Legendaarse alkohoolikust kirjaniku seiklused kinolinal

Mickey Rourke mängib legendaarset alkohoolikust kirjanikku Charles Bukowskit filmis "Baarikärbes" Foto: Kaader filmist

Kinos Sõprus toimub järgmisel nädalal Charles Bukowskile pühendatud filmide retrospektiiv. Vaatame, mida sealt vaadata ja miks.

Maineka misantroopse kirjaniku Charles Bukowski biograafia «Charles Bukowski: Locked in the Arms of a Crazy Life» (autoriks Howard Sounes) kirjeldab, kuidas napsulembene sulesepp nägi koos publikuga esimest (ja tõenäoliselt viimast) korda tema juttude ainetel vändatud sõgedat draamafilmi «Tavalised ogarused» (1981) Ben Gazzaraga peaosas. Ühe hästi perversse stseeni ajal hüüatas Bukowski üle saali, et tema ise käituks samasuguses situatsioonis sootuks teisiti kui «Tavaliste ogaruste» põlastusväärne peategelane Charles Serking, filmi tõlgendus Bukowskist endast. Seepeale käratas keegi publikus Bukowskile, et ta vait jääks, aga autor leidis, et kuna temast film vändati, kuulub talle õigus seda vaatamise käigus üle saali valjult kommenteerida.

Sedalaadi mees oli Charles Bukowski. Ka rahvarohkemal peol polnud võimalik tema kohaolekut mitte märgata (kuigi enamasti eelistas ta hoopis üksi olla) ja teiste arvamusest ta ei hoolinud. Ühtlasi ei olnud pidevas vines elanud kõveravõitu mees kunagi ülevoolavalt poolehoidlik filmide suhtes, mis tema loomingust inspireeritud olid, nende seas mainitud «Tavalised ogarused» ning «Baarikärbes» (1987), mille stsenaarium pärines tegelikult Bukowski enda sulest (hiljem lõi ta oma kogemuste põhjal romaani «Hollywood»). Huvitav, mismoodi suhtunuks Charles Bukowski umbes kümme aastat pärast tema surma välja tulnud «Faktootumile», kus tema tõelähedaste romaanide peategelast, Bukowski alter ego Hank Chinaskit, mängis Matt Dillon?

Järgmise nädala algusest on kinos Sõprus võimalik saada osa retrospektiivist «Sõprus Bukowskiga». Näitamisele tuleb kolm eelmainitud mängufilmi, Prantsusmaal valminud «Külm kuu» (1991) ning lõpetuseks dokumentaal «Bukowski: sellesse sündinud» (2003), mis annab võimaluse näha videole võetud intervjuudes ka kirjameest ennast. Paraku ei kuulu retrospektiivi Dominique Deruddere'i kolmevaatuseline «Hull armastus» (1987), mida Bukowski enda lugude ekraniseeringutest väidetavalt kõrgeimalt hindas, ent filmide valik on põhjalik, pakkudes suurepärast ülevaadet, missugune näeb välja elupõletajast kirjamehe looming kinolinal. Kes tervest retrospektiivist osa võtab, tunneb veel mitu kuud viskimaitset keelel.

«Baarikärbes» (1987) esmaspäeval 22. mail kell 21

Ainulaadse kõnemaneeri ja kehakeelega Bukowskit on aastakümnete jooksul proovinud imiteerida paljud näitlejad, igaüks neist tõtt-öelda märgatavalt nägusam kui armilise näo poolest tuntud Bukowski. Vaieldavalt õnnestus see kõige värvikamalt «Baarikärbse» peaosatäitjal Mickey Rourke'il. Viimase esituses mõjub elulistele küsimustele vastuseid pudelist otsiv ning baarides tüli norida armastav Chinaski nagu haavatud loom, tundes ühtaegu kurbust ja viha.

Kuigi Rourke'is napsutajad isiklikult vastumeelt tekitasid, lähenes ta agressiivsusele kalduva üksildase viinaviskaja Chinaski rollile tõelise pühendumusega, andes tegelasele meeldejäävalt vildaka kõnnaku ning esitades mõtlikke repliike sedavõrd segaselt, et tema mõistmiseks kuluvad ära subtiitrid. Arusaadav, sest juba «Baarikärbses» pekstakse Chinaski nägu sassi ning mõistagi ei möödu päevagi, kui tal alkohol veres poleks – räpases kodus kirjutades on mehel alati pudel varuks ning õhtuti saabudes suitsuses baaris molutades algab muidugi tõeline pummeldamine. Hirmsale elustiilile ja iseloomule vaatamata osutub «Baarikärbse» Chinaski jahmatavalt karismaatiliseks.

