:format(webp)/nginx/o/2017/05/14/6663707t1hc837.jpg)
Harva juhtub, et eri väljendusvahendid, mis ühes lavastuses intensiivselt olulise rolli haaravad, suudavad teineteist taandamata ühtses tervikus toimida ja mõjusasse sümbioosi sulanduda. Ometi, Evelin Jõgiste ja Laura Kalle interdistsiplinaarses debüütlavastuses «Lingua franca» seda suudeti.
Tutvustusteksti järgi on lavastuse peateema küsimus, kuidas leida oma keel ja kuidas selle individuaalse märgisüsteemi abil ka teistega suhelda. Nii kõnelesid «Lingua francas» näitlejad Evelin Jõgiste ja Laura Kalle, helilooja ja kontrabassimängija Mingo Rajandi, Liibanoni pealinnast Beirutist pärit näitleja ja etenduskunstnik Yucef Zraiby ning Mehhiko kunstnik Leno Morfin igaüks endale omases ja südamelähedases märgisüsteemis, üksteist innustades ja teineteisele omas keeles vastuseid andes. Sõnade ja helide toonid ning rütmika inspireerisid kehasid liikuma, oma rütme ja jooni väljendama ning kunstnikku lõuendile värve võõpama.
Lavastuse helitaust oli tegevusega lahutamatult läbi põimunud. See koosnes eelnevalt salvestatud Mingo Rajandi originaalloomingust, mis valminud koostöös Haar Tammikuga, kui helilooja poolt kohapeal kontrabassil esitatud muusikast. Oli põnev vaadata, kuidas Mingo sai ülesandeks mängida kontrabassil näiteks maas lamanud vaipa või Evelini puusadel lösutanud püksirihma.
Haaravalt pakkusid laval olijad kujundlikke vasteid ka kostnud helidele – millise vibratsiooni tekitasid kehas näiteks lindude häälitsused või võõrkeelsed sõnad, mis tähenduse asemel lõid vaid rütmilist helide mängu. Või milliste värvide ja joonte-laikude-täppidena jõudis lõuendile üks kontrabassikeeltelt püütud ja etendajate kehadelt põrkunud suudlus...?
«Lingua franca» oli liikumismaterjali poolest väga värskendav. Saanud inspiratsiooni teistest märgisüsteemidest, ei olnud kehalised kujundid kunagi lihtsakoeliselt illustreerivad, nagu kipub juhtuma, kui loogika tabatud aistinguid tõlkima hakkab. Ehkki kehaliste piltide side algallikaga oli selgesti tunnetatav, läks liikumine alati kaugemale, sügavamale. Lavastusest kumas läbi põhjalik ettevalmistuse protsess – nii pühendumine ühtse energia ja teineteise tunnetuse loomisele kui ka süüvimine lavastust ajendanud materjali ja sellele sobivate väljendusviiside leidmisesse.
Lavastus oli sisutihe ja selle rütm intensiivne. Igavlemiseks selle tunnikese jooksul küll mahti ei jäänud. Tihedat liikumise ja helide mängu tasakaalustas mõnusalt Leno Morfin, kes vaatles toimuvat rahulikul meelel ning maalis viiele lõuendile haaravate kujunditega abstrakte.
Selles lavastuses oli kõik hämmastavalt paigas. Kohati tekkis tunne, et liigagi paigas... Ehk võinuks jääda rohkem ruumi juhuslikkusele? Tõenäoliselt oli see efekt vaid tulem lavastuse hoogsusest ja infoküllusest.
Etendusruum oli täidetud sõbraliku mängulisusega. Jaa, just sõbralikuga! Tänasel teatrimaastikul juhtub liiga sageli, et publik unustatakse ära või suhtutakse temasse arrogantselt, irriteerivalt, proovile panevalt. Ehkki selle suundumuse püüdlused on mõistetavad, oli vahelduseks nii hea tunda end oodatuna ja seltsi võetuna.
«Lingua franca» oli kogu oma olemuses väga terviklik, loodud atmosfäär tugines lavastuse sõnumile ja toetas seda, valitud väljendusvahendid olid idee vahetuks loojaks ja selle kandjaks. Etendusruumist sai jagatud aegruum, kus laval olijad ja publik, niisamuti kui helid, värvid, jooned ja kurvid, kujundid, liikumised ning sõnad suhtlesid rahulikus üksmeeles.
***
Moon Productions
«Lingua franca»
Idee autor Evelin Jõgiste
Lavastajad Evelin Jõgiste ja Laura Kalle
Dramaturg Laura Kalle
Esitajad Evelin Jõgiste, Laura Kalle (Ugala teater), Mingo Rajandi, Yucef Zraiby ja Leno Morfin
Originaalmuusika Mingo Rajandi
Helikujundaja Haar Tammik
Valguskunstnik Rommi Ruttas
Kunstnik Leno Morfin
Esietendus 24. aprillil Sõltumatu Tantsu Laval
/nginx/o/2017/01/12/6248237t1h1540.jpg)