Suurel kinokunstinäitusel, nagu itaallased filmifestivali nimetaksid, on programm jõudnud pakkuda suurepäraseid loomingulisi tippteostusi ning, kuidas siis muidu, ka (mõne autori puhul meeletu reklaamikampaania tõttu) oodatust mõnevõrra ahtramaid sooritusi.
Ära kunagi usu majasuuruseid reklaame. Cannes’i konkursifilmide tegelik sisu on ju kuni ekraanihelenduse alguseni suures saalis Valgus (Lumière) üsna hästi hoitud saladus. Festivalikataloog annab teose kohta maksimaalselt kuus lauset, harilikult on jutt märksa lühem. Cannes’i programmiloojad mängivadki üllatusele, kohapeal saadavale ja loodavale elamusele, tegelikult just sellele, mis teebki festivalist filmipeo, mitte läbivaatamislaada.
/nginx/o/2017/05/21/6693481t1h27bd.jpg)
Cannes’i programmijuht Thierry Frémaux annab juba esimeste filmidega vaatajale kammertooni, teemahäälestuse kogu järgnevale filmivalikule; kes kuuleb, see kuuleb, kes näeb, see näeb. Tänavuse festivali puhul, vähemalt esimese poole konkursikava filmide põhjal võiks pakkuda, et fookus on seekord perekonnal ja lastel. Kas just nii lihtsalt, et laste päralt on tuleviku maailma võtmed ja ka sellesinase tuleviku maailma rahu ning et harmooniliselt elav perekond võiks õieti olla see viimne kants ja varjupaik.
Kõlab pisut puust-ja-punaseks-moralismina, eks ole, ja ega seda keegi niimoodi pihtas-ja-põhjas-viisil deklareerigi, ärme korda, tegemist on elava kunstiga. Ja pealegi, kus on meil need harmoonias elavad perekonnad?!
Ega muusikast rääkimiseks olegi kerge õigeid sõnu leida.
Mis see muusika siia puutub, küsite?
Frémaux on filmi vaatamist võrrelnud elava kontserdi jälgimisega (ajakirjas Screen ütlebki peo juht väga kenasti: «Festival – see on viisteist kontserti päevas»). Suur festivalikontsert on kõigi nende väikeste kontsertide kooskõla. Ja mingeid teemaloosungeid Cannes’is üheltki festivalimaja seinalt lugeda ei saa, et oot-oot, millel meil nüüd seekord fookus oligi...
Väljakult ruuduni
Rootsi filmi suur lootus ja kindel kalju, kellele neid lootusi ehitada, kannab nime Ruben Östlund. 43-aastane lavastaja on nüüdsega koos teinud ainult viis filmi, aga võiks öelda, need kõik on läinud enam-vähem kümnesse. Tänapäeva usutavasti otsekui õlitatult toimiva kultuurse heaolu-Euroopa kodanike suhetes ja igapäevaelus aset leidvad globaalsed jamad, naera puruks ja nuta kaasa.
/nginx/o/2017/05/21/6693483t1h4f56.jpg)
Sellised hukka läinud inimsuhted on meile ammu tuttavad Michelangelo Antonioni või Alain Resnais’ või mõne teisegi, Ingmar Bergmanist rääkimata, juba rohkem kui 60 aastat tagasi siinsamas Cannes’is linastunud rafineeritud võõrdumiselugudest. Aga Östlund esitab oma filmikontserdil, kui jääda ülaltoodud kujundi juurde, samad teemad umbes nii, et midagi mängib vaheldumisi rokkbänd, siis džässiansambel, klavessiin, laulab solist ja siis ... Ei hakka seda kujundit liiga kaugele arendama.
Moodsa kunsti muuseumiks X-Royal muudetud Rootsi kuningaloss, milleesiselt väljakult kistakse lendu ja kukutakse sealsamas tükkideks kuninglik ratsamonument ning selle asemele tehakse maha valge ruut, mis hakkab filmi jooksul saama järjest ja järjest uusi tähendusi. Ruut, mis asub väljakul, filmi pealkiri ongi «Square», ja parem, kui jätta see tõlkimata, mitmetähenduslikkus kaoks. Et film jõuab peagi ka Eesti kinodesse, lõpetan siinkohal soovitusega: ärge jätke seda vaatamata! Parem veel, vaadake kaks korda ja koos lähedas(t)e inimes(t)ega.
