Enam praktilist meelt!

Margus Ott.

FOTO: Wikipedia

Margus Ott on nimi meie filosoofiataevas, mis mõjub alati värskena. Meenuvad Salme keskuse pikad koridorid ja selle lähedal asuvad jupiti asfaldiga kaetud tänavad, kus jalutasid noormehed ja neiud, kelle ühisnimetajaks oli Eesti Humanitaarinstituut (EHI). Margus Ott läks just sinna filosoofiat õppima ja eelkõige diskussioonide hoolas pidamine on nüüdseks teinud temast sellise autori, kes võrdselt hästi on kodus nii Vana-Hiina kui Vana-Kreeka mõttemaailmas.

Tellijale

«Väekirjadest» näeme, et XXI sajand ei kanna enam seda mentaalsust, mis sellele eelnev. Murdepunkt jookseb ilmselt sündmustest tiines 2001. aastas, mil XX sajand lõplikult otsa sai. Dispuutide sisuks on nüüd, kui mitut tõde me suudame endale lubada, kas vihakõne võiks olemas olla ja kas tuleks sallida neid, kes teisi ei salli.

Hoolimata sellest, et autor on õpetatud ja liigub radadel, kust on põnev edasi mõelda, leidub tema teoses väiteid, millega kuidagi nõustuda ei saa. Oti väide on: kui ma olen tolerantne, ei pea ma seda olema kõige suhtes, me ei pea kõike sallima ega kõike jaatama. Kuid selleks, et inimene oleks salliv, peaks ta kindlasti sallima ka sallimatust. Kui inimene ei salli sallimatust, ei saa ta öelda, et on tolerantne inimene, vaid saab ütelda, et kusagilt jookseb taluvuse piir.

Tagasi üles