Kunstnik võtab ette reisi maailma lõppu

Denes Farkas “How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques” Foto: Paul Kuimet

Dénes Farkasi kunst on fragmentaarse olemisega ja võimalik, et sellest on kõige parem rääkida ka fragmentaarse olemisega juttu.

«How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques» tähendab eesti keeli kuidas-rahustada-end-maha-olles-näinud-surnut-tehnikad. Näituse sissejuhatuses kirjutatakse nii: «Näituse üheks inspiratsiooniallikaks on USA-Liibanoni kirjaniku Rabih Alameddine’i teos «An Unneccessary Woman», kust pärineb ka pealkirjana kasutatav tsitaat. Teos esitab ühe vana naise sisekõne, kes on otsustanud kellegi teadmata pühenduda väärtkirjanduse tõlkimisele araabia keelde – protsess, mis on tema jaoks intellektuaalse dialoogi võimalus ja alternatiivne reaalsus keset ümberringi valitsevat Liibanoni kodusõja kaost.

Alameddine’i raamatust pärinevad tsitaadid seab Farkas poeetilisse dialoogi visuaalse materjaliga, mis on pildistatud globaalses seemnepangas Teravmägedel, ICARDA kuiva kliima toidukultuuride seemnepangas Liibanonis Terbolis ning Vavilovi-nimelises taimegeneetika instituudis Peterburis – institutsioonides, mille eesmärk on bioloogilise liigirikkuse säilitamine ja maailma toidujulgeoleku kindlustamine.»

Dénes Farkas «How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques» Foto: Paul Kuimet

Need on asjad, mida meil on vaja teada. Sest kui me seda infot ei teaks, ilmselt näituselt seda vähemalt sellisel kujul ka välja ei loeks. Infot tundub kirjelduse järgi olevat palju veel enne, kui näituseruumidesse siseneme. Ruumid on aga vaiksed, nagu Dénes Farkasi ruumid on alati vaiksed ja kontemplatiivsed. Kunst loob infosse teatava korra ja üldistava tasandi.

Neis ruumides võime leida efektsed arhitektuurilise mõtlemise tõmmisega fotod (nurgad, kaugused, pinnad, osaobjektid); minimalistlikud, fragmentaarsed, tugevate vaikusekohtadega tekstid; arhitektoonid; mängud objekt- ja metakeelega ning meediumite tõerežiimidega. Õhkkonnas aimub ärevust ja apokalüptilisi meeleolusid, kuid puhtad pinnad teostavad rahustamist, muutuvad tehnikateks.

Kui kirjas seisab «ICARDA kuiva kliima toidukultuuride seemnepangas Liibanonis Terbolis ning Vavilovi-nimelises taimegeneetika instituudis Peterburis», tekitavad sellised range institutsionaalsusastmega väljendid minus kui väikeses inimeses kohe värinat. Justkui oleks kapi otsast võetud rihm. Need kutsuvad korrale ja sunnivad aukartusele.

Farkasi tööd üldse, nagu ka praegune näitus, mängivad meile ette ühe üsna loomuliku paradoksi, millega tuleb ikka aeg-ajalt silmitsi seista. Tema kohta saab öelda «visuaalselt lummav», samas on teada, et teda on huvitanud ja huvitab jätkuvalt ka keelefilosoofia, mõtted sellest, kui õigesti või valesti on võimalik keele abil maailmale läheneda, seda mõista ja kommunikeerida. Üldiselt kipub olema teada ja ka Farkas on oma kunstis sellisele järeldusele jõudnud, et kommunikeerida pole eriti kerge, kusagil on mõrad ja mürad, millest ei saa üle, aga püüdma peab.

