Cannes'i festival paneb maksimalistidki pingutama

kaader Ruben Östlundi filmist «Väljak» (Rootsi). Lugu sellest, kuidas moodsa kunsti kuraatori elus kunst ning argipäev aegamisi ja vastupandamatult segamini lähevad. Foto: outnow.ch

Ülemiste järve hommikukaldal paistsid eile mõned puud kohe õide minevat. Igas mais Cannes’i filmifestivalile sõidu ajal on natuke kahju, et naastes võivadki meil õitsvad toomingad nägemata jääda. Kas just õnneks, aga tegelikult on olnud nii, et enamik kevadeid on olnud nii heitliku ilmaga, et koju jõudes olen leidnud puud just õide läinuna või ikka veel, siiski veel õites. Ööbikute aeg. Nii ongi enamasti saanud pärast lühikest suvepikendust glamuurses filmi-Prantsuses veel nautida ka Eestimaa kevade ilu.

Tegelikult pole kõik kunagi sama moodi ei siin ega seal. Vahel on kevad väga külm, nagu tänavu. Teinekord sajab Cannes’is pool aega vihma.

Ja iga viie aasta tagant algab kinopidu Rivieras nädalakene hiljem kui ülejäänud neliaastakul. Presidendivalimiste aastal on see nii. Prantslaste jaoks samuti alati riikliku ehk rahvusliku tähtsusega sündmus, nagu on filmifestival, on neil see riimi või süsteemi pandud viisaastaku poliitilise tippsündmusega. Üsna tihti on just valitud president teinud kohe ka visiidi Cannes’i filmifestivalile – miks, see on meediamõistjale ilmselt seletamatagi selge. Arvatavalt või loodetavasti jõuab värske euroopalikult mõtlev riigipea Emmanuel Macron seekord ka Cannesi’i, kuivõrd festival on tähtis niihästi maailma, Euroopa kui ka  Prantsuse filmikunstile. Aga «eks me näe», kõlab cinephilé’i igapäevane loosung.

Prantsuse sõdurid patrullivad Cannes'is – festivali võib külastada vastvalitud president. Foto: Reuters / Scanpix

122:70

Kinokunsti 1895. aastal alanud eluloost kaks kolmandikku kuulub kokku Cannes’i filmifestivaliga.

Tegelikult sündis prantslastel kinofestivali korraldamise kavatsus samal aastal, mil itaallased asutasid oma Rahvusvahelise Kinokunsti Näituse (Mostra Internazionale d’Arte Cinematografico) Veneetsias. 1932. Lõpuks, pärast arutelusid ja tagasilööke, pidi Cannes’is esimene filmifestival siiski avatama 1. septembril 1939 – aga sel 20. sajandi mustal kuupäeval algasid mäletatavasti Blitzkrieg ja sellega koos Teine maailmasõda.

Uuele katsele mindi pärast rahu sõlmimist. Septembris 1946 peeti esimest filmipidu juba kaks nädalat. Eurooplased nägid siis muide paljusid vahepealsetel aastatel valminud Ameerika kinokunsti meistriteoseid, näiteks juba viie aasta eest esilinastunud Orson Wellesi geniaalset debüüti «Kodanik Kane». Grand prix’ pälvis esimesel peol Roberto Rossellini antifašistlik realism «Vabalinn Rooma».

Muidugi oli sõjajärgne Euroopa kõledate poliitiliste ida-tuulte käes, ehkki sõnapaari «raudne eesriie» polnud veel lendu lastudki. NSV Liit ja tema uued satelliidid tekitasid alatasa probleeme. 1947. aastal osales «sõbralikust perest» üksnes Ungari. 1948 jäi festival üldse vahele, seejärel hakkas asi sujuma. 1951. aastal tõsteti üritus kevadesse, esiotsa aprilli, siis maisse.

Stopp! Filmifestivalide elulood on täis käänakuid, tõuse ja mõõnu, ahtraid ning viljakaid aastaid, niisamuti nagu inimeste või rahvaste elulood. Võib-olla oleks huvitav võrrelda meie täisikka jõudva PÖFFi ja teenelise Cannes’i kinonäituse elulugusid, aga vast vara veel. Pöördugem nüüd käesoleva aasta suursündmuse juurde.

Juubelifestivali plakatil on kujutatud Claudia Cardinalet. Festival 70, Cardinale 78 aastat! / Cannes'i filmifestival Foto: Cannes' filmifestival

Austusavaldus filmindusele ehk Cannes’i traditsioonid

Muidugi mõista kajastub sünnipäevameeleolu mitmes tänavuses programmis, eriseanssidel, näitustel, ka filmiturul. Kolmapäevaõhtune festivali avafilm, seekord muidugi prantslase Arnaud Desplechini lavastatud «Ismaëli kummitused», mis etendatakse, nagu avafilm harilikult, väljaspool võistluskava, jutustab režissöörist. Peategelane nimega Ismaël Vuillard (küllap on see nali – prantslasest filmilooja täisnimena) on hädas oma filmiga Ivanist, ekstraordinaarsest diplomaadist. Filmimeest vaevab mälestus 20 aasta eest surnud abikaasast. Ta elab uue naisega, kes on tema elu valgus, ja siis naaseb äkki kadunuke. Kõik hakkab lagunema, eluvalgus põgenema, vana kallim aetakse minema, filmivõtted ajavad peast segi.

