Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Enam praktilist meelt!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Margus Ott. | FOTO: wikipedia

Margus Ott on nimi meie filosoofiataevas, mis mõjub alati värskena. Meenuvad Salme keskuse pikad koridorid ja selle lähedal asuvad jupiti asfaldiga kaetud tänavad, kus jalutasid noormehed ja neiud, kelle ühisnimetajaks oli Eesti Humanitaarinstituut (EHI). Margus Ott läks just sinna filosoofiat õppima ja eelkõige diskussioonide hoolas pidamine on nüüdseks teinud temast sellise autori, kes võrdselt hästi on kodus nii Vana-Hiina kui Vana-Kreeka mõttemaailmas.

«Väekirjadest» näeme, et XXI sajand ei kanna enam seda mentaalsust, mis sellele eelnev. Murdepunkt jookseb ilmselt sündmustest tiines 2001. aastas, mil XX sajand lõplikult otsa sai. Dispuutide sisuks on nüüd, kui mitut tõde me suudame endale lubada, kas vihakõne võiks olemas olla ja kas tuleks sallida neid, kes teisi ei salli.

Hoolimata sellest, et autor on õpetatud ja liigub radadel, kust on põnev edasi mõelda, leidub tema teoses väiteid, millega kuidagi nõustuda ei saa. Oti väide on: kui ma olen tolerantne, ei pea ma seda olema kõige suhtes, me ei pea kõike sallima ega kõike jaatama. Kuid selleks, et inimene oleks salliv, peaks ta kindlasti sallima ka sallimatust. Kui inimene ei salli sallimatust, ei saa ta öelda, et on tolerantne inimene, vaid saab ütelda, et kusagilt jookseb taluvuse piir.

Näiteks Oscar Wilde oli sallivuse etalon ega teinud välja mingist vihakõnest. Tõeliselt tugev inimene! «Pole kahjulikke ega kahjutuid raamatuid, on vaid hästi või halvasti kirjutatud raamatud,» sõnas ta. Selle kriteeriumi alusel oleks ta ilmselt «Mein Kampfi» arvestanud heaks ja «Siioni tarkade protokolle» halvaks raamatuks. Ja see oleks värske, sümpaatne väide, mitte aga karja eraldamine lammasteks ja sikkudeks. Nagu Ott samas essees selgelt eristab: tugev fašistlik kontroll / tugev nõrkus.

Üks Margus Oti väide kannab kas kiirustamise märke või on tunnistuseks sellest, et autor pole kõike praktilises maailmas läbi mõelnud. «Kui keegi arvab, et Nõukogude Liidus oli valdav osa majandusest ühisomandis,» selgitab ta, «siis ta eksib rängalt. Kuna ühiskonda kontrollis parteinomenklatuur, siis majandus oli tegelikult selle väikese seltskonna kontrolli all, kes võimaldas omale erihüvesid.»

See polnud absoluutselt nii, siin on kohe näide rohujuure tasandilt. 1990. aastal hakati kolhooside ühisomandit likvideerima, jagades töötajatele välja tööosakuid vastavalt igaühe isiklikule panusele. Ühes kolhoosis sai parteinomenklatuuri kuuluv kolhoosiesimees tööosakuna poekese mõisahoone tiivas, aga parteitu peaspetsialist veoauto GAZ. Segaste aegade tõttu läks esimehe poekene kohe pankrotti, aga spetsialisti veoauto sõitis veel mõni kuu hiljem ringi, enne kui lõplikult välja suri. Ei olnud müütilist parteilaste siseringi, kes omasid hoides kõike kontrollinuks. Margus Oti väite kohaselt pidanuks parteilane parteitut kontrollima, tegelikkus kujunes aga selliseks, et üks lihtsalt kaotas varem ja teine hiljem.

Seega: ei saa kehtida nii kategoriseeritud väited. Iga väide ripub ära ajast, tasandist ja olukordadest. Margus Ott oli 1990. aastal 15-aastane ja kõiki nüansse praktiliselt poolelt ei pidanudki nägema.

Margus Ott on nagu Lao-zi, allõpetlane, kes erinevalt kesk- ja kõrgõpetlasest täpselt teab, mis tingimustel kulgeb Kulg (kulgeb, kui selle üle naerda). Aga lisaks teooriale võiks filosoof olla kodus ka praktilistes asjades, külastades lihtsat turgu nagu Sokrates.

***

Margus Ott

«Väekirjad IV. Poliitilised esseed»

Eesti Keele Sihtasutus 2017

404 lk

Margus Ott «Väekirjad IV. Poliitilised esseed» | FOTO: Raamat
Tagasi üles