100 aastat üksildust Eesti külas

Kokora bussipeatus 1980. aastate alguses. Foto: illustratsioon raamatust

Erinevalt paljudest koduloolistest raamatutest on Kokora küla inimeste mälestusi sisaldav «Ajapüüdja» üllatavalt mahukas – üle 400 lehekülje. Intervjueeritud on 43 inimest, kellest mitu olid sündinud 20. sajandi algupoolel ja elasid 21. sajandi alguseni. Mõned neist elavad siiamaani! Enamik on muidugi nooremad.

Kokora on mitmest alaasumist koosnev ajalooline hajaküla Alatskivist umbes seitsme kilomeetri kaugusel, keskuseks efektne teerist. Kokora mõisa peahoone oma veidral poolikul kujul on siiamaani kenasti alles, kõrval 1970ndatel ehitatud paneelmajad. Praegu on Kokoral ka tore kogukonnakeskus ja üldiselt tundub, et elu läheb seal edasi ka 21. sajandil.

Sattusin selle raamatu juurde juhuslikult seoses oma kõrvalerialaga – nimelt pakkus Liivi Muuseum, et võiksin Andrus Kasemaa kogutud Kokora küla mälestused raamatuks vormistada ja kujundada. Ma ei teadnud kirjanik Kasemaast midagi, tundsin vaid kunstnik Andrus Kasemaad, aga tema on juba aastakese surnud. Mõtlesin veel, et kas vana Andrus jõudis elu lõpul veel mingeid külamälestusi koguda. Aga tuli välja, et aktiivselt tegutseb üks umbes 30-aastane poeet ja romaanikirjanik, täiesti tunnustatud isegi. Kellega ma pole tänini kordagi kohtunud.

Võtsin töö vastu, kuigi eeldasin, et tegemist on kohapealse tähtsusega raamatuga, kogumikuga võõrastele väheütlevatest mälestustest. Eks ole selliseid varemgi nähtud ja natuke loetud. Kohalikele huvitav, aga ülejäänutele pigem mitte. Aga küljendamiseks ja kujundamiseks tuli raamat muidugi korralikult läbi lugeda.

Oma väikeseks üllatuseks avastasin, et «Ajapüüdja» on palju rohkemat kui ühe kolkaküla mälestused. See on pigem Eesti 20. sajandi ajaloo reaalne kvintessents, väga tugeva kunstilise tasemega. Lummav ja haarav. Üks asi on ajalugu uurimistöödes ja õpikutes, aga teine asi päriselus. Ja sellest raamatust saab teada, kuidas elasid lihtsad inimesed need pöörased ja keerulised aastakümned läbi, mis nemad nägid, mida tundsid, kuidas neil läks.

Et 20. sajand oli niivõrd dramaatiline ja kummaline, siis lood muutuvad pikapeale isegi müstilisteks ja fantastilisteks, tänapäeval lugedes lausa uskumatuteks. Eks inimeste mälu mõjutab inimese kujutlusvõimet muidugi oluliselt, kuid tegelikult, arvestades reaalseid olusid, pole uskumatud juhtumused üldse mitte võimatud. Seetõttu liigitub see teos isegi maagilise realismi alla. «100 aastat üksindust» Eesti moodi.

Raamat liigub sajandi algupoolelt lõpu poole, kuigi mälestused tsaariajast ilmuvad alles selle keskpaigas ja lõpus. Ära hajub ka sajandi lõpp, sest Andrus Kasemaa võttis viimasel hetkel välja omaenda osa, kus oli põhjalikult juttu 1990ndatest ja uue sajandi algusest Kokoras, üldse sellest, mis mitmetest tegelastest edasi sai. See on tema isiklik otsus, mis jätab raamatu otsad lahtiseks.

Nii algab «Ajapüüdja» rohkem 1920ndatel, kui äsja iseseisvunud Eesti riik ja Kokora küla üritavad ennast täiesti uues olukorras jalule aidata. Külla ilmub raamatu keskne perekond, Johannes Karro koos naise Rosaliega, kes rajavad teeristile poe, millest saab nii Kokora küla kui ka kõnealuse raamatu sümboolne keskus. Karud on intellektuaalsete huvidega, ostavad endale klaveri, korraldavad üritusi, nende poes on postkontor ja telefon. Johannes sureb 1950ndatel, kuid Karu Roosi jääb raamatu läbivaks, poolmüütiliseks matriarhiks, kellel on nõiavõimed ja suur autoriteet.

Pätsu-aegne Kokora on idülliline, aga ka kummastav paik oma karakterite galeriiga. Toimuvad tantsupeod, poisid käivad neidude juures ehal, mõne juures käib öö jooksul mitu, kuigi pereisad paugutavad soolapüssidega. Mõisahoone endale saanud Karl Puusepp saeb hoone pooleks ja müüb pool maha, nii et see teises kohas üles ehitatakse.

Tuleb Nõukogude Liidu okupatsioon ja kohe otsa sõda. Inimesed näitavad oma koledat palet. Tapetakse palju, suvaliselt. Sakslased tapavad kõik juudid ja need, keda peavad kahtlasteks. Noormehed, sageli teismelised, mobiliseeritakse sõtta. Mõned pääsevad, mõned hukkuvad, mõned jõuavad põgeneda. Sõda lõpeb, kõik on rüüstatud ja vaene, varsti sunnitakse peale kolhoosid. Karu pood pannakse kinni. Inimesed varjavad end võimude repressioonide eest. Osa külaelanikke küüditatakse, nende hilisem tagasitulemine on sageli oluliselt dramaatilisem ja segasem kui minemine. Sõjatraumad rikuvad nii mõnegi psüühika.

Vaene maakoht hingitseb, püütakse väga erinevate vahenditega, ka väga drastilistega, ellu jääda. Aga noored tulevad peale, teevad tööd, rajavad kodud, saavad lapsi. Esimesed televiisorid ostetakse juba 1950ndate lõpul, kuigi külas pole veel elektritki. Kuigi raha teenitakse, on kõige muu puudus 1970ndatel omamoodi pitser, mis väljendub hädisevõitu külapoe detailselt kirjeldatud igapäevaelus. Samas on paljudel elu lõbus, puudused korvatakse nutikuse ja suure tööga, mitmes mõttes isoleeritud maailmas peavad inimesed omavahel hästi läbi saama. Elu on korraga nii traagiline kui ka koomiline. 1980ndate teise poole «tagasi maale!» vaimustus toob ka Kokorasse endisi linnanoori, kes satuvad kokku raske tööga ning harjumatult omapäraste inimestega, mis lisab omajagu raamatut läbivasse maagiasse.

Mälestused on muidugi väga erinevad. Osa on ise kirjutatud, osa jaoks on Andrus Kasemaa teinud suunavate küsimustega intervjuusid. On kuivemaid, faktipõhiseid meenutusi, aga üllatavalt paljud omavad tõsist kirjanduslikku-kunstilist väärtust. Ise avastasin raamatust kaks andekat kirjutajat. 1926–2014 elanud Armilde Põldma mälestused võtavad raamatust kõige suurema ja kesksema osa ja on ka, mida lugeda. Armilde kummaliste detailidega eneseiroonilised jutud meenutavad väga Juhan Smuuli «Muhu monolooge» ning on samas oluliselt loomulikumad kui Smuuli forsseeritud rahvalikkus. Igatahes Põldma lood võiks lausa eraldi raamatuna välja anda, kuna kõik need «Ajapüüdjasse» ei mahtunud.

Teine avastatud talent on Kokora kolhoosi omaaegne zootehnik Rodion Somelar, kelle groteskne jutustus, kuidas ta üldse Kokorasse sattus, meenutab oma detailsusega, rohke otsese kõne ja osava sõnaseadmisega hämmastaval kombel Kafka romaane, eriti «Ameerikat» ja «Lossi». Somelar on ka praegu elu ja tervise juures, seega soovitaks tal tõsiselt kirjanikuameti peale mõelda. Oma müstikasugemetega ja isegi õudse loo 1980ndatest siia kirja pannud Ülle Lätte on aga juba kirjanikuna oma tee leidnud.

Kui raamatule midagi ette heita, siis on see struktuuri kaootilisus. Mitte ei saa aru, miks on mälestused pandud just sellisesse järjekorda, nagu nad on. Päris kronoloogiline see pole, vanemad ja nooremad inimesed on sageli vaheldumisi. Mingid muud tuntud struktuurid ka ei tööta. On arvatud, et lood järgivad talude asetust ja rühmitust. Mine võta kinni, küla kaarti raamatus pole. Igatahes mälestuste järjestus tekitab omajagu segadust.

«Ajapüüdja» võiks olla kohustuslik kirjandus Eesti ajalooga tegelejatele, aga ka näiteks kirjanikele, kel on süžeede ja karakterite põud. Sellest kogumikust leiab neid süle ja seljaga. Aga üldse, «Ajapüüdja» on suurepärane võimalus sukelduda Eesti 20. sajandi pärisellu koos korraliku kirjandusliku elamusega.

***

«Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt»

Koostanud Andrus Kasemaa

Liivi Muuseum / Alatskivi Arengu Selts 2017

451 lk

«Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt» Foto: Raamat