Dénes Farkas «How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques» Foto: Paul Kuimet

Farkasi kunst, nagu öeldud, on vaikne, poeetiline ja melanhoolne kunst ja ta justkui ei tahakski, et temast räägitaks. Või siis vähemalt mitte väga valjult. Ometigi on selle põhjaks räägitav, arutletav materjal, kontseptuaalsus, mõtted tõest, režiimidest ja võimalikkustest. Nii et rääkima ikka justkui peaks. Tema tööd annavad meile peaaegu et lõputu tõlgendushorisondi ja mängivad tõlgendamispüüde sellisena võrdlemisi ebamugavasse kohta. Kui tõlgendusi on palju ja kõik need on põhimõtteliselt õiged, võtab selline olukord tõlgenduselt autoriteedi. Palju tõlgendusvõimalusi tähendab justkui mitte ühtegi tõlgendusvõimalust.

Farkas sisenes kunstipilti nullindate keskel installatsioonidega, millel oleme näinud paberist volditud arhitektuuri, samuti on teda köitnud arhiiviesteetika – oma katalogiseeritud kordustega. Lugesin intervjuust, kuidas omal ajal, saanud teada, et tegemist on fotodega tubaselt volditud arhitektuursetest vormidest, lahkusid külastajad Farkasi näituselt kiiremini, kui nad olid sinna sisse astunud. Inimesed tahavad reaalsust ja referentspunkte, jätab selline asjaolu mulje.

Neli aastat tagasi esindas Farkas Eestit Veneetsia biennaalil projektiga «Ilmne paratamatus», mis põhines kuulsaima keelefilosoofi Ludwig Wittgensteini fiktiivsel elulool. Vormilt kujutas «ilmne paratamatus» keskses mõttes arhiivi või raamatukogu. Teemad kõigepealt keelefilosoofilised. Kusagil tekkis nende mustade tähtede ja valgete pindade kõrvale ka üks väike biooaas, kus kasvasid taimed. Surnud kirjatähest tärkas elu. Samasuguse elu ja surma dihhotoomiaga võtab tegeleda ka praegune EKKMi näitus.

Dénes Farkas «How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques» Foto: Paul Kuimet

Dénes Farkas on sedakorda reageerinud maailmas ohtralt vastukaja leidvatele lõpumõtetele ja võtnud ette käigud salapärastesse kohtadesse, kus säilitatakse kunstlikes tingimustes elu. Kui inimene midagi pekki keerab (ja ta vist keerab), et siis oleks, kust võtta. Mingis mõttes külastas Farkas lõppu kui võimalust. Ilmselt pole selline asi emotsionaalselt kuigi kerge. Ütleme nii, et Farkas on pildistanud moodsat Noa laeva ja võib-olla loonud ühe ka ise. Ta on liikunud keelemängudest maailma… vist enam mitte mängu, vaid raske ja vastuvaidlematu fakti gravitatsioonivälja. Liikunud esteetilisest plaanist eetilise peale.

Seoses Peterburi taimegeneetika instituudiga meenub, kuidas teatav hulk teadlasi, kel oli Leningradi blokaadi ajal ligipääs neile säilitatavatele teraviljavarudele, otsustasid pigem nälga surra kui maailma liigirikkust pudru nimel ahendada.

Paar fragmenti, mis veel näituselt kummitama  jäid. Seintele sätitud Alameddine’i tekstikatketest jäi meelde «lugesin kolm korda Becketti «Godot’d oodates», ei saanud aru». Ja heliinstallatsioonis ütleb naisehääl (ilmselt Alameddine): alguses ei saanud Ligetist jne kaasaegsetest heliloojatest aru, kuulasin nii palju, kuniks tekkis kontakt ja arusaamine. Kunsti mõistmine kui teatav töövõit ja tasu. Nendestki kahest, võimalik et minu poolt meelevaldselt esile tõstetud tükkidest, võib välja lugeda nukra tõe: kunst ei ole meelelahutus, vaid ikka töö.

Mingis mõttes on Dénes Farkas ideaalne kaasaegne kunstnik: ta on visuaalselt efektne, tema tööde tagant võib aimata tähendusi, need tähendused võivad osutuda küll ka hermeetiliseks. On, millest nii rääkida kui ka vaikida.

Näitus

Dénes Farkas

«How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques»

Kuraator Ingrid Ruudi

EKKMis avatud 4. juunini