Võeks, kulakõnõ, suure südamega seto suli

Arvo Kukumägi (1958-2017) Foto: Jelena Rudi

Suvel algavad režissöör Hardi Volmeri Johannes Pääsukesest rääkiva mängufilmi võtted. Lahkunud Arvo Kukumägil pidi selles olema kandev roll. Volmer meenutab Kukut, nagu ta teda tundis.

115. EXT. PIUSA LIIVAVÄLI. ÖÖ.

Augustikuine lõputu tähistaevas. Lõkke punakas väreluses istuvad roguskitel ja kottidel Volter ja Sergo. Johannes on selili, silmad pärani, põrnitseb taevasse. Taamal sinetab liivasein.

Sergo, ikka läbimärg, on end teki sisse mässinud ning väriseb vappekülma käes. Filosofeerib köhahoogude vahele.

SERGO: Mille iist, Näitsi Maarakõnõ? Mille iist? Armas Jummal, sa näet sjoda päält... ja sa ei ütle.

Jaah... Ku piknõ mõtsa taade lüü, poohui... las and! A ku jäl, õkvalt jalge ette põrutas, sõs võtt mõtlõma...

VOLTER (pahaselt): Mida sina sinna jõkke ronisid? Kuula, kuidas sa köhid!

SERGO (nagu ei kuulnuksi): Kurradi türklasõ...

Johannes pöörab end seltsiliste poole ja upitab end küünarnukile.

PÄÄSUKE (Volterile): Võta kotist peiupudel. Saab Sergo sõõmukese sooja!

Volter korgib kingitud pudeli lahti ja ulatab vanamehele. Sergo rüüpab ja siis näitab  käega taevasse...

SERGO: Nastal om sääl hää. Inglikõsõ hoolitsase. Egä jummal, timä näge kõkõ...

Egäs ku maa pääl om ülemäärä hää elo, sõs saat taivan švaabra peio ja nakat põrmandit nühkma... Nasta om sääl provva. (paus) Ku ma sinna saa, (osutab taevasse) antas mulle kah puhas hamõ...  Pagunidega…

Sergo kõne mattub köhahoogusesse.

Suveöös joonistub välja sinetav liivasein ja metsaviirg selle kohal. All, tulevalgel reisiseltskond ja hobuvanker nende kõrval. Kõik on selili ja vaatavad taevasse.

See on Ruitlase kirjutet dialoogiga episood veel vaid paberil olevast filmist, milles Kuku pidi mängima Sergot, suure südamega setu pisisuli, isehakanud küüdimeest, kes Johannes Pääsukest ja tema sõpra koos kaameratega mööda Setomaad ringi veab. Sergo roll selles loos on üks neist harukordseist, mis on algusest peale kirjutatud üht ja ainumat osatäitjat silmas pidades. Ma arvan, et Arvo oli täiesti siiras seda oma «elu rolliks» pidades. Isade maa jalgade all ja emade keel suus.

Kogu sellest seltskonnast, kellega me tol kaugel suvel lavaka ees tänaval erutusest higistasime, on mul meelde jäänud kaks tegelast, Ain Lutsepp, kuna oli siis juba filmistaar, ja keegi kõhetu maapoiss, kelle ma esiotsa mõne kaaskannataja nooremaks vennaks arvasin. Nõnda kleenuke ja nooruke paistis ta teiste hulgas. Aga mitte see ei olnud põhiline, miks ta meelde jäi. Temas ilmselgelt pesitses see «midagi», nagu ikka öeldakse, see maagiline sisu, millest keegi täpsemalt ei tea, aga mille tõttu kinokaamera teda ihales ja teatrilava mitte niiväga.

See, kuidas ta oma teatritõrget mahlakas lõunaeesti kujundikeeles ise kirjeldas, oli pööraselt naljakas. Niipalju kui mina mäletan, oli vastse lavajõu debüüt Metsavanana tollase Noorsooteatri lavastuses «Tare-tareke». Metsavana karanud akside vahelt esile, teatanud elevil lapspublikule tähtsa uudise: «Taret varjab metsatukk, väravale pandud lukk!» ja kukkunud siis kogu kahemõõtmelise tarekesega selili.

