Romantiline rõveromaan sugudevahelisest vaenust

Maria Turtschaninoff

FOTO: Karin Lindroos

Maria Turtschaninoff on hinnatud soomerootsi autor, kelle noortele mõeldud fantaasiaromaanid on võitnud hulgaliselt auhindu ja tõlgitud paljudesse keeltesse. «Maresi» (2014) on tema «Punase kloostri kroonikate» sarja esimene raamat, mis lubab lugeja viia maagilisele kloostrisaarele, kus naiste võluvõimed peituvad nende praksuvates juustes ja hõbedased hauakambriuksed varjavad vaimude maailma.

Tellijale

Turtschaninoffi peetakse väga feministlikuks autoriks, ning tõepoolest, «Maresi» on raamat, mis räägib naistest ja tüdrukutest, kellel on salapärane tarkus ja kes võitlevad jõhkarditest meestega. Mehed on selles raamatus tõepoolest ühed hirmsad tegelased, väiklased, vastikud, saamahimulised ja hirmutavad. Ainsad positiivsed meestegelased on minategelase Maresi isa, möödaminnes mainitud kalamehed ja kapihomost sõjamees Vinjan. Kõik teised mehed on nii psühholoogiliselt kui ka sotsioloogiliselt põhjendamatult misogüünsed koletised, kellele «ei meeldi, kui naine naerab» (lk 88) ja kes üritavad väikseid tüdrukuid hooraks müüa.

Turtschaninoffi loodud düstoopia veidrate nimedega saartel tundmatu maa rannikul on tume ja vägivaldne nagu keskaeg. Kuigi raamatus määratakse ajaks teose siseloogika järgi «kolmekümne teise Ema valitsuse üheksateistkümnendal aastal», annab autor piisavalt ajastumärke käsitöö, sõiduriistade, toidulaua ja üldise maailmapildi kaudu, et lugeja kuskile 16. sajandi Euroopa kanti pidama jääks. Või 15. sajandi, ega suurt vahet ei ole.

Tagasi üles