:format(webp)/nginx/o/2017/05/18/6678577t1h5906.png)
Mööda esinduslikku Via Alessandro Manzonit La Scala poole jalutades, valmistan end mõttes ette «suureks arhitektuuriliseks pauguks» – esmamuljeks, mis mind legendaarset teatrimaja nähes vaimustusest paigale naelutaks. Ma keeldun uskumast neid, kes hoiatasid: La Scala näeb välja nii tagasihoidlik, et on suur oht sellest mööda kõndida. Kuid see ongi tõsi: isegi tänavaristmikul ei reeda maailmakuulsa teatrimajani jõudmist õigupoolest miski.
Milanos on märksa suurejoonelisema arhitektuuriga hooneid, lipud lehvivad igal pool ning etenduseplakatid hakkavad silma vaid siis, kui tuled teatrimajja Suure Galerii ja Piazza Della Scala poolt – rohelusse uppuvalt platsikeselt, kus seisab skulptor Pietro Magni loodud Leonardo da Vinci marmorkuju, mis on justkui aupaklikkuse märgiks langetanud pilgu ühe maailma kultusliku kultuuritempli ees…
La Scala – kultuslik kultuuritempel
Teatri peasissekäigu juures, toeka kaaristu alla kogunenud pidulikes riietes inimesed aga hakkavad siiski juba kaugelt silma. Itaallased, kuid eelkõige muidugi turistid, poseerivad väsimatult Paavo Järvi nimega plakatite ees. Ja plakateid on palju: «Don Giovanni», «La Valse», Mahleri Seitsmenda ettekanne, suvehooaja plakatid – kogu La Scala, nii väljast kui seest, on vaid Järvi päralt!
Teatrimaja uksed (õigemini kitsad tumehallid luugid, mis kaitsevad klaasuksi) avanevad krigisedes ja turvariivide kolina saatel. Metallidetektoritega politseinikud võtavad uksel spaleeri ja «piiksutavad» sisenejad ükshaaval läbi. Kedagi ei näi see häirivat, sest kõik on elevil teadmisest, et just siit lävepakult algab Suur Teatrimaagia, La Scala võlumaailm, mille järele ei õhka mitte ainult publik, vaid ka kõik maailma artistid. Tolmuhalli maja sees möllab sisekujunduse pillerkaar, milles jõuliselt domineerib La Scala sümbolvärv – karmiinpunane. Tajun La Scala fluidumit iga ihurakuga, kuid veelgi erilisemaks teeb selle teadmine, et enam kui kakskümmend korda on sel kevadel tõusnud ligi kaks tuhat kätepaari, et aplodeerida eestlasele – Paavo Järvile.
Muusikaline ironman
Kui olla päris täpne, pole see Järvil siiski esimene kord La Scalas üles astuda: 2000. aastal juhatas ta siin La Scala filharmoonikuid, 2015. aastal seisis toonase koduorkestri Orchestre de Parisʼ ees. Kuid Järvi rõhutab, et kuna tegu on ooperimajaga, loetakse päris debüüdiks seda, kui juhatad La Scalas ooperit.
Kui lugeda üles kõik etendused ja kontserdid, mida Järvi enam kui kuu aja jooksul La Scalas juhatab, teeb see kokku aukartustäratava arvu: kümme Mozarti ooperi «Don Giovanni» ja kaheksa balleti «La Valse» (Raveli «La Valse»; Bizetʼ «Symphony in C» ja Rimski-Korsakovi «Šeherezade») etendust ning kolm Mahleri «Seitsmenda sümfoonia» ettekannet.
«Olen esimene dirigent, kes La Scalas kõiki kolme juhatab. See oli minu enda soov, sest mõtlesin, et kui ma juba kord siin olen, miks mitte saada korraga kätte kogu La Scala kogemus,» põhjendab Järvi erakordset töökoormust. See dirigentide maailmas harukordne kolmikdebüüt leidis äramärkimist ka La Scala teatriajakirja suvenumbri eessõnas ning Järvi laitmatut tehnikat, rikkalikke kogemusi ja eksimatut muusikalist maitset tõsteti esile ka artiklis «Suured dirigendid juhatavad Mahlerit, Brahmsi ja Beethovenit.»