«Kõikidest kunstidest meie jaoks praegu kõige tähtsam...» See lausung Leninilt tuli meelde Andrei Zvjagintsevi filmi «Neljubov» vaadates. (Viidates tegelaste võimetusele armastada, tõlkisin selle «Armastusetus», aga vahest õigem on ikkagi viide tuntud Pauluse kirjale uuest testamendist ja öelda «Ilma armastuseta».)
Zvjagintsevi oskus kasutada omaaegset n-ö sotsialistliku realismi relva tänapäeva Venemaa elu peegeldamiseks on hämmastav, tema talent on võime muuta eluligidane realism mingiks metafüüsiliselt helisevaks üldistuseks. Kõhedust tekitavad vaated tänapäeva Peterburi päevadest ja öödest. Kõik on filmis justkui õige ja ametlik (uudised Ukraina sõjast antakse läbi ametliku Vene telejaama), kuskilt ei saaks kinoametnik või olematuks kuulutatud tsensor kinni haarata, kõik on nagu elus, ja tegelikult saame filmi vaadates aru küll, kuidas kõik on.
Lugeja vist juba mõistab, et kriitik ei tohi olla pealekaebaja, nagu vanasti öeldi, ja seega piirdun ainult kokkuvõtva hinnanguga: «Neljubov» on allakirjutanule tänavuse filmifestivali senine tippelamus. Idi i smotri, mine ja vaata, väga soovitan, kui kinodesse tuleb.
Agnès Varda dessert
Eriseansil, väljaspool võistluskava näidati Agnès Varda ja noore fotokunstniku JRi koos tehtud dokumentaalfilmi «Visages Villages» (ingl k «Faces Places», vahest ehk «Asulad vaated»), milles autorid rändavad fotobussiga mööda Prantsusmaa laokile jäänud kohti. Pildistatakse kohalikke inimesi ning prinditakse sellessamas fotobussis välja suured pildid, mis kinnitatakse üksikutele majadele, kütusetsisternidele, kaubakonteineritele, kaljudele, maailmasõjaaegsetele kaldakindlustustele jne. Mahajäetuna paistvad paigad saavad lühikesekski ajaks taas inimese näo, teistmoodi elu.
Kõige elamuslikum selles mitte liiga pikas südamlikus loos oli mitme auhinnaga Cannes’is pärjatud väärika vana daami (Prantsuse Uue Laine Vanaema hellitusnimega Varda saab mai lõpus 89-aastaseks) võime ja oskus elegantselt kolme-nelja sekundiga luua ekraanil filmikujundeid, mille üle tükk aega järele mõtled, mis on nutikalt, elegantsi ning õige tundega loodud, justkui juhuslikult tulnud...
Filmi lõpus jõuavad autorid Jean-Luc Godardi praeguse maakodu ukse juurde. Aga ma ei tohi ütelda, kas nad ikka lähevad oma kaameratega ka uue laine peaarhitekti tuppa.
Igal juhul on elavat filmiajalugu elavana ekraanil väga lahe vaadata. Eestis peetakse juba 50–60-aastaseid tegijaid liiga vanaks, et neile filme anda. Näidaku enne ette kavatsuse klipp, mida ta oskab, mõnel juba tosin filmi enne tehtud, aga mis siis.
Ma ei tea teist nii mõnusat kohta, kus filmikunsti edulugu ja uuemad mullistused seltsiksid nii kenasti koos – see on Cannes’is. Lisaks kunstile esitletakse siinsel filmiturul ka tehnika viimast sõna, 360 kraadi dokumentaalfilme ja virtuaalreaalsuse ehk VRi värskemaid filmiarenguid. Selle programmi nimi on NEXT, niisiis, mis tuleb järgmisena kõigi filmikunsti üha uute uuenduste kannul.
Niisiis, vaatame, mida toob tänane päev. Eile õhtul linastub mitmekordse auhinnalaureaadi Michael Haneke uus film «Happy End». Aga see «End» ei ole veel festivali lõpp, nädal linastusaega on veel ees.