Küllap sobilik avalugu ühel filmikunstile par excellence pühendatud suurüritusel. Sobiks väga hästi žüriid juhatava Pedro Almodóvari filmimaitsele, aga «Kummitused», nagu öeldud, ei võistlegi.

Kaader festivali avafilmist, prantslase Arnaud Desplechini lavastatud «Ismaëli kummitustest». Foto: outnow.ch

Ka võistluskavas on seekord siiski film filmist. «Artistiga» 2011. aastal vaatajate südamed võitnud Michel Hazanaviciuse «Taaskaheldav» viib vaataja 1967. aastasse, Pariisi, peategelane on Jean-Luc Godard, kes parasjagu väntab oma skandaalset mängufilmi «Hiinatar» ja on armunud filmi peaosatäitjasse, 20 aastat nooremasse Anne Wiazemskysse. Sündmustik suubub kurikuulsasse maikuusse 1968, mil Cannes’i filmifestival prantsuse filmiloojate eestvedamisel katkestati, Carlos Saura ja Miloš Forman olid oma filmid võistluskavast tagasi võtnud. Ühesõnaga, paistab olevat väga huvitav peatükk filmiloost ja looja eluloost.

Cannes’i konkursikava on tuntud oma konservatiivsuselt, maksimalismilt meisterlikkuse nõudes. Seekordseski 19 filmist koosnevas võitlusprogrammis on «kohe näha, et vanad sõbrad»: Michael Haneke, Sofia Coppola, Todd Haynes, Andrei Zvjagintsev, Naomi Kawase, Jacques Doillon, Sergei Loznitsa, Yorgos Lanthimos, Fatih Akin, Francois Ozon, Lynne Ramsay. Enamik Eestigi filmiarmastajale tuttavad nimed. On rootslane Ruben Östlund, on veel ka Ungari, Lõuna-Korea autorid, paar endale alles tuntust koguvat indie-ameeriklast. Enamik filme on valminud rahvusvahelises koostöös, lavastaja rahvuse mainimisest ongi nüüd kataloogis loobutud. On perekonnalugusid, eluloofilm (Doilloni «Rodin»), klassikast inspireeritud ekraniseering (Loznitsa «Tasane»), ajastudraama (Coppola «Tüssatud» Ameerika kodusõja päevilt), on armastusfilme, kui nii kvalifitseerida Andrei Zvjagintsevi «Armastusetust». «Elame, näeme», on filmifriik enne festivali algust kõigele võimalikule avatud.

Kuulsa Carltoni hotelli ees seisab Cannes'i festivali juubelilivreesse maalitud taskuformaadis King Kong. / SIPA/SCANPIX Foto: SIPA/Scanpix

Cannes’i klassika ja erilised vaatenurgad

Uute filmide kõrval pakub igal Cannes’i filmipeol tõelisi vaatamisväärsusi retrokava «Cannes’i klassika», mis juba rohkem kui tosina aasta jooksul on toonud festivalipubliku ette maailma tippfilmide restaureeritud või värskelt, moodsaima tehnoloogia abil valmistatud koopiad. See valikkava oleks väärt natuke pikemat käsitlust, ja nende filmide vaatamine algab alles neljapäeval.

Programmi «teises seinas», n-ö igihalja klassika vastas, kui soovite, on tudengifilmide ja lühifilmide võistluskava. Ja konkursiprogrammist vähem nõudlikud, aga uutele ja julgetele otsingutele keskenduvad eeskavad «Eriline vaatenurk», «Kriitikute nädal», «Lavastajate nädal», rääkimata igaõhtusest «Rannakinost». Ja last not least, filmiturg oma ca 40 000 laadalisega (detailseid kokkuvõtteid tehakse pärast üritusele registreerimise lõppu).

Eesti, Läti, Leedu ja Soome filme seekord kavas ei paista. Filmiturul on muidugi ka meist väiksemad rahvakillud ikka kohal, nii ka maarahva produtsendid ja filmilevitajad. Kui sind pole siin, siis… mäletate küll, kuidas see lause lõppes.

Võib-olla järgmisel aastal, kuigi riikluse 100 aasta juubeli pidajaid on Euroopas siis üsna palju, on meiegi väljavaated pisut paremad, kui ikka väärt filme valmib, ja küllap valmib. «Elame, näeme!»

Luubi all

70. Cannes’i võistluskava tähelepanuväärsemad filmid festivali avapäevil

Andrei Zvjagintsevi «Armastusetus» (Venemaa). Ühe perekonna lahku kasvamise loost ja sellest, mis saab nende 12-aastasest pojast, kes ühtäkki kaob.

Kornél Mundruczó «Jupiteri kuu» (Ungari). Maagilise realismi võtmes pagulaslugude käsitlus.

Ruben Östlund «Väljak» (Rootsi). Lugu sellest, kuidas moodsa kunsti kuraatori elus kunst ning argipäev aegamisi ja vastupandamatult segamini lähevad.

Michel Hazanavicius «Taaskaheldav» (Prantsusmaa). Kaks tormilist aastat filmilooja ja revolutsionääri Jean-Luc Godardi elust, aastad 1967 ja 1968.

Michael Haneke (Prantsusmaa). «Happy End». Ühe kodanliku Euroopa perekonna portree, mitte üksnes «interjööris», nagu Luchino Viscontil.