:format(webp)/nginx/o/2017/05/18/6678613t1h0f9f.png)
Kui La Scala direktor Alexander Pereira (endine Salzburgi festivali juht) Järvile kaks aastat tagasi siin juhatamist pakkus, polnud Järvil töögraafikus selleks ühtegi vaba hetke. «Selle augu me lihtsalt tekitasime ja mingid kokkulepped tuli selle nimel üles öelda. Aga kui sulle juba La Scalat pakutakse, on väga raske ettepanekut tagasi lükata, eriti kui pakutakse nii head repertuaari. Ja ma arvan, et ambitsioon käib asja juurde, ilma selleta ei ole ükski inimene kuhugi välja jõudnud. Ambitsioon on mootor. Aga kui sa oled muusik, siis see päris motivatsioon on muusika tegemine ise, selle tegemine nii hästi, kui sa vähegi suudad.»
Teisalt on La Scalas juhatamine Järvile nagu ajaränd oma dirigenditee algusesse, mil tal tuli teha põhimõtteline valik: orkester või teater? Järvil pidi valima Oslo Ooperi teise dirigendi (mis tähendas suuresti just ballettide juhatamist) ning Malmö sümfooniaorkestri peadirigendi ametikoha vahel. «Ütlesin jah Malmöle, ja mulle tundub, et see oli õige valik. Ooperielu on kujundlikult väljendades mõneti nagu vabrikutöö, kuid ärge saage minust valesti aru – see on samas väga fantastiline töö!»
Järvi sõnul on külalisdirigendina juhatada tõeline nauding, eelkõige sellepärast, et ei pea tegelema teatri igapäevaeluga. Ta lisab, muie suunurgas, et võrdlus vabrikutööga ei olnud päris juhuslik: «Mul assotsieerub see vaatepildiga kaugest ajast, mil ma noore poisina Kalevi kommivabriku puhkpilliorkestris töötasin, ja nägin inimesi nõndasamuti läbi turvaväravate töökohtadele tõttamas.»
Elu kloostris ja üks banaan
Järvi ütleb, et nii pikalt ühes linnas töötades ei ole võimalik hotellis elada ning seepärast üüris teater talle korteri. See asub vanas kloostrihoones, umbes 10–15-minutilise jalutuskäigu kaugusel teatrimajast, kuhu ta alati jala läheb. Järvi kiidab oma mugavat Milano kodu ja kõrvaltänavas asuvat restorani Rossini, kuigi tal õnnestub vaid haruharva seal sõprade-tuttavatega niisama õhtust süüa – enamasti järgnevad kontserdile töised õhtusöögid, kuid veelgi sagedamini einestab ta üksi.
Seda, et dirigenditöö on seotud ühest küljest vajaliku, teisalt pealsunnitud üksindusega, tunnistab ka Järvi. «See võib aga muutuda suureks koormaks, kui peaksin intensiivsel tööperioodil veel kellegi teise heaolu pärast muretsema. Sellist tööd ei saa hästi teha, kui sa ei ole absoluutselt pühendunud. Aga need inimesed, kes tulevad pärast kontserti tere ütlema, on nii toredad! Eestlased on liiga tagasihoidlikud ja ütlevad, et oh, ma ei tahtnud tulla segama. Aga pärast kontserti tuleb tulla «segama»!»
«Enne kontserti pean korralikult välja magama, sest muidu energia ei taastu. Eilne päev nägi näiteks välja selline: hommikul Mahleri proov, päeval balletietendus, õhtul veel üks ballett. Ma ei riskinud isegi õhtul välja sööma minna, sest eelkõige oli vaja end korralikult välja magada. Sest järgmisel päeval kõik kordus: hommikune proov, päeval ballett, õhtul «Don Giovanni». Nii ma jalutasingi pärast etendust koju, sõin ühe banaani ja läksin magama…» Tõeline kloostrielu.
