopa enesest lugupidavates ooperimajades (sealhulgas juba pikemat aega peamiselt üksnes välislavastajaid kasutanud Estonias ja Vanemuises) üha enam põlu alla sattunud.
Varasema solisti-, helilooja- või dirigendiooperi ajastu on Õhtumaade ooperikunstis välja vahetanud lavastajaooper (ning otsapidi ka lavastusdramaturgi- ja kunstnikuooper). Ning selleks, et oma raha auga välja teenida ja mitte näida vanamoeline ja ideevaene, peab lavastaja end teose kogutervikus väga nähtavaks tegema, tema töö peab vaatajale silma karjuma – olgu tal siis esteetiliseks provokatsiooniks parasjagu käepärast kandvaid ning allikmaterjaliga sobivaid ideid või mitte.
Santucci on olnud «Windsori naiste» puhul rohkem näitejuht kui lavastaja – tema vähimagi originaalsus- ja sügavustaotluseta töö ei teeni mitte omaenese edevust ja fantaasiat või paguneid lavastajapintsakule, vaid üksnes ja ainult Nicolai teost, mida on peetud üheks saksa keeleruumi kõigi aegade parimaks koomiliseks ooperiks.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/10/6646905t1hb4c3.jpg)
See lavastus ei häbene oma vähimagi teise plaanita säästurealismi, papist dekoratsioone, värvikirevad kostüüme ja jämekoomilist esituslaadi. Ehk teisisõnu kõiki neid kvaliteete, mis mõjuvad postmodernistliku topeltmängu ja vormilise kontseptuaalsusega harjunud ooperisõbrale infantiilselt nii intellektuaalses kui ka esteetilises mõttes.
Samas aitab selline «lastelavastuslik» lähenemine tuua kõnealuse ooperi puhul välja mõlema allikteose – nii Shakespeareʼi näidendi kui Nicolai muusika – tegelikku sisu, milleks on renessanslik naer inimese liiderlikkuse, apluse, ahnuse ja edevuse üle. Ja see naer ei vaja oma ajatu sõnumiga minu meelest intellektualiseerimist, moderniseerimist ja semiootilist topeltkodeerimist. Santucci on kallanud vana veini vanasse lähkrisse ning saavutanud tulemuse, mis võlgneb oma hoogsuse, selguse ja kunstilise terviklikkuse eelkõige vanamoelisusele ja vähesele kunstilisele ambitsioonikusele. Naer ei lähe siin hetkekski üle irvituseks.
Leedukate versioon Nicolai ooperist on vanamoeline ka selles plaanis, et esindab meil vaikselt, ent pealtnäha pöördumatult kaduma läinud traditsiooni esitada vähemalt koomilisi oopereid publiku emakeeles. Kaunase muusikateater kandis «Windsori lõbusad naised» ette leedu keeles, mõnede rosinaks sisse pistetud eestikeelsete repliikidega. Kusjuures selle Singspielʼi kõnedialooge oli justkui vähendatud ja lühendatud, andes seeläbi tervikule žanriliselt rohkem ooperliku üldilme.
Kaunase muusikateatri orkester (dirigent Jonas Janulevičius) ja solistide ansambel olid tasemel, eriti vaimustasid Tartu publikut sopran Gitana Pečkytė (Pruao Flut), bass Liudas Mikalauskas (Falstaff) ja bariton Ramūnas Urbietis (Härra Flut). Kogu lavastuse ning ettekande ainus nõrk (ja kohati pisut anakronistlikult mõjunud) koht olid tantsunumbrid, mille koreograafia ning teostus jäi selgelt allapoole kutselisele muusikateatrile seatud mõttelisi standardeid.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/10/6646911t1hcf40.jpg)
Koreograafiline kitš
Victor Hugo romaani «Jumalaema kirik Pariisis» ainetel Antanas Jasenka muusikale loodud «Notre Dameʼi legend» (esietendus 2013. aasta aprillis), mille koreograaf ja lavastaja on Aleksandras Jankauskas, esindab seda tantsuteatri alamliiki, mille jaoks Eesti kutseliste tantsuteatri truppide täiskasvanutele mõeldud repertuaaris kahjuks tänapäeval kohta pole.
Jutt käib seda tüüpi tantsuteatrist, mis on mõtteline vaste muusikalile – kergesti ligipääsetav ja arusaadav meelelahutusliku taotlusega lavateos, millel puudub suurem kunstilisuse ja originaalsuse pretensioon ning mis ei ole vastava ettevalmistuseta inimesele liiga ehmatavalt ja eemalepeletavalt akadeemiline, modernne või avangardne.
Selliste karakteristikutega tantsulavastusi tehakse meil aeg-ajalt lastele ja noortele, ent paraku mitte täiskasvanutele. Viimaste hulgas moodustavad ega enamiku need, kelle jaoks on mõtteline trepp teel klassikalise balleti või keerulisema kunstikeelega tantsuteatri juurde liiga kõrge esimese astmega.
«Notre Dameʼi legend», mis flirdib julgelt ja häbitult popkultuuriga, on selle žanri stiilipuhas, ent kunstiliselt mitte kõige õnnestunum näide. Ehkki rokkooperliku kõlaga muusika esitamisel toetavad orkestrit rokkbänd ja kolm vokaalsolisti, valitseb üldmuljes siiski monotoonsus.
Korralikult esitatud, ent klišeesid kordav koreograafia on segu klassikalisest balletist, karaktertantsust ja show-tantsust, sekka ka üks number postitantsu. Lava-, kostüümi- ja valguskujundus kannab pop-gootilikke kvaliteete, ent on ilma õige visuaalse dominandita (valguse ja videoga oleks andnud palju rohkem ära teha).
«Notre Dameʼi legend» püüab olla ühtaegu võimalikult ilus ja traagiline ning uputab end paatose pillerkaarina paratamatult kiiresti kitši. Selle tagajärjel on ta õige dramaturgilise arenguta ning iseennast kordav nii muusikas, koreograafias kui lavastuses. Teose sisu jääb mõnevõrra segaseks ka inimesele, kes on Hugo romaaniga tuttav.
Lavastus on efektitsev, hea tempoga ja hästi rütmistatud ning rõhub kõigis oma valikutes rohkem visuaalsele kui sisulisele kontrastile. Kõigi nimetatud osade koostoimel mõjub teose tervik kui teatrilavale pandud vaese mehe Eurovisioon «süütutest» üheksakümnendatest.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/10/6646913t1hedf4.jpg)
***
Kaunase Riiklik Muusikateater
Tantsulavastus
«Notre Dameʼi legend»
Helilooja Antanas Jasenka
Lavastaja-koreograaf Aleksandras Jankauskas
Kunstnik Arturas Šimonis
Otto Nicolai ooper
«Windsori lõbusad naised»
Dirigent Jonas Janulevičius
Lavastaja-koreograaf Gianni Santucci (Itaalia)
Kunstnik Alessandro Camera (Itaalia)
Külalisetendused Vanemuise väikeses majas 6. ja 7. mail
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)