Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Julgus minna vastu valitsevat hoovust

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Härra Liblikas (Matteo Tonolo) ja Proua Liblikas (Amy Bowring). | FOTO: Imbi Mälk

Pärast Jõhvi balletifestivali, kus valitses tantsu abstraktne ja laitmatule tehnilisele sooritusele keskendunud suund, mõjus Vanemuises lavale toodud Mai Murdmaa Eugene Ionesco näidendist tõukunud «Ninasarvik» nagu sõõm värsket õhku sumbunud toas. See on lavastus, mille teema – mingi idee omaksvõtt versus vastupanu sellele kogukonnas, massipsühhoosiga kaasaminek või selle eiramine – on välja kasvanud ümbritsevast elust ja mõtiskleb selle üle tantsulises vormis.

Sellisena moodustab «Ninasarvik» kontrasti kaasaja ühe valitseva tendentsiga, kus tantsu- ja balletilavastused keskenduvad stuudios toimuva loomeprotsessi ja selle raames tekkivate liikumismustrite näitamisele ning tantsijate kehade sooritusvõime ülistamisele.

«Ninasarvik» on ühiskonnas vohava sürrealismi ja absurdi lavaline väljendus, milles kõik meediumid – psühhofüüsiline liikumine, Rainer Jancise ambientne helimaastik koos selle live-esitusega, Kaspar Jancise kostüümid ning viimase ja mehhiklase Andrea Guizari videokujundus – loovad tugeva ja stiilipuhta terviku.

Videoanimatsiooniga loodud ruum on modernistlikult funktsionaalne ja asjalik linnakeskkond, millesse ilmuv punane ninasarvik mõjub, nagu lavastusmeeskond on soovinudki, sürreaalse ja ebaloomuliku sissetungijana. Animaatori käekiri on väga huvitav. Sobitus teemaga ja suunas esteetiliselt ka liikumist.

Mai Murdmaa tantsulavastus «Ninasarvik» Vanemuises. | FOTO: Imbi Mälk

«Ninasarviku» seitse tegelast on erinevad tüübid. Esmalt noorte kolmik Bérenger (Matthieu Quincy), Daisy (Emily May Ward) ja Jean (Endro Roosimäe), siis asjalikud Härra (Diego Cardelli) ja Proua (Kersti Kuuse) ning ullikeselikud lillelapsed Härra Liblikas (Matteo Tonolo) ja Proua Liblikas (Amy Bowring). Konfliktis kutsutakse kohale Politseinik (Anton Iakovlev), kes ootamatult ninasarvikustub ja paneb alguse muundumiste jadale.

Murdmaa ei karda olla mitteakadeemiline. Ta ei karda pausi, ta ei uha kogu aeg, vaid laseb liigutusel kasvada, vahepeal katkeda, et siis jälle kulgeda – vastavalt olukorrale pingestuda või vabastuda. Üks haaravamaid osi oma sisemise jõu ja ehedusega oli tegelaste ninasarvikuks muutumine – siin tõusis iseäranis selgelt esile tantsijate individuaalsus, nende kehadest inspireeritud liikumiskeel. Koos sellega ka teatud tahumatus, allumatus klassikalisele ideaalile.

Selline esteetika oli selgelt idee teenistuses ja sobib meie praeguste ootustega liikumisele – mitte liiga «ilus» ega «kunstlik». Ehk oleks võinud koreograaf tantsijate isikupära rohkemgi usaldada ja veel enam väljuda klassikalise balleti esteetikast? Sellest hoolimata oli liikumiskeele värskus oma psühhofüüsilises mitmekülgsuses nauditav.

Igal tegelasel oli just talle omane kehaline ja koreograafiline väljendusstiil, eriti jäävad meelde pantomiimset Pierrot’d meenutavad Härra ja Proua Liblikas, kes ninasarvikustudes hävitavad omaenda roosiarmastuse. Ninasarvikustumine tähendabki omaenda isikupärast ja loomingulisusest lahtiütlemist: mitte igaühe teisenemine pole sujuv ning iseäranis valuline on Daisy muutumine paksunahaliseks Bérengeri ponnistustele vaatamata.

Daisy muutumine on sügavalt kehaline, tugevalt psühhofüüsiline: kuidas kogu tema olemus osutas tugevat vastupanu, ent andis viimaks siiski alla. Omaette huvitav on vastandus, et ninasarvikustumine, mis allegooriliselt tähendab oma individuaalsusest loobumist, toob kehades välja just nende individuaalse, olemusliku eripära.

Mai Murdmaa tantsulavastus «Ninasarvik» Vanemuises. | FOTO: Imbi Mälk

Lavastus väljendas mõjusalt meie ühiskonna sürrealistlikkust, vaimuhaigust, ebainimlikkust: üksikul inimesel justkui ei olegi enam miskit muud teha, kui ninasarvikute laviin ta enda alla trambib. Jookse, jookse, jookse – ei muud! Kuigi liikumiseski oli teataval määral agressiooni, oli hoopis mõjusam muusikas väljendunud vägivald.

Muusika oli vali, intensiivne, jõuliselt pealetükkiv. See puges naha alla, rõhutades, et vägivald ei pruugi alati olla otsene, vaid hoopis salakavalam. Muusika lasi tunnetada meid iga päev ümbritsevat intensiivsust ning sobis oma valjusega väljendama meid ümbritsevat helilist ja ideelist müra.

Lõpetuseks tahaks väljendada vaimustust Mai Murdmaa loomingulise käekirja uuenduslikkuse üle. Ei ole just palju koreograafe, kes suudavad olemasolevat tantsulist paletti muuta, hea, kui suudetakse seda avardada. Murdmaa on aga korduvalt näidanud, et ta ei mahu ühtegi «kasti»: tal on abstraktseid neoklassikalisi tantsulavastusi, tormilisi modernballette ning peaaegu puhtalt üksnes plastilisi vahendeid ja argielulist liikumist kasutavaid töid.

Murdmaa on pidevalt muutuv, arenev ja uuenev kunstnik, kelle looming puudutab alati ühiskonna valupunkte ja suhestub oma ajaga. «Ninasarvik» oli nii teemalt kui ka selle käsitluselt parim näide aktuaalsest nüüdisballetist – julgus minna vastu tantsukunstis kaasajal valitsevat hoovust.

***

Vanemuise ballett Eugene Ionesco näidendi ainetel

«Ninasarvik»

Lavastaja ja koreograaf Mai Murdmaa

Helilooja ja live-muusik Rainer Jancis

Kostüümikunstnik ja videoinstallatsiooni autor Kaspar Jancis

Osades Vanemuise balletitrupi liikmed

Esietendus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis 13. mail

Tagasi üles