Keerulise hingeeluga maja
Kui julgen oletada, et La Scala, nagu kõik maailma ooperimajad, on seal töötavate suurte isiksuste tõttu üsna keerulise siseeluga, on Järvi kohe päri: «Oi, väga! Ja eks kõigis suurtes teatrimajades on veidi juures seda suurustlemise maaniat.»
Järvi möönab, et tema jaoks teeb asja natuke raskeks see, et ta on harjunud töötama palju oma orkestritega, kes teda tunnevad ja keda tema tunneb. «La Scalas käib vahetpidamata etenduste andmine, töö on väga intensiivne ja seetõttu ei kohta siin sellist spontaanset kaasatulemist, mis mulle väga imponeerib. Siin ollakse harjunud minema välja n-ö kindla peale – hästi, aga natukene ettevaatlikult, et midagi ei juhtuks. Aga mulle meeldib, kui juhtub!»
La Scala on kuulus nii oma loožide kui ka teatrisaali kahel viimasel korrusel paiknevate galeriide (loggione) poolest, kus võtavad kohad sisse kõige häälekamad ooperi- ja balletikriitikud. Rõdupealsete ehk loggionistiʼde heakskiitu või halvakspanu peetakse La Scalas tõelisteks tuleristseteks. «Tavaliselt juhtub see esietendusel, kus on kohal press ja kõik tähtsad kujud, ning see leiab laia kõlapinda. Ma, muide, olin end selleks esietendusel moraalselt ette valmistanud, kuid vilekoori ei tulnud. Mul on isegi natuke sellest kahju, sest ma pole oma n-ö päris La Scala kogemust saanud,» räägib ta naerdes.
Järvi tunnistab, et kuigi tal on dirigeerimiskogemust mitukümmend aastat, läheb ta lavale ikka kerge sisemise värina ja erutusega. «Täiesti rahulikuna oleks see nagu tööle minek, kuid muusika ei ole selline ala! Minu jaoks ei ole isegi pärast seda, kui pooled juhatamised on möödas, veel sellist tunnet, et nüüd on lihtsam. Mul on tallel terve rida märkmeid, mida tuleks siin-seal paremaks teha. Tegelikult ei ole mul kunagi sellist tunnet, et miski on päriselt valmis, alati on tunne, et tegelikult saaks veel natuke paremini teha.»
:format(webp)/nginx/o/2017/05/18/6678581t1h96a4.jpg)
Ja imed sünnivad...
«Don Giovanni» lavastaja Robert Carsen on ooperilavastajate seas väga kuum nimi ning hinnatud eelkõige oma julge ja avangardistliku lavastajakäekirja poolest. Tema «Don Giovanni» (nimiosaline Thomas Hampson) on selle elav tõestus. «Teater teatris, teater publikus» ei aja pead sassi mitte ainult vaatajal, vaid ka dirigendil, kelle silmad peavad olema korraga ees, taga ka küljel, sest osatäitjad ja orkestrandid liiguvad nii laval kui ka publiku seas.
On kostüümidraamat ja kiirmoodi, kombineesid ja paljast naiseihu – kõik on letis! Vana jultunud hurmur kargab lavale esimese korruse loožist ja rebib alla pühamast pühama – La Scala sametise eesriide –, tallates selle jalge alla. Eesriide tagant ilmub nähtvale kogu lava kattev lainetav peegelpind, sundides publikut omaenese minaga silmitsi seisma, et enne, kui kivi käest don Giovanni poole lendu läheb, endalt küsida: olen mina patust prii?
