Sellisel hetkel ei taha muud, kui et roniks oma tuima peaga teki alla, loeks midagi võimalikult paksu, natuke igavat. Loomulikult kõik kodustatud nõiaella varutud mürgiteed, meed, ingverid ja küüslauk abiks. Ega need aita, vähemalt mitte kärsitut inimest, aga vähemalt oleks justkui midagi ette võetud, see lohutab.
Vedas selle Peter Nadasiga. Täielik Kesk-Euroopa vanamoeline kirjandus. Ikka tunda, et tosin aastat kirjutatud, nagu muiste, krabinal-õhinal lehte pöörama ei pane, aga huvitav on ikka, ja kui juhtubki tõbi pildi eest viima, siis olgu nii, ärkad, pilgutad seasilmakesi, loed aga edasi, oled pidulikult väga-väga haige. Uhke ka veel, justkui üks Muumipapa. Ainult ei kirjuta memauure, vaid loed.
Kuni tuli õudne teadmine peale. Ei oska lugeda. Enam. Ometi oli kunagi aeg, kui mida paksem raamat, seda parem. Ikka jätkub natuke ka. Kuigi homne koolipäev läheb unise põnevusega, mis edasi saab, ja kellavaatamisega, millal teada saab. Hiljem, samasugustes kehvades olekutes, ei võtnud enam põnekaid ette, vaid kuskilt Hefka-Kasse (mis mõeldud sõnademänguna) laadist: natuke igav, aga nauditav.
Sinane teos pole isegi igav. Kuigi on üks paras eneseurgitsemine, mida pannakse toime kadunud maailmades. Põrunud maailmades, mille olemasolugi raske uskuda. Kunagisel Saksamaal, kus SMS teps sõnumit ep tähendanud, vaid Tema Majesteedi Laeva. Sm Hitler on igasuguse germaani värgi ikka nii põhjalikult täis teinud, et raske uskudagi kunagise keiserliku Saksa olemasolusse, kus kõvakraede ja -kübaratega härrad, kuigi iga päev samas kontoris töötasid, elu lõpuni teie peale jäid, aga töötasid välja kosmoselaevu ja puure maakera südamesse, möödaminnes ja suitsunurga meelelahutuseks sildu, maju, vedureid, autosid ja mida tahes, mis inimkonna elu mugavamaks teeks. Hullud unistused igapäevase ranguse hullusärgi varjus.