Isabelle Hupperti reis tagasi tulevikku

Igav liiv ja tühi väli: Isabelle Huppert uurib tulevikku. Foto: outnow.ch

Tulevik, eriti lähitulevik on üks hiiglama põnev ajajärk. Seal asub kuuldavasti 90 protsenti inimkonna motivatsioonist elus edasi jõuda ja ära teha kõik need asjad, mille kohta sai endale lubatud, et homme teen.

«Edaspidi» («L’Avenir»), Prantsusmaa 2016

Režissöör Mia Hansen-Løve, osades Isabelle Huppert, André Marcon, Roman Kolinka jt

Kinodes alates 5. maist, kestus 101 minutit

Lisaks oleks maru põnev teada, milliseks kujuneb maailm meie ümber aastakümnete jooksul, ning kui nutitelefonid tunduvad ühel päeval samasugused nagu meile tagasi vaadates 1990. aastate ärimeeste kohver-mobiiltelefonid praegu, siis missugused on need vidinad ja väljakutsed, millega tuleviku inimesed hakkavad silmitsi seisma.

Intiimsete draamade lavastamise poolest tuntud prantsuse režissööri Mia Hansen-Løve’i viimane film «Edaspidi» pakub võimalust olla ise lähituleviku inimesed ja vaadata tagasi ajale, mil meil olid kõik elu suured küsimused veel vastamata. Parandamatute optimistidena, nagu inimesed ikka kipuvad olema, teadsime aga juba siis, et küll need vastused kuskil ikka olemas on.

Kuidas olla optimist

Ei ole teist prantsuse näitlejat kui Isabelle Huppert, keda filmiringkondades praegu rohkem hinnataks ja kelle nime tasuks vaatajatel meelde jätta kvaliteedimärgina. 64-aastasena on ta pälvinud just sellise edu, mille saavutamine tänapäeva noortekultuse kontekstis nõuab vähemalt kolme tilka verd või väga suurt annet. Võrdluseks võib tuua ehk tema ameerika kolleegi Meryl Streepi ja saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri, kellest esimene on sama pikalt püünel püsinud ja teine sai pessimistliku filosoofia isana tuntuks vaid aasta nooremana, kui on Huppert praegu.

Huppert on näitleja, kelle elujõudu ja sisemist sitkust võib vaid imetleda. Vaadates tagasi rollidele, mida ta on mänginud, tundub, et ühele tõelisele optimistile on justkui kutsena tangole pakutud mängimiseks küllalt pessimistliku stsenaariumiga filme, mille võib päästa ainult selline elujaatav tegelane nagu tema.

Oma eelmises filmis «Elle» kehastas Huppert sarimõrvari tütart, kes juhtis arvutimänge tootvat ettevõtet ja ajas teda vägistanud salapärase tundmatu jälgi. Kusjuures filmi toon oli süngest sündmustejadast hoolimata pigem naljakas ja positiivne just tänu Huppert’i mängitud nutikale peaosale. Huvitava faktina tasub arvesse võtta, et Huppert tõusis tõsiseks näitlejaks juba 1978. aastal, mil prantsuse uue laine üks algataja Claude Chabrol kutsus ta mängima teismelist mõrvarit filmis «Violette Nozière».

Uusimas filmis «Edaspidi» kehastab näitlejanna elegantset ja kirglikult intelligentset filosoofiaõpetajat Nathalied, kellelt elu hakkab ükshaaval koorima kõiki neid hüvesid, mille nimel ta on vaeva näinud. Esiteks vahetab mees pärast aastakümneid kooselu ta noorema mudeli vastu välja. Järgneb hoop töörindelt, kus kirjastaja annab teada, et tema koostatud filosoofiaõpik kaob poelettidelt, sest «tänapäeva lugejad eelistavad kergemat lugemismaterjali».

Viimase piisa karikasse toob naise võrdlemisi possessiivse ema surm. Alles siis mõistab Nathalie, et polegi nii paha, kui keegi sind vajab – isegi kui ta helistab sulle 64 korda päevas ja kui sa teisel kutsel ei vasta, tellib kohale kiirabi ja tuletõrje. Et tegemist on peaasjalikult prantsuse filmiga, kostitatakse vaatajat nagu muuseas ka kaunite loodusvaadetega maalilistest taluõuedest ja käänulistest mägiteedest ning Bretagne’i hallikaskuldsest mererannast, mille kõrvale tuuakse Pariisi ilu.

Tuleviku inimesed

«Edaspidi» on kriitikud väga hästi vastu võtnud: film pälvis lavastajatöö eest Berliini filmifestivalil Hõbekaru. Kui asja süveneda, siis võib täheldada, et peaaegu kõik arvustused kõnelevad Hupperti suurepärasest näitlejatööst peaosas. Siin vastuväiteid pole, ta on suurepärane näitleja ja teatud piirini ka päästab selle linateose. Kui aga Huppert pildilt välja jätta, jääb alles üks keskpärane prantsuse draama.

Filmi algus on tugev, malenupud seatakse põnevatesse positsioonidesse. Kuidas uuesti eluga alustada, kui murrangud on toimunud sinu vastupanust hoolimata ja alles on jäänud vaid olemise talumatu kergus?

Loosse on peale suhete pikitud ka huviäratavaid küsimusi filosoofia teemal. Õpetajana paneb Nathalie oma õpilased mõtlema suurte küsimuste üle. Mis hetkel võib öelda, et tõde on päriselt tõde? Mida võib ühiskonnas saavutada mässuga? Ja filmi teises pooles, kui Nathalie külastab oma endise õpilase algatatud anarhistlikku kirjanike kommuuni, arutletakse kirglikult, kas peaksid noored kirjanikud andma välja oma teosed hoopis ilma autori nimeta, sest kuidas teisiti saavutada tõelist intriigi autori isiku ümber.

Küsimärgiks selle filmi puhul ei osutugi küsimused, mida see film tõstatab – need on väga põnevad –, vaid mõnetine inspiratsioonivaesus vastuste pakkumisel. Kui filmis jäävad mõned lahtised otsad ning me ei tea näiteks, kas Nathalie ja tema endise filosoofiaõpilase vahel oleks võinud võrsuda ka midagi enamat, siis see on romantiline. Paraku jääb filmi tuumik tervikuna veidi liiga ambivalentseks, et vaatajat veenda.

Öeldakse ikka, et ümbritse end inimestega, kes on sinust targemad. Olen alati sama mõelnud ka filmide kohta: vaata filme, mille lavastajad on sinust nutikamad, siis saad üht-teist kõrva taha panna. «Edaspidi» puhul aga jäi lõpuni lahtiseks, kas lavastaja ka ise teab, mis küsimärgist edasi tuleb.

Filmiajaloost meenub lõpetuseks moment kultusteosest «Tagasi tulevikku», mil peategelane Marty McFly jõuab uute seikluste võrra rikkamana lõpuks tagasi õigesse aastasse 1985 – pärast reisi 30 aastat hilisemasse aega. Nõnda näibki, et see film sobib vaatamiseks hetkel, mil mõni suurem teelahe on enda elus ületatud ja siis saab justkui inimesena tulevikust kinolina vahendusel vaadata tagasi ajale, kui nüüdseks vastatud küsimused alles õhus rippusid.