Mu kõrvu voolas puhast kulda

DALI peadirektor Lars Worre demonstreerib firma uhkust: Epiconi kõlareid. Endal on tal kodus muidugi need suuremad, Epicon 8. Kõlarijalal seisab sama seeria riiulivariant. Foto: Hendrik Alla

«Esimene hea saund, mida kuuled, jääb meelde nagu esimene suudlus,» ütleb DALI kõlaritehase peadirektor. Tema kõrvad on toodangu viimne kvaliteedikontroll.

Kitarrist tõmbab esimese akordi. Kuulen siidist sihinat, kui ta sõrm mööda keeli liigub, et järgmiseks õiged krihvid leida. Sisse tuleb bass ning tunnen seda kogu kehaga, vasakul taustal kuulen seda kõrget sirinat, mida teevad trummari harjad taldrikutel. Ning siis alustab vokaal, suitsune alt otse minu ees. Need väikesed karvad kuklal tõusevad kõrvamõnust püsti.

Avan silmad, ja ma pole mitte väikeses New Yorgi džässiklubis, vaid Taani kõlarifirma DALI (Danish Audiophile Speaker Industries) kuulamisruumis. Bändi asemel on minu ees kümnete tuhandete eurode eest tehnikat. Siin testitakse kõlareid, mis peavad muusika kuulaja kõrvu tooma just nii, nagu seda muusik stuudios ja produtsent helipuldis kavatses – moonutusteta. Silmade sulgemine muusika kuulamisel pole mingi eputamine, sest lõviosa informatsioonist saame nägemise kaudu. Hämaras aga muutuvad muud meeled teravaks ja muusika kuulamisele on eriti hea keskenduda. Proovige.

Kõik HiFi seadmete tootjad rõhutavad, et ideaalne heliedastussüsteem peab olema läbipaistev, see ei tohi muusikasalvestusele mitte midagi lisada ega ära võtta. Ideaali poole püüdlevad paljud, DALIga samas kaalukategoorias maadlevad, näiteks B&W, KEF, Focal, Monitor Audio jne.

«Halb heli võib kahjustada teie tervist,» väidab DALI peadirektor Lars Worre ja ma peaaegu et olen tema kategoorilise väljaütlemisega nõus. Oleks igaüks, kes on kannatanud kõrvalistuja kõrvaklappidest lekkivat tüütut techno-pininat või seda plörinat, mida ajavad välja noorukite odavad bluetooth-kõlarid, või mis veel hullem, telefonid avalikus ruumis.

Kui te tahate oma kodust muusikakuulamissüsteemi paremaks muuta, siis tõenäoliselt peaksite alustama kõlaritest, sest nende paremate vastu vahetamine annab kõige suurema tajutava kvaliteedihüppe. HiFi (high fidelity ehk eriti loomutruu) kõlarite valimise puhul on kodakondsetel ning sisustusarhitektidel kaks probleemi: a) miks nii suured ja b) miks nii kallid. Mõlemale küsimusele on lihtne, pealtnäha mittemidagiütlev vastus: loodusseadused, mida riigikogu juba seaduseparandusega ümber ei lükka.

Kõlar koosneb valjuhäälditest, korpusest ning elektroonilistest filtritest. Valjuhääldeid on vähemasti kaks, kõrgete ja madalate sageduste esitamiseks (jätame siinkohal kõrvale lairibakõlarid, mis on entusiastide pärusmaa), ning filter määrab, millist helisignaali suunatakse kõrg- ning kesk- ja madalsagedusvaljuhääldisse. Korpus mahutab kõik need komponendid ning peab sealjuures veel olema füüsiliselt hästi jäik, akustiliselt inertne ja esteetiliselt meeldiv.

80 protsenti kõlari kvaliteedist moodustab valjuhääldi ja sellepärast teeb DALi enda omad ise. «Kõlarimembraani korpusega ühendamiseks on vaja just 0,08 grammi liimi! Mitte 0,09 või, jumal hoidku, 0,1! See poleks enam see saund!» Jan Herkert Pedersen arendusosakonnast suutis sellest liimitilgast põlevate silmadega rääkida kümme minutit, ja järjest huvitavamaks läks. See on ikka äge, kui inimesed oma tööd armastavad.

Jan Herkert Pedersen võib tundide kaupa näiteks eri liimidest rääkida. Imeline on tajuda, et selles firmas kõik inimesed tõesti armastavad oma tööd. Foto: Hendrik Alla

Suure osa kvaliteetkõlarite hinnast moodustab niisiis arendustöö, kallid materjalid ja käsitöö. DALI vabrikus nägin ainult kahte robotit: üks keeras kruvisid ja teine tegeles just selle 0,08 grammi õigesse kohta doseerimisega. DALI kõlarid valmivad Taanis ja umbes 1000 elanikuga Nørageri linnakeses asuva vabriku töötajad tahavad Skandinaavia-väärilist palka saada, kuid pakuvad ka vastavat kvaliteeti. Tõsi, kahte odavamat seeriat, Spektor ja Zensor, kus ühe kõlari hind jääb alla 400 euro, koostatakse küll Hiinas, aga mulle kinnitatakse, et sealses tehases kehtivad täpselt samasugused kvaliteedinõuded kui Nørageris.

Ootamatult kupatatakse mind ennast mõnusast kuulamistoast tootvale tööle: Opticon 2 riiulikõlarit koostama, kokku kruvima ja testima. Higiste peopesade ning pudrust näppudega ajakirjanikul võtab see operatsioon umbes kuus korda rohkem aega kui Taani noorikul, kes seda tavaliselt teeb. Tal on valus vaadata, kuidas ma tweeter’i korpust juhtmetega ühendades kõlari mustale klaverikaanelakile jõhkra kriimu vean. See kast läheb nüüd tagasi poleerimisele!

