:format(webp)/nginx/o/2017/05/23/6699115t1h167c.jpg)
Käesolev kirjatükk on kahtlemata väga pealiskaudne ning subjektiivne katse kuidagi korrastada ja edasi anda äsja 57. Veneetsia biennaali avamisnädalalt (suur tänu siinkohal Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele kutsete hankimise eest!) korjatud emotsioone ja muljeid. Aga sündmusest möödunud lühida aja tõttu ka kindlasti kõige puhtam ja rikkumatum.
Tänavuse biennaali peakuraator on prantsuse päritolu Pompidou keskuse kuraator Christine Macel ning tema väljapaneku pealkiri on «VIVA ARTE VIVA», mis peab oma üheksaosalise struktuuriga ja 120 kunstnikuga keskenduma kunstnikule kui loojale, kunsti tegemisele kui protsessile ning dialoogile vaatajate ja ühiskonnaga. Kahjuks vaevavad kuraatoripaviljone emotsionaalsete tippude puudumine ning valikute kohatine keskpärasus. Seesuguste hiigelväljapanekute suurimad probleemid on tavaliselt lõivu maksmine poliitilisele korrektsusele, suutmatus teha strateegilisi otsuseid ühe või teise võimaliku esineja vahel valides, ruumide ülekuhjamine teostega jne jne jne.
Tänavuse biennaali poliitiliseks naelaks oli ilmselt planeeritud peapaviljonis Olafur Eliassoni workshop, kus tohutus saalis said kohalikud üliõpilased ja kümned paadipõgenikud (või varjupaiga taotlejad) üheskoos kõigi soovijatega Eliassoni jooniste järgi puidust geomeetrilisi lambikonstruktsioone kokku panna. Üritusel osalenud põgenikud ei olnud silmanähtavalt rõõmsad – pigem tüdinud kogu sellest neile ilmselt mõistetamatust palaganist, kus nad pidid sadade pildistavate külastajate ees kannatlikult puitlaaste roheliseks värvima.
Kindlasti ei sarnanenud see nende unelmaga uuest elust Euroopas ning seda võis nende olekust ka tajuda. Eelmise biennaali poliitilise kunsti nael – islandlaste rajatud mošee Santa Maria della Misericordia kirikus – suleti Veneetsia võimude poolt just oma teravuse tõttu juba kohe pärast avamist, mis tollases poliitilises olukorras näitas autorite tabamust otse naelapea pihta. Tänavune ametlik poliitiline statement jäi lahjaks.
Rahvuspaviljonid Giardinis ja Arsenales (ning ka mujal) pakkusid nagu alati igaühele midagi, kuid seda kindlasti paremal tasemel kui kureeritud väljapanek. Tugev oli Saksamaa paviljon, milles tegutsev Anne Imhof sai ka tänavuse biennaali peapreemia Kuldlõvi. Oma täpselt organiseeritud tühjusega sai parima rahvusliku paviljoni preemia teenitult Brasiilia.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/23/6699119t1h6f0f.jpg)
Vähemalt minu tähelepanu köitis Giardinis Belgia paviljonis eksponeeritud fotograaf Dirk Braeckman. USA esines (nagu viimasel ajal kombeks) konservatiivselt, kuid nende esitletud maalija Mark Bradford on suurepärane. Inglased näitasid suurejoonelist (ja -mahulist) ning värviküllast skulptuuri (autor Phyllida Barlow), mis mõjus just oma inimtaju ületava suuruse ja ruumitihedusega. Vene ekspositsioon «Theatrum Orbis» on kahtlemata huvitav, kuid mällu jääb – pärast kunstiliselt erutavat esmamuljet – kokkuvõtteks ikkagi vaid liigne dekoratiivsus.
Omaette – ja iga kord üha huvitavama – rühma moodustavad Arsenales äsjavalminud või alles rekonstrueeritava hooneosa rahvuspaviljonid: väga huvitavad Gruusia, Iirimaa, Türgi, Uus-Meremaa, Argentina jt. Selle seltskonnaga (Arsenales juba vähemalt teist korda) liitub ka Läti väga hea paviljoniga kunstnik Mikelis Fišersilt.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/23/6699109t1hc610.jpg)
Põhja-Arsenale kaldapealsel (teisel pool sisebasseini) on hiiglaslikus Liibanoni paviljonis esil tuntud helilooja Zad Moultaka sügavalt emotsionaalne ning sõjavastane teos «ŠamaŠ». Beirutile ja Aleppole pühendatud, iidsetele eepostele toetuv (heli)installatsioon 150 000 mündi ja pommituslennuki Boeing mootoriga jätab pilkases pimeduses kindlasti unustamatu mulje.
Väljaspool biennaali ametlikku territooriumi oli mulle kindlasti üks huvitavamaid maagilise realismi lainel liikuv Kuuba ekspositsioon. Biennaali lisaprogrammis on ääretult tugev, oomenina kontseptualimi tagasitulekut tõotav, Taiwanilt pärit ja 1980ndatel New Yorgis tegutsenud Tehching Hsiehi retrospektiivne ekspositsioon «Doing Time» kohe doodžide palee kõrval. Vaate kunstielu lähitulevikku annab noorema generatsiooni kunstnikke tutvustav Pinchucki kunstikeskuse auhinna kandidaatide ekspositsioon «The Future Generation Art Prize» Palazzo Contarini Polignacis kohe Ponte dellʼAcademia kõrval. Ja kui sellest kõigest ikka veel väheks jääb, siis soovitaksin külastada Euroopa Kultuuri Keskuse (European Cultural Centre) väljapanekut «PERSONAL STRUCTURES – open borders» Palazzo Moras, kus oli tihedalt eksponeeritud üle 40 riigi 200 kunstniku teosed palee kõigil korrustel (sh pööningul).
:format(webp)/nginx/o/2017/05/23/6699243t1h3ffe.jpg)
Kuid Veneetsia kunstielu on alati midagi palju enamat kui biennaali ametlikud paviljonid ning satelliitnäitused. Suurim täht on väljaspool biennaali kindlasti Damien Hirst, kes näitab kahes hiiglaslikus muuseumis (Palazzo Grazzi ja Punta della Dogana) oma viimase kümne aasta koguteost «Treasures from the Wreck of the Unbelievable». Tohutu töömaht ja eksponaatide hulk ning suurus lämmatavad iga vaataja, kes sellesse julgeb sukelduda. Ekspositsiooni taustal on väljamõeldud lugu ühest antiiksest uppunud kunstikogust ning selle leidmisest. Väljapaneku suurim skulptuur ulatub Palazzo Grazzis aatriumis läbi kolme korruse. Näitus ise on saanud äärmiselt vastuolulise vastuvõtu osaliseks – seda kas kiidetakse taevani või laidetakse maapõhja. Igal juhul tasub vaatamist, sest mul on kuri kahtlus, et vaatamata kõigele on Hirst jälle kõik oma kriitikud üle mänginud ja tegelikkuses näeme hoopis midagi muud, kui vaatame.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/23/6699123t1hbdfe.jpg)
Suurimad pärlid kogu Veneetsias on hetkel aga kahtlemata peidetud väikestesse kirikutesse. Olulised kunstnikud, kelle töid nägemata ei tohiks Veneