Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kopli – tondid ja lilled ehk arhitektuur nagu videomäng

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pärast II maailmasõda ehitatud Nõukogude piirivalvekordon Koplis | FOTO: Тайро Луттер.

Kopli poolsaar on paratamatult põnev kant, mille puhul on tavaks tunda ka vastakaid tundeid. Selles nähakse ja tuntakse nii ilu kui ka õudu. Arhitektuuriliselt ja linnakeskkonna mõttes paigutatud nagu lapitekk, kiired ajastute ja ideoloogiate vaheldumised, pidev palimpsest, ülekirjutamine. Tihedused ja lagedused, kihistused ja katkemised, sagedane lõpetamatus. Roostes ja varemetes industriaalne hiilgus. Metalli ja puidu allasurutud laul. Vaikse kokkukukkumise ja taasärkamise külm päike. Uuel ajal sujuvalt sisse hiiliv gentrifikatsioon.

Võtsime koos näituse «Kopli sonaat» kuraatori, kunstiajaloolase ja muinsuskaitsja Oliver Orroga ning fotograaf Tairo Lutteriga ette ringkäigu mööda Koplit, triivisime ning harutasime lahti psühhogeograafiat. Entsüklopeediliste teadmistega Orro juttu kuulata on omamoodi müstiline kogemus, sest tekitab tunde, nagu teaks ta kõigest kõike – kõige pisimate detailideni.

Arsenal

Praeguse Arsenali keskuse kohta levivad teated, et seal ei käi palju inimesi. Nii mõnigi on sellist olukorda pidanud pigem isegi mõnusaks, sest arhitektuuriliselt on tegu väärika hoonega ja kus võiks olla parem kui pooltühjas kaubanduskeskuses?

Oliver Orro: «See ehitati 1915. aastal allveelaevnike õppeväeosa kasarmuks 1200 mehele, kes tegutsesid Tallinna uues sõjasadamas. Tegu on Peterburi-mõjulise juugendijärgse uusklassitsismiga, mis oli tsaariaja lõpus üldse hästi moodne arhitektuur. Tegelikult oli maja mõeldud krohvituna, aga ehitamine jäi pooleli ja kasarmuna seda kasutusele võtta ei jõutudki, nii pole seda kunagi täielikult viimistletud. Kuna hoonet ei ole saja aasta jooksul kunagi päris lõpuni ehitatudki, otsustati ka renoveerides lahendada asi nii, et selline lõpetamatus jääks näha. Ehitajad ja omanik otsustasid, ja mina muinsuskaitsjana andsin ka natuke nõu, et võiks nii jääda. Mõned küll küsivad imestunult: kas remonditööd on lohakalt tehtud? Eri võimude all, alates Vabadussõjast kuni 21. sajandi alguseni, tegutses seal relvaladu ja relvade hooldamise töökoda. Sellest ka nimetus Arsenal.»

Arsenali Keskus. Foto: | FOTO: Tairo Lutter

Töökoda remondisadamas

Liigume uude sõjasadamasse, mis pidi plaanide järgi ulatuma Paljassaareni välja, aga jäi I maailmasõja ajal lõpuni arendamata. Tsaariaja lõpul hakati muuhulgas ehitama remondisadamat, kus oli kavas sõjalaevu remontida. Ennekõike pidi siin tehtama jooksvat remonti, ent juhul, kui mõni laev oleks kuskil merelahingus reaalselt kannatada saanud, ka tõsisemaid avariitöid. Seetõttu nähti ette võimalus tegeleda päris suurte sõjalaevadega, nagu miiniristlejad jt. Kavandatud kuivdokid aga ei valminud kunagi, pooleli jäid ka remonditöökojad.

Oliver Orro: «Tehti selliseid kummalisi hankeid, mis olid pooleldi ehitushange ja pooleldi arhitektuurivõistlus. Arvesse võeti nii ehitushinda ja ehitaja varasemat kogemust kui ka arhitektuurilahendust. Töökodade hanke võitnud firma Želežobeton, mis nagu nimigi ütleb, ehitas kõikjal Venemaal raudbetoonist objekte, pakkus kõrgemat hinda kui teised.

Ometi peeti pakutud lahendust väga heaks, Peterburis Meresõjaajaloo keskarhiivis säilinud toimikus on öeldud: «Arhitektuurne lahendus on nii esteetiliselt kui funktsionaalselt sedavõrd kõrgel tasemel, et ikkagi võiks neid eelistada.» Siin Lume tänava lõpus säilinud kaarduva katusega tootmishoone, millele otsaviilu kaaraken lisab pisut uusklassitsismi joont, on uue sõjasadama kõige ilusam säilinud betoonehitis. Võrreldes vesilennukite angaariga (ka see oli osa hiiglaslikust uuest sadamast) või Bekkeri tehase veetorniga, mis on varase betoonarhitektuuri näidetena üldtuntud, on see 1915–16 valminud ehitis aga laiema avalikkuse jaoks täiesti teadvustamata.»

Töökoda remondisadamas. Foto: | FOTO: Tairo Lutter

Garaažlad

«Siin ümbruses on terve hulk täiesti avastamata ja hästi kummalisi paiku, kuhu suur osa tallinlasi pole ilmselt kunagi sattunud,» räägib Oliver Orro kunagise sõjasadama piirkonnast. Paistma hakkab juhusliku, kuid seda metafüüsilisemana tunduv Antiik-Kreeka akropoli või mõnd surnute linna meenutav, kuid märksa olmelisema funktsiooniga arhitektuurikeskkond.

«Remondisadama ehitamine jäi pooleli ja 1917–18 hakkas toimuma suur evakueerimine Venemaale. Pärast seda, läbi kogu järgneva 20. sajandi on see olnud väiksemate laevaehitusettevõtete, aga ka ladude ja mitmesuguste tööstuste ala. Nõukogude ajal hakati siia ehitama ka garaaže. Minu meelest on see mitmetasandiline garaažla üks Tallinna huvitavamaid. Need elamualadest eemal paiknevad garaažilinnakud on olnud üks omaette nähtus, mis oli iseloomulik nii Nõukogude Liidule kui ka üldse Ida-Euroopale.

Nõukogude ajal oli autosid praegusest vähem, aga ega 1960ndad, 70ndad, 80ndad ja 90ndad olnud sugugi enam päris autodeta. Tolleaegsed autod vajasid palju putitamist, mida garaažide juures oli siis hea teha, sinna juurde võeti ka viina, aeti muid meesteasju ja ka väikestviisi äri, elati omamoodi seltsielu. Nende linnakute juurde kuulus terve oma kultuurinähtuste kogum: kes seal käivad ja miks nad seal käivad, valitsesid teatud hierarhiad, kes on pealik ja kelle sõna maksab, kelle garaažide rida on prestiižsem ja kellel vähem. Kui 90ndatel hakati rohkem varastama, palgati mõnel pool kamba peale lausa valvur. Mõnes linnakus läks kord käest ära, narkomaanid võtsid võimust, aga teisal olid tõsised vene mehed eesotsas, kes sellisel asjal sündida ei lasknud.

Tallinnas on selliseid suuri garaažlaid õige mitu. Paljassaare pool on ka üks plekk-garaažide kogum. Tänapäeval on arvatud, et garaažlakultuur on väljasurev nähtus, aga vaat ei ole välja surnud. Neist on kujunenud ka mitut sorti panipaigad, töökojad – kes hoiab mööblit, kes restaureerib vanu tsikleid, kes peab narkolaborit. Vahel võib ka politsei puistama sattuda. Sotsiaalselt on need keskkonnad väga põnevad, täiesti erinevad inimesed, kes muidu kokku ei puutuks, saavad siin mingil tasandil omavahel suhelda.»

Oliver Orro garaazhlas. Foto: | FOTO: Tairo Lutter

Nõukogude piirivalvekordon

Autosõit viib läbi eesti- ja nõukogudeaegsete eramutega nn Neeme aedlinna Neeme tänava lõpus asuvasse umbsoppi, pärast II maailmasõda rajatud piirivalvekordoni juurde.

Oliver Orro: «Tallinnas oli punavõimudel veel keerulisem rannikut kontrollida kui hajaasustusega aladel, sest seda polnud võimalik igal pool päris kinni panna. Oli tõsine väljakutse hoida Nõukogude kodanikke ära kargamast või kõiksugustele salastatud objektidele liiga lähedale tulemast. Eriti nõukogude aja teisel poolel oli see üks väga omapärane süsteem, kust pääses rannikule ja kust mitte, enamik Tallinna rannajoonest oli siiski kinni. Kopli liinidel oli 1970ndatel ja 80ndatel rand lahti ja see oli peale supelrandade üks väheseid paiku, kus tavainimene mere äärde pääses.

Piirivalvekordonite puhul oli tegu üleliiduliste tüüpprojektidega ja see on vanematest üks kõige paremini säilinuid. Tegemist on ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel ehitatud kordoniga ja hoone esindab sellist venepärast stalinismi, millel on terve hulk veidraid jooni. Ükski eesti arhitekt isegi Stalini ajal poleks nii teinud – vaadake näiteks neid puitkonsoole räästa all. Eesti arhitektid tegid stalinismi rohkem klassitsistlikus vaimus, kuid vene arhitektide puhul näeme sellist eraldi stiili, kus tulevad sisse vene rahvapärase arhitektuuri jooned.»

Piirivalvekordoni kõrval näeme nõukogudeaegseid barakke, mille puhul on elanikud  tüüpprojektist lähtudes ka natuke omaloomingut teinud ja omaruumi pununud. Taas kiired keskkondade vaheldused. Aiast mereni, merest võsani, võsast teeni, teest mäkke, mäest betoonseinani, betoonseinast tööstusrajatiseni.

Nõukogude piirivalvekordon. Foto: | FOTO: Tairo Lutter

Kopli Ellamaa alajaam Kopli metsa serval

Oliver Orro: «Alajaam on 1930ndatest, hiljem laiendatud. Ilus funktsionalistlik hoone. Kui 20ndatel olid laevatehased Koplis pankrotti läinud, siis 30ndatel hakati tööstust uuesti arendama. Endistesse laevatehaste hoontesse paigutati väiksemaid ettevõtteid, millel oli palju elektriga töötavaid masinaid. Aga Vene-Balti tehase kivisöeküttel põhinev elektrijaam oli seisma jäänud. Kuna kivisütt oleks tulnud Venemaalt tarnida ja üldse tundus see kõik väga raskepärane, otsustati, et seda jaama enam ei käivitata.

Neile ettevõtetele otsustati anda hoopis Ellamaa elektrijaama voolu. Toona oli samuti praeguses mõistes avatud elektriturg. Tööstusettevõtted võisid valida, kas nad võtavad Tallinna elektrivoolu või Ellamaa voolu. Konkurentsi tõttu ei lubanud Tallinna elektrivõrk Ellamaa voolu jagada, nii ehitati Ellamaa elektri tarbeks omaette elektriliinid ja alajaamade süsteem. Üks väheseid objekte, mis kajastab Eesti riigi kavandatud, kuid teostamata jäänud uhket kava üldisest arengust maha jäänud Kopli järeleaitamiseks, ongi seesama alajaam.»

Ellamaa alajaam. Foto: | FOTO: Tairo Lutter

Vene-Balti laevatehase direktori maja

Vene-Balti laevatehase ja selle asula kavandas kuulus Peterburi arhitekt Aleksandr Dmitrijev. Oliver Orro: «Direktori maja sai see olla küll vähe aega, sest 1912 asutatud laevatehas juba 1920. aastatel suleti. Seejärel oli see mõnda aega emade ja rinnalaste kodu. Ühesõnaga koht, kus ema sai väikelapsega olla natuke aega pärast sünnitust paremates tingimustes, sest vaesematel peredel olid kodused tingimused sellised, kuhu beebiga ei saanudki minna. 1920ndate lõpus kohendati see korterelamuks ja on sellisena kasutusel tänapäevani.

Fassaadil oli algselt ka uhke rõdu, kust direktoril avanes otse magamistoast välja astudes vaade laevatehase tööle. Tol ajal oli tihti näiteks koolidirektoril korter koolimajas ja tehasedirektoril tehase juures – toimis selline foucault’lik panoptikon, jälgimiskord, ülemus sai oma valdustel kogu aeg silma peal hoida ja kõik pidid tundma, et võim pidevalt jälgib neid. Seega polnud juhuslik, et direktori maja on kõige tehasepoolsem. Ju tolle aja direktorid tulid isiksustena sellega toime, et neil vaba aja ja tööaja vahekord polnud täpselt määratletud.»

Tehasedirektori maja. Foto: | FOTO: Tairo Lutter

Elamu Ketta 12, kunagine pesuköök

Ketta tänava lõpus seisab ümbrusest eristuv hall kivimaja.

«Üks väga segadusttekitav maja, ei osanud kaua arvata, mis ajast see pärineb,» räägib Orro. «Selgus, et algselt oli tegu 1915 rajatud Vene-Balti tehase pesuköögiga. Juhtkonna ja administratiivtöötajate asulas käisid pesu pesemas ilmselt majateenijad. Töölised siia ei tulnud, sest neil olid oma poole peal omad pesuköögid. Kõik oli väga struktureeritud ja hierarhiseeritud. Kopli juures ongi huvitav see, kuidas siit leiab uhke palladionistliku planeeringuga, keskse talveaiaga direktori villa ja siis tänava otsast paistavad töölisbarakid.