Opticon 2 riiulikõlari montaaž ajakirjaniku käte abil. Tsehhis on nii vaikne, et iga kõlari valmimisjärgse testi saab kohapeal ära teha. Foto: Andrus Raun

DALI lipulaev, Epicon 8 põrandakõlar kõrgusega 1,2 meetrit ja kaaluga 47 kilogrammi maksab üle 14 000 euro. Worrel endal on kodus muidugi just sellised. Hind on peenraha: Eesti tootja Esteloni lipulaeva Extreme kõlaripaari eest makstakse portaali CNET andmetel USAs 260 000 dollarit. Koos sellise ostuga tuleb kaasa tehnik, kes need elutoa järgi häälestab. Teise tuntud Eesti kõlaritootja Audese tipptoodangu hind küünib samuti viiekohalistesse arvudesse.

Aga enamik meist saab ka märksa tagasihoidlikuma varustusega hakkama. Ma kuulasin Taanis riiulikõlareid, mille paar maksab 200 eurot, ja mõtlesin tõsiselt: täiesti normaalne saund. On selgust, on piisav stereopanoraam. Väikesesse üürikorterisse, mille asunik eelistab kuulata akustilist muusikat, täiesti sobiv.

Muidugi muutus pilt kohe, kui kuulamiseks anti klassi võrra kallimad kõlarid, kusjuures mängis seesama lugu. Heliteater muutus konkreetsemaks, instrumentide asukohad minu kõrvaradaril märksa täpsemaks, korraga hakkasin kuulma, kas mõni heliallikas paikneb ruumis teistest ees- või tagapool. Ka hinnalipikul keerab see muutus paarsada eurot juurde. Ja nii edasi kuni lipulaevadeni välja. Kallimaks ja paremaks. See on nagu veiniga: kui pole paremat saanud, võib mõni supermarketi seitsmeeurone ka täiesti joodav tunduda.

Heli hindamine on äärmiselt subjektiivne tegevus ning sama sõltuv on ka rahakoti sügavus. Kui ühe jaoks kõlab 400-eurone kõlar imekaunilt, siis teine leiab ka 3–4 korda kallimate puhul virisemist: kas mudase bassiesituse või stereopanoraami ahtuse üle. Niisiis saab määravaks kriteeriumiks väljend «selle raha eest», mida oli tihti kuulda DALI kuulamisruumides antud hinnangutel.

Nii kõlarite kui ka kogu muu HiFi maailmas kehtib veel üks rusikareegel: tehnoloogiapuu odavas otsas olles on üsna lihtne näiteks investeeringu kahekordistamisel helikvaliteeti 50 protsendi võrra kasvatada. Mida kallimaks ja rafineeritumaks seadmed muutuvad, seda kallimaks muutub ka kvaliteeditõus.

Head ja kallid kõlarid on kestvuskaup. Need ei vanane moraalselt ega füüsiliselt, aastate peale ära jagades ei paistagi korralik kõlaripaar enam nii kallis, pealegi hoiavad nad järelturul hästi hinda. Mõistlikul kasutamisel on kõlarit üsna võimatu hävitada. Tõsi, DALI esindaja Lars Møller rääkis, et Norrast tuleb remonti kõige rohkem läbi põlenud Epiconi seeria kõlareid. Ilmselt on siis midagi tegemist Norra elatustaseme ja nende rahvusmuusika, Norwegian black metal’iga. Mine võta kinni.

HiFi tööstus, nagu DALI, on tänapäeval kerges, kuid süvenevas kriisis ning paradoksaalselt on selle põhjustanud just digitaalse salvestus- ja edastustehnika areng, mis peaks meile pakkuma analoogtehnikast võrratut täpsemat salvestusvõimalust. «Tänapäeval ei nõua inimesed enam kvaliteeti,» rääkis Worre toonil, millega võin tõesti nõustuda – ka minu ajal oli rohi rohelisem. «Trende ei määra mitte hea saund, vaid coolness, mugavus, mobiilsus, kerge kättesaadavus.» Ehkki teoreetiliselt lubab digiheli äärmiselt detailset salvestus- ja taasestuskvaliteeti, muudavad turu nõudmised muusika järjest lamedamaks.

«Mu meelest on see kohutav, et enamik voogedastusmuusikat on madalama kvaliteediga kui keskmine 1970ndatel või isegi 1960ndatel,» ütles Worre. «Tänapäeva saund on enamasti nagu odav rämpstoit.» Ta peab silmas, et ribalaiuse kokkuhoidmiseks pakitakse muusika kokku, nii et teatud sagedused lähevad kaotsi, ning palade dünaamilist ulatust surutakse kokku, et need kasutajate pisikestest kõlaritest ja köögiraadiotest valjemalt ja «ägedamini» kostaks.

Seega paradoks: niru 128 Kb/s mp3-fail võib sajaeurosest pihukõlarist paremini kõlada kui tippklassi HiFi süsteemist: plönn lihtsalt moonutab ise nii kõvasti, et faili puudujäägid jäävad varju. Aga laske seesama pala kvaliteetselt heliplaadilt või kadudeta failist HiFi süsteemi ja kõrvad löövad nurru.

___

Ajakirjaniku reisi toetas DALI

Audiofiili märg unenägu: kõlareid iga kõrva jaoks. Ilmselt kipuvad maakohas asuvasse tehasesse talvel põldudelt hiired. Tooteesitlusruumi hiirelõksu on vorst kaablivitsaga kinni tõmmatud: kohe näha, et insenerid. Foto: Hendrik Alla