Pelgalt kirjelduse põhjal ei pruugi «Baarikärbsest» jääda mulje kui haaravalt intellektuaalsest linateosest, ent Bukowski stsenaarium ühes osatäitmistega teevad loo nauditavalt inimlikuks ja tragikoomiliseks. Erinevalt teistest retrospektiivis linastuvatest mängufilmidest kohtab «Baarikärbses» ka säravat naispeaosatäitjat Faye Dunaway näol, kes 1980ndatel tundis, et tema karjäär on alla käimas ja lootis «Baarikärbses» osaledes tuult tiibadesse saada. Nagu Chinaski, on Dunaway mängitud Wanda elult kogu täiega peksa saanud, ent üritab säilitada väärikuse. Nende rohked kahevestlused annavad filmile värvi ja sära. Raske on unustada stseeni, kus Wanda kostab põhjakäinud kirjanikule nukralt, et ei taha enam armuda, mispeale vastab Chinaski, et naisel ei maksa muretseda – seni pole teda keegi armastanud.

«Tavalised ogarused» (1981) kolmapäeval, 24. mail kell 20

Mõni aasta varem välja tulnud «Tavaliste ogaruste» peategelane, päikesesoojas Los Angeleses elav antipaatne luuletaja Charles Serking, puutub kokku hulga haiglasema naisega. Retrospektiivi kuuluvatest filmidest kõige ekstreemsema sisuga «Tavalised ogarused» baseerub nimelt Bukowski varastel maitsetumatel lugudel. Kuigi Bukowskit seostatakse ennekõike romaanidega nagu «Postkontor» ja «Naised», ei maksa unustada, et autori üheks varaseks sissetulekuallikaks oli pornoajakirjadele räpaste juttude saatmine.

Kuigi perversne, avab «Tavalised ogarused» võrreldes «Baarikärbsega» rohkem peategelase suhet enda loominguga. Bukowski ise ei tundnud Serkingit mängiva Gazzara osatäitmist nähes suurt vaimustust. Talle avaldasid muljet Gazzara silmad, mis tema hinnangul olid «pingsad nagu kõhukinnisusega mehel, kes istub potil ja üritab sittuda», aga muidu tundvat Gazzara end sedavõrd toores filmis «liiga mugavalt». Kirjanik Lawrence Ferlinghetti leidis, et film töötanuks paremini, kui Serkingit mänginuks keegi tõeliselt inetu. Valides peaossa nii nägusa mehe nagu Gazzara, lähenesid produtsendid ta hinnangul loole liiga hollywoodilikult. «Baarikärbse» kõrval on «Tavalised ogarused» siiski tõsine ning toores, palju euroopalikum film.

«Faktootum» (2005) reedel, 26. mail kell 20.30

Viimane retrospektiivis linastuv ekraniseering ei ole Bukowski fännide seas leidnud palju armastust, mõjudes veidi tühja ja uimasena. Sisulises plaanis ei erine 2005. aastal välja tulnud draama «Tavalistest ogarustest» ja «Baarikärbsest», rääkides eluväsinud Chinaski püüdlustes end lihttööde ja kirjutamisega Los Angeleses pinnal hoida. Matt Dilloni kehastuses näeb «Faktootumis» tavalisest tervema olemisega Chinaskit, olgugi et mehe igapäeva kuulub ka selles filmis kärakas. Ometi leidub filmis andekalt ekraanile toodud jutuajamisi. Eriti meeldejääv on otse romaanist võetud vestlus Chinaski ja potentsiaalse tööandja vahel.

Kui tehase juhataja uurib, millest tööd sooviv Chinaski parasjagu romaani kirjutab, vastab viimane: «Kõigest.».

Tehase juhataja küsib: «Kõigest? Kas ka vähist?»

Chinaski vastab: «Jah.»

Tehase juhataja pärib seepeale: «Kas mu abikaasast ka?»

Chinaski ütleb enesekindlalt: «Jah, tema on ka seal.»

Retrospektiivi «Sõprus Bukowskiga» programmis jõuab kinolinale neli täispikka mängufilmi:

• 22. mail kell 21 «Baarikärbes» («Barfly», rež. Barbet Schroeder, USA 1987)
• 23. mail kell 21 «Külm kuu» («Lune roide», rež. Patrick Bouchitey, Prantsusmaa 1991)
• 24. mail kell 20 «Tavalised ogarused» – filmile järgneb vestlus Bukowski tõlkijatega. («Tales of Ordinary Madness», rež. Marco Ferreri, Itaalia/Prantsusmaa 1981)
• 26. mail kell 21 «Faktootum» («Factotum», rež. Bent Hamer, Norra/USA/Saksamaa/Prantsusmaa/Itaalia 2005)

ja üks täispikk dokumentaalfilm:

• 25. mail kell 20.30 «Bukowski: sellesse sündinud» («Bukowski: Born Into This») rež. John Dullaghan, USA 2003)