:format(webp)/nginx/o/2017/05/13/6658331t1h3805.jpg)
Minu jaoks on kosmoseulmefilmides kolm suurt majakat, mis heidavad valgust lõputusse sügavikku ning lubavad teistel enda järgi kurssi seada. Need on «Kosmosodüsseia 2001» (Stanley Kubrick, 1968), «Tähesõjad IV: uus lootus» (George Lucas, 1977) ja «Tulnukas» (Ridley Scott, 1979). Mingi aeg tagasi võttis Scott kätte ning hakkas oma esimesele filmile eellugu tegema. «Prometheus» jõudis kinodesse 2012. aastal ning «Tulnukas: Covenant» just nüüd.
Mäletatavasti lendasid Elisabeth Shaw (Noomi Rapace) ja android David (temast vist jäi järgi ainult pea, kui minu oma mind ei peta) eelmise filmi lõpus Insenerideks nimetatud tulnukarassi laevaga teadmatusse, et vältida bioloogilise ohu Maale sattumist. Uues filmis liigub koloniseerimislaev Covenant (siin, nagu varemgi, toob Scott sisse vihjeid piibliteemadele: covenant tähendab pühalikku lepingut, aga ka Vana Testamendi Seaduselaegast), pardal tuhanded anabioosis kolonistid, kauge tähe poole. Teel tabab laeva kosmiline torm, kui purustatud purjed (tõesõna) on parandatud, saabub sõnum lähedalasuvalt asustamata saarelt, vabandust, planeedilt, mida otsustatakse uurima minna.
Selgub, et see planeet oligi koht, kuhu Shaw ja David eelmises filmis lendasid. Shaw on surnud, kuid David, kes on endale saanud taas keha ja muud vajalikud organid, on ülimalt tegutsev ning tal on plaan. Lisaks on lopsaka taimetsikuga planeedil kõikjal patogeeni, mis inimorganismi sattudes — jah, te arvasite õigesti, produtseerib neid algselt Šveitsis kunstniku Hansruedi Gigeri disainitud tulnukaid.
Fännina olid mu filmile üsna kõrged ootused, mis paraku ei täitunud – see jäi kuidagi sisutühjaks. Parim osa oli visuaalne pool, mõned kaadrid on tõesti muljetavaldavad. Tahaks lausa pausile panna, et neid lähemalt uurida. Näeme ka uut tüüpi tulnukat, mis meenutab mõneti, kui Šveijki tsiteerida, «karvadest paljaks kaabitud paaviani».
Eelmises filmis puudutas Scott huvitavaid filosoofilisi küsimusi: milline on looja ja loodu vahekord, looja vastutus loodu ees ja kellel siin üldse on õigus midagi looma hakata? Paraku ei arendata neid põnevaid teemasid uues filmis kuigivõrd edasi. Juurdlev filmihuviline võib küsimused muidugi koduseks arutlemiseks saalist kaasa võtta. Samuti riivab Scott kergelt religiooniteemat: Covenanti esimene tüürimees Christopher Oram (Billy Crudup), kes pärast kapteni surma ekspeditsiooni juhib, on sügavalt religioosne mees.
Eelmise osa kangelanna, arheoloog Elisabet Shaw oli samuti tulihingeline kristlane. Mind on alati paelunud kristlastest teadlased, kes uurivad inimkonna põlvnemist. Üks selline oli preester Vecorsi «Ebaloomades» (eesti keeles 1970). Mis juhtub siis, kui selgub, et inimene on ikkagi ahvist arenenud? Või antud juhul, kui on mõne muu mõistusega rassi, aga mitte kristliku Jumala looming. Aga Scott jätab need teemad, mille küll õrritamiseks välja pakub, süvitsi käsitlemata.
Scott oli esimene, kes tõi kosmoseulmesse tugeva naiskarakteri leitnant Ellen Ripley (Sigourney Weaver) näol. Traditsioon jätkub ja seda on hea näha. Eelmises filmis oli kandev roll mainitud Shaw’l ja «Covenentis» kapteni lesel Danielsil, keda kujutab sümpaatselt Katherine Waterston. Eriline pidupäev on aga Michael Fassbenderil, kes saab androidi nahas iseenda vastu võidelda nii vana Danieli kui ka uue laeva pardal oleva Walterina.
Nagu öeldud, visuaalid on võimsad, võitlusstseenid samuti ning nii mõnigi kord pannakse vaataja ehmatusest toolil hüppama. Fännide silma rõõmustatakse ohtrate viidetega varasematele, eeskätt esimesele filmile. Kuid kokkuvõttes ei ole «Tulnukas: Covenant» film, mille peaks tingimata ära vaatama. Fännid lähevad kinno niikuinii, aga kui teil ei ole kosmosekoletise vastu nii intiimseid tundeid kui siinkirjutajal, siis veetke see kaks tundi pigem õues jalutades. Kevad on lõpuks kätte jõudnud.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)