Nende strateegia oli laps kaasa meelitada ja viia ta Manchesteri ümbruses asuvale mägisele rabamaale, kus siis Brady vägistas, tappis ja fotohuvilisena ka fotodokumenteeris aktsiooni.
Laste kadumine tõi kaasa ülelinnalise õõvalaine ja tuhandeid neid otsivad inimesed kõleda tööstuslinna kõledas udus on jätnud märgi ka briti popkultuuri. Kohtuprotsessi juhatanud kohtunik nimetas Bradyt uskumatult kurjaks ja Hindleyt briti kõige kurjemaks naiseks. Kui 80ndatel võeti rääkida ka Brady-Hindley võimalikust kunagisest ennetähtaegsest vabastamisest (surmanuhtluse puudumise tõttu mõisteti mõlemale mitmekordsed eluaegsed), olevat Margaret Thatcher isiklikult seisnud selle eest, et midagi säärast kunagi ei juhtuks.
Sellisest vaakumilaadsest terminist nagu «puhas kurjus» on nende puhul võetud ka kõneleda. Ian Brady oli Šotimaalt pärit nooruk, kes oli paar korda noortevanglasse sattunud ning kellel oli tärganud huvi transgressiivse kirjanduse vastu. Talle meeldisid Hitleri ja markii De Sade’i mõtted ja vaated. Ta tundis huvi saksa keele ja muu saksapärase vastu.
Manchesteri kohalik, vaesest ja vägivaldsest perest pärit Myra Hindley töötas enne Bradyga kohtumist tehases ja töökaaslased hindasid teda. Pärast kohtumist blondeeris ta aga juuksed, sest nii oli aarialikum, ning hakkas käima raamatukogus. Brady kudus eespool mainitud moraaliüleste mõtlejate pealiskaudsest lugemisest saadud inspiratsioonile tuginedes põlve otsas nn filosoofia, mille üheks sõlmpunktiks oli «perfektne mõrv».
Briti popkultuur leidis neis nii kangelasi kui antikangelasi. Ansambel The Smiths kirjutas loo «Suffer Little Children», milles Morrissey psühhopaadiduo tegemistest laulis. Morrissey on rääkinud, kuidas ta nende kadunud lastega suhestus, kuna oleks võinud vabalt olla üks neist.