Lavakunsti vaevadest päästis noore ande muidugi Peeter Simm, kes ta eesti filmitaevasse särama tõstis. Minu isiklikus edetabelis seisavad nii «Tätoveering» kui «Ideaalmaastik» siiani esiviisikus.

Vaatamata Kuku iroonilisele sedastusele: «Mis see eesti film siis ära ei ole – üks hingevärin ja kasteheina võbin ja kuu tuli tuppa ja nii edasi…», nagu Villu Kangur seda ühest kooskonutamisest mäletab, armastas ta filmikunsti tingimusteta ja jäägitult. Selles ei ole kahtlust.

Kuku ei olnud lähedane sõber, aga vana hää semu kindlasti. Isegi viina oleme  koos võtnud vast ainult ühe korra, omaaegses kuulsas Kinomaja baaris. Juba siis liikusid temast legendid kui meditsiinilisest kurioosumist. Pea pealpool pilvi, jalad põlvini mudas. Selline julgete kontrastide kehastus mu pildimälus. Reibas, lõhnastatud, liibuvates pükstes, mustas nahkvestis, hõbeketid lumivalge pluusi kaelusest paistmas, sõrmed klotseritega koormatud. Nagu mingi Petseri mustlasparun turuhommikul, vestlemas puiduärist Andaluusias. Ja siis – tatine, porine, sügislehtedega kaetud kukal vereturses, minu sünnipäeval, Von Krahli hoovis. Helistati kiirabisse, sest kahtlustati koljupõhimiku murdu. Aga Kuku ehmatas meid ülestõusmisega. «Hardi, vabanda, ma ei hakka sisse tulema,» ütles ta. Hiljem olid targad tohtrid sunnitud tunnistama, et nad ei ole veel kohanud tervemat organismi konkreetsest aastakäigust.

Oma karjääri teises pooles esindas Kuku seda näitlejatüüpi, kelle kohta käibib Vene filmiilmast pärinev tõdemus, et lõpuks kui ta on endale võrratu lõusta ette joonud, ei jää talle tekst enam meelde.

Iga näitleja teab, et filmitöö on ennekõike üks lõputa ja nüri ootamine. Kuku oli oodanud pea terve võttepäeva umbses bussis koos Allaberdiga ja kui me ta sealt välja kandsime, oli ta pea sõna otseses mõttes paks ja liha nõder. Ta pandi seisma Ilumäe kabeli valge müüri najale ja tema üle lasti võimsatest prožektoritest kunstpäikese valgus, mis meelitas kohale parve ööliblikaid, sest oli juba pime. Ja keegi enam ei uskunud, aga sääl ta seisis, silmad pisarais, ütles oma ainsa repliigi «Jah, hää mees oli», ning laulis «Uhket ratsameest», nõnda, et kõigil ihukarvad püsti. Rohkem duubleid ei olnud vaja teha. Maagiline realism, sest vaataja ei tea, et tegemist on ööliblikatega. Selline mees!

See oli 1994. aasta suvi «Tulivee» võtetel.

Viimasel kohtumisel, kui talle vana head «kanasita» retsepti parra vohamapanekuks soovitasin, rääkis ta õhinal isatalu üleslöömisest sääl kaugel, Vene piiri ääres. Eks varem või hiljem hakkab koju tagasi kiskuma, aga… ehk võtavad lapsed kunagi ette?

Ei antud talle aega seda päris oma rolli ära oodata.

Aga luban sulle, Kuku, et me teeme selle filmi! Ja nüüd saab see olema mitte üksnes Pääsukese ja Peeter Brambati, vaid ka sinu mälestuseks. Ükspuha, mis karva hame taevaisa sulle sääl selga annab, aga suured-uhked pagunid, kullast kuppudega, on sel õlgade pääl, see on kindel.

Esimesel võimalusel lähen ja virutan KUKU klubis ühe topka Moe Handsat su perrä ja siis peab vaatama, et kes oleks nõus sinu saabastesse hüppama, et Sergona kaamera ette tõusta.

Järgneb filmi «Esimesed 7 minutit» 2015. aastal valminud treiler, kus võib teiste kõrval näha Arvo Kukumäge.