Suur setu ja veel suurem filmimees astus ootamatult ideaalmaastikele (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvo Kukumägi (1958-2017)
Arvo Kukumägi (1958-2017) Foto: Martin Ahven

Arvo Kukumägi

9. august 1958 – 16. mai 2017

Iga sekund kirglikult elu rüüpav Kuku võib küll painduda, kukkuda – kas või linnaliinibussi alla –, aga ta ei murdu. Lavalaudadele naasnud vabahing ajab taga õnne, ja mitte ainult enese, vaid kogu universumi õnne. Nii alustas 2013. aasta mais Arvo Kukumäega tehtud intervjuud Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch, täna meie seast lahkunud näitleja hea sõber.

Tuuli jätkas: «Kuku vaidleb ja vaimustub, iluleb ja keeb. Mängib ja väsib. Tema grimmi- ja elukulunud näos reedab sageli iga praoke üleminekut rolli, proosalisse kõrvalhetke, sest ta ei raatsi jätta juhust kasutamata. Ei raatsi jätta hetki elamata. Kui ta on olemas, siis ta on olemas. Kui teda ei ole, siis teda ei ole. Servad on teravad, nurgad voolujoonelised. Kompromissitu kaasamängija, andekuse laat. Kui on jagada, siis võtke. Parim temast. Lahke setu, kes ehitab omaenda teatrimaja, teeb nelja kinorolli ja vähemalt kahte teatritükki korraga, loob kinokooli, sehkendab kinnisvaraga, reisib, vahetab verd ja õhku.»

Teatri- ja filminäitleja Arvo Kukumägi sündis 9. augustil 1958. aastal Setumaal Litvina külas. Õppis kuni 8. klassini Saatserinna koolis (1965–1973), seejärel Värska keskkoolis (1973–1976). Kohe pärast keskkooli 1976. aastal astus ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse, mille IX lennu lõpetas näitlejana 1980. aastal.

Kursusekaaslane Ain Lutsepp tõdes, et uudist Arvo Kukumäe lahkumisest on raske vastu võtta. «Arvo oli suure hingega, täis elujanu ja usku. Ta oli väga andekas, kuid olid asjad, mis olid vägevamad kui tema. Need ületasid tema jõu,» ütles Lutsepp lühikeses meenutuses.

Aastatel 1987–1989 õppis Moskvas Režissööride ja Stsenaristide Kõrgematel Kursustel, lõpetades mängufilmide režissöörina. Aastail 1980–1984 töötas Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, kust vallandati alkoholi tarvitamise pärast. Sestpeale vabakutseline näitleja. Viinakuratiga jäi Kukumägi võitlema oma elupäevade lõpuni.

Arvo Kukumägi näitles juba kooli ajal ja on saanud ka kooliteatrite vabariiklikul festivalil parima näitleja auhinna. Filmidebüüdi tegi ta 18-aastasena, mängides Marguse rolli filmis «Tätoveering» (režissöör Peeter Simm), mis on kolmas novell noorte režissööride kassetil «Karikakramäng» (1977). Kukumägi ise on öelnud «Tätoveeringu» kohta: «Selle tegemine oli nagu unenägu. Esimene armastus on kõige võimsam. Ma armusin kõrvuni kinematograafiasse.»

Film õnnestus, Kukumäe tundlik nägu ja kandev suur plaan tegid ta kohe tuntuks, sealt edasi järgnes filmirolle juba ridamisi. Õige pea tuli ka ametlik tunnustus: «Ideaalmaastiku» (režissöör Peeter Simm, 1980) kevadkülvi voliniku Kukemeri rolli eest sai Kukumägi 1982. aastal XV üleliidulisel filmifestivalil parima meesnäitleja auhinna (kahasse teise filminäitlejaga). Kukumägi oli toona vaid 21-aastane.

Arvo Kukumägi ja Tõnu Kark filmis «Ideaalmaastik». / Kaader filmist 
Arvo Kukumägi ja Tõnu Kark filmis «Ideaalmaastik». / Kaader filmist Foto: rakvererahvamaja.ee

Arvo Kukumägi on mänginud rohkem kui 40 filmis, tema rollitäitmised, ükskõik ka kui episoodilised, on leidnud alati positiivset äramärkimist. Viimase olulise rolli tegi Kukumägi Rainer Sarneti filmis «November», kus ta mängis Reinu.

«November» aga ei oleks sugugi Kukumäe luigelauluks olnud – sel suvel pidi võttesse minema Hardi Volmeri film Johannes Pääsukesest. Kukumägi ootas suve väga, valmistudes põhjalikult Johannes Pääsukese Setumaa teejuhi rolliks, nüüd saab ta esimese filmimehe Pääsukesega jalutada koos mööda pilvetaguseid ideaalmaastikke.

Räägu Rein (Arvo Kukumägi) filmis  «November» / Kaader filmist 
Räägu Rein (Arvo Kukumägi) filmis  «November» / Kaader filmist Foto: Filmifoto
Tagasi üles