/nginx/o/2017/05/19/6681251t1hc249.jpg)
Norman Ohleri ajalooraamat «Patsient A: Uimastid kolmandas Reichis» on nagu Tootsi maakera: tuttava ja suhteliselt igava loo sees peitub teine, hoopis suurem ja hoopis põnevam lugu. Ohler väidab end avalikustavat natsirežiimi silmakirjalikkust. Riik, mis väitis end olevat moraalsuse etalon – puhtam, õilsam, tervem ja jõulisem kui ükski teine suurjõud, aaria rassi täiuslikkuse esindaja –, tegutses tegelikult metamfetamiinide (õigemini pervitiini-nimelise tableti) toel.
Tsiviilelus kasutati pervitiini ülikoolides eksameid tehes, tööjõudluse suurendamiseks tehastes, igavuse peletamiseks majapidamises. Sõjaajal aitasid uimastid sõduritel pikkade ööde jooksul ärkvele jääda ning andsid Wehrmachtile kiiruseelise. Hitler ise neelas enam-vähem kogu Mendelejevi tabelit ning narkoharjumused levisid ka tema õukonna hulgas. Natside impeerium pidi olema täiuslik, ent oli tegelikult korrumpeerunud, allakäiguteel, pimestatud omaenese eufoorilisest ideoloogiast ja metamfetamiinide keemilisest mõjust neurotransmitteritele.
Ohler ise on aga pimestatud oma 21. sajandi kontekstist. Tema silmis on 1930. aastatel apteekides müüdud pervitiin ja seriaalis «Halvale teele» treilerautos sünteesitud crystal meth üks ja seesama, kuna osaliselt on neil sama keemiline struktuur. Mõlemad viivad vääramatult kuritarvitamiseni, sõltuvuse ja korruptsioonini.
See on viga. Narkootikumide ohtlikkus ei tulene mitte nende keemilisest koostisest, vaid ühiskondlik-ajaloolisest kontekstist. Mis on ühel ajal meelemürk, võib teisel ajal olla meelelahutusvahend ja kolmandal hetkel hoopis elu päästev ravim. Fentanüül on eluohtlik narkootikum, kui seda ostetakse tundmatu diileri käest ja süstitakse kuskil Sõle tänava keldris; operatsioonisaalis on see hindamatu väärtusega anesteetikum.
Seesama metamfetamiin, mida Ohler kirjeldab põhiliselt USA narkosarjadest ning Goethe ja Baudelaireʼi teostest võetud kujunditega, on tänapäeval apteekides müügil Desoxyni nime all. Tablettide kujul. Täpselt nagu natside pervitiin. Sellega ravitakse tähelepanuhäireid ehk ADHDd.
Uimastite ajalugu uurinud teadlased on näidanud, et see, mida me loeme kuritegelikuks, hukutavaks narkootikumiks ja mida igati kõlblikuks stimulandiks, ei sõltu mitte stimulandist enesest, vaid selle kasutamise kontekstist ja – pange tähele! – eriti selle kasutajaskonna kuvandist.
Oopium oli 19. sajandi Euroopas igati respektaabel nähtus, niikaua kui seda tarvitasid (ka meelelahutuse eesmärgil, mitte ainult valu vaigistamiseks) arstid, kõrgklassi naised ja pingelise tööga tegelevad mehed, näiteks pankurid ja advokaadid. Koloniaalimpeeriumide laienedes ilmusid Euroopa sadamalinnadesse ja San Franciscosse aga oopiumi suitsetavad immigrandid, peamiselt Hiinast, Prantsuse Indo-Hiinast ja Ameerika Filipiinidelt pärit töölised. Neis nähti ohtu, sestap keelustati 20. sajandi alguses kiiresti ka oopiumisuitsetamine.
Ka Ohler mainib, et natsid seostasid uimastite kasutamist juutide ja marksismiga. See, et natsid ise samas pervitiini neelasid, ei ole vastuolu. See näitab vaid, kuidas uimastitest kõnelemise eesmärk on sageli peaasjalikult teatud inimgruppide stigmatiseerimine. Ohler tahaks näidata, et natside uimastilembus oli selle väärastanud režiimi eripära. Ent möödaminnes mainib ta, et ka Briti sõdurid kasutasid rindel uimasteid (bensedriini).
Riiki, mis kuulutab sõja uimastitele ning peab seda sõda põhiliselt ühe inimgrupi vastu, näeme uuesti Nixoni-järgses USAs. Tabletiravimite tarvitamine eksamitulemuste parandamiseks või koduperenaiste igavuse peletamiseks hakkas uuesti pihta Miltowni nimelise rahusti leiutamisega 1946. aastal ning jätkub ka tänapäeval: populaarsemad tooted on näiteks OxyContin (opioid) ja Adderall (amfetamiin). Selles maailmas, mida Ohler kirjeldab, elame ka meie. Uimastiküsimustes ei olnud Natsi-Saksamaa erandlik; ta oli eesrindlik.
***
Norman Ohler
«Patsient A. Uimastid kolmandas Reichis»
Tõlkija Elina Adamson
Helios, 2017
288 lk