Pärast II maailmasõda anti varemetes hoone Tallinna Heakorratrustile. Ju plaaniti siin taastada pesukööki, kus oleks pestud nende tööliste tunkesid. Kuna aga korteritest oli tol ajal puudus, tehti tsiki-briki ja sellest sai trusti kortermaja: üleval korterid, all ühiselamutoad. Huvitav on, et uus maja kerkis pesuköögi müüridele 50ndatel, aga esindab puhtakujuliselt eestiaegset arhitektuuri. Näeb ka ilmseid viiteid näiteks Herbert Johansoni loomingule. Isegi stalinismi kõrgajal sai perifeersetes piirkondades ja žanrites säilitada eestiaegsuse-ihalust.»

Kunagine pesuköök. Foto: | FOTO: Tairo Lutter

Kopliranna aedlinn

Sirbi tänav näib kui väikekodanlik oaas proletaarses Koplis. Õigupoolest olid siinsetes majades algselt üsna väikesed korterid, ennekõike oli aedlinn mõeldud tööliste elutingimuste parandamiseks.

Oliver Orro: «Need elamud kuuluvad aega, mil Tallinna linn püüdis vahepeal alla käinud Koplit jälle korralikumaks saada. Siia pidi tulema suurem terviklik aedlinn, esialgse planeeringu tegi 1937–38 arhitekt Aleksander Loman, kes on osutunud väga huvitavaks tegelaseks ja keda peaks rohkem uurima, sest praegu tema kohta palju ei teata. Esimese maailmasõja ajal teenis ta tsaariarmees, sai haavata ja olevat inglaste poolt Egiptusesse evakueeritud, kus ka 20ndatel elas.

Enne I maailmasõda oli ta natuke aega Peterburis arhitektiks õppinud ja teenis Egiptuses sellega raha. 20ndate lõpus läks Berliini arhitektuuri õppima. 30ndatel tuli eestisse ja hakkas arhitektina tegutsema. Tolle aja ajalehekuulutustes on öeldud, et ta andis ka araabia keele eratunde, pidas loenguid islami ja Vana-Egiptuse kultuurist.

Tema tegevus Eestis jäi lühikeseks, 1939 läks ta uuesti siit ära ja ega ta peale selle Kopli ümberplaneerimise ilmselt muud ei jõudnudki. Tema tööd jätkas Roman Koolmar ja need majad ongi juba Koolmari kavandatud, 1939–40 said majad valmis ja inimesed jõusid vahetult enne sõda sisse kolida. Ehitust korraldas riigi aktsiaselts Kopli Kinnisvarad. Idee oli tuua töölised baraklikest hoonetest välja, keskkonda, kus nad saavad aeda harida ja loodust tunnetada jne, muutuda humaansemaks.»

Eeskujulikult renoveeritud maja Kopliranna aedlinnas. Foto: | FOTO: Tairo Lutter

Loodearmee matmispaik Kopli surnuaia juures

Oliver Orro: «Kopli surnuaed, kus oli ka palju uhkeid barokseid hauakabeleid, likvideeriti Stalini ajal. Inimesi ümber ei maetud, see lükati lihtsalt lagedaks. Surnuaia taga aga oli veel üks eraldi osa, kuhu on 1919–1920 maetud Vene loodearmee sõdureid, nii rindel langenuid kui ka neid, kes surid sõjaväehospidalides. Suur osa nn Judenitši armeest taganes Eestisse ja ehkki nad mingil määral toetasid Eesti Vabariiki võitluses Punaarmee vastu, ei suhtunud nad vastsündinud väikeriiki ja üldse eestlastesse just erilise soojusega. Eestis olles hakkas loodearmeelaste hulgas levima tõsine tüüfusetaud. Ajutistes sõjaväehospidalides nad siin Koplis olid ja kuna nende suhtumine Eestisse oli, nagu oli, siis ka Eesti neid eriti ei abistanud ja sõdurid jäid ilma arstiabi ja toiduaineteta. Suremus oli suur.

Kahe maailmasõja vahel rajas kohalik vene kogukond vennashauale mälestuskabeli, mis nõukogude ajal maha lammutati, kuna siis ei tohtinud Loodearmeest rääkida. 1991. aastal pandi mälestuskivi. Kõik loodearmeelased ära ei surnud ja osa jäi Eestisse elama. Nende järeltulijad käivad siia ikka lilli toomas. Olen ka siia lilli toovate vanaprouadega rääkinud, sulaselges eesti keeles, aga ega nad väga oma esiisade seostest nn Vene valgetega kõnelda ei taha, nõukogude käsitluses olid valgekaartlased ju kohutavad reeturid ja ka pragusel Venemaal on suhtumine kaunis kahtlev. See on jätnud jälje.»

Loodearmee matmispaik. Foto: | FOTO: Tairo Lutter
Tagasi üles