See on totaalne eluteater kõverpeeglis, absurd kuubis, mille kohta Albert Camus on essees «Sisyphose müüt» julmalt, aga tabavalt öelnud: «Kui piisaks armastamisest, oleks asjad väga lihtsad. Mida rohkem armastatakse, seda enam absurd konsolideerub.» Niisama võimsalt nagu etendus käima tõmmati, see ka lõpeb. Eksite, kui arvate, et komtuur suutis põrgutulle paisata don Giovanni – ei, ta seisab parastades põrguaugu äärel, nautides vaatepilti «headest kannatajatest», kes oma kergeusklikkuse ja rumaluse eest allilma laskuvad…
Maurice Raveli muusikal põhinev «La Valse» (koreograafid Stefania Ballone, Matteo Gavazzi ja Marco Messina) oli kõike muud kui valss, kuid mõjub oma nüüdisaegse koreograafiaga värskelt ja inspireerivalt. Tabasin end tihti mõttelt: milline andekus ja kujutlusvõime peab küll olema koreograafil, kes suudab ¾-taktimõõdus ja Raveli lummavate valsihelide saatel mitte valsile mõelda, vaid luua «pühale klassikale» täiesti uus nägemus. George Balanchineʼi koreograafiline nägemus verinoore Bizetʼ (helilooja oli seda kirjutades 17-aastane, ning seda ei kantud tema eluajal kordagi ette) neljaosalisest teosest «Symphony in C» oli aga just tänu perfektselt sünkroonsele klassikalisele tantsukeelele ja joviaalsusele lihtsalt oivaline! Eriti soojalt tervitas publik nelja võrratut solistipaari, kelle meisterlikkus ületas kõik ootused.
Rimski-Korsakovi «Šeherezade» muusikale koreograafia loonud Eugenio Scigliano kasutas klassikalise idamaise muinasjutu jutustamiseks äärmiselt jõulist (kohati isegi brutaalset) ja dünaamilist tantsukeelt, panustades ülimale lihtsusele. Lavalt olid kõrvaldatud kõik orientaalsed atribuudid (kunstnik Irene Monti) ning jäänud vaid inimesed ja nende lood: vaibumatu igatsus ja lootus tõelise armastuse ja õnne järele, headuse võit kurja üle, mis halastamatult alanduste ja valu põrmu tallatakse. Zobeidat tantsinud priimabaleriin Alessandra Vassallo oli lummav, tema valu ja graatsia paiskusid lavalt saali nagu tundeline tsunami, ja see tõesti puudutas.
Mahleri «Seitsmes sümfoonia» läks taas täismajale ning kuigi Järvi tunnistas, et tööd tuli orkestriga teha üksjagu, oli see vilja kandnud – tulemuseks erakordne muusikaõhtu. Võib-olla aitas ka see, et hommikuses peaproovis (mis on muide publikule avatud ja kuhu saab osta pileti) oli hetk, mil Järvi pani käe südamele, vaatas viiulirühma poole ja ütles: «Ma tahan, et see tuleks SIIT.» Ja tuli.
don Giovanni osatäitja
«Mul on väga hea meel, et saan lõpuks Järvide perest ka Paavoga koos töötada, rõõm on seda suurem, et oleme koos La Scalas ja et tegu on Robert Carseni nii huvitava lähenemisega Mozarti «Don Giovannile». Tunnen kogu Järvide perekonda juba ammu ja mäletan Paavot ajast, mil ta noore dirigendina assisteeris oma isa Neeme Järvit. Minu koostöö Neemega ulatub tagasi enam kui 25 aasta taha. Tegu on silmapaistva muusikute perekonnaga ning olen jõudnud koos musitseerida ka Kristjani ja Marikaga. Tervitan Eestit, kohtume juba septembris Tallinnas.»
TEATRO ALLA SCALA
Järgmised Paavo Järvi juhatatavad etendused La Scalas:
Kuni 4. juunini on teatri muuseumis avatud legendaarse La Scala dirigendi Arturo Toscanini retrospektiivnäitus.
/nginx/o/2013/09/05/2186731t1hf81e.jpg)