Nädala plaat. Kuldne album

Trad.Attack! Foto: Renee Altrov

Trad.Attack!

Kullakarva

Trad.Attack! Music

Hinne: 5

Muusikataju usutakse olevat ajas arenev protsess. Aeg va sunnik aga veereb järjest kiiremini. Trad.Attack! suudab ühendada helid ja aja. Nad on erksad ja tundliku maailmatajuga, mis ulatub ajas teab kui kaugele. Trio teine täispikk album «Kullakarva» on nagu seesama vana hea Trad.Attack! ja ei ole ka. On energia, on lust, on professionaalsus ja kõige selle all veel midagi sügavamat, raskesti tabatavat ja ometi kergelt mõistetavat. Trad.Attack! kasutab traditsioonilisi instrumente ning pärimustekste, kuid ei piira ennast žanriliselt. «Kullakarva» sisaldab vägagi üllatavaid ja ootamatuid stiilielemente.

Trio on jätnud kohalikule muusikamaastikule maha niivõrd tugeva jälje, et ega tulegi kohe meelde see, et Trad.Attack! tuli kokku pelgalt kolm aastat tagasi. Loomulikult polnud nad juba toona mingid uustulnukad, kõigil oli taskus paras kogemus. Põhimõtteliselt oleksid nad võinud jääda truuks oma kaubamärgiks saanud hõbedase diskokera valguses võnkuvale etnobiidile. Osalt isegi nagu on, aga samas on täiesti tajutavad uued tuuled.

Kuulsuse tipul teha sellist pööret nõuab kõvasti julgust ja riski. Trad.Attack! riskis ja võitis. Ja ma arvan pealegi, et nad ei ole veel oma kuulsuse tipul. Tähenduslikud on juba albumi kaks avapala, «Talgo» ja «Sõit». Traditsionaalse rütmikeelega algavad palad teevad mõlemad poole pealt stiilipöörde, uue dimensioonina lisandub hüpnootilisust ja suisa ebamaist maagilist nukrust, kuigi tempo jääb justkui samaks. See on juba puhas meistriklass ja kõrgem pilotaaž. Siiras ja avatud, mitmetes sädelevates toonides ja nauditavates pooltoonides «Kullakarva» on omamoodi loitsiv, laulusõnade mõte polegi ehk mitte niivõrd sõnumis, kuivõrd just kordustes.

Täpselt nädal tagasi tegi Viljandis peetud elektroonilise pärimusmuusika festivalil oma debüüdi Trad.DJ.Attack!. Kolme DJd ühe puldi taga mürgeldamas ei näe just sageli, aga väga vahva oli vaadata, kuidas töötas ka sellises situatsioonis Sandra Vabarna, Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli vaheline särisev keemia. Energiapahvakas oli vägev, biit pani saali seinad vibreerima.

Keeruline öelda, kus ja millal on tekkinud müüt eestlastest kui rahvast, kes on kannatanud juba jääajast peale. Tõenäoliselt on need peamiselt eestlased ise, kes seda alal hoiavad. Valikute küsimus. Trad.Attack! on oma valiku teinud, möödunul on oma kindel ja konkreetne koht, aga mustal lael seal kandvat rolli pole. Tegelikult on lagi sageli üldse pealt tõstetud, tähed siravad otse voodisse, pilvede tagant vilksatavad esivanemate varjud, udu hiilib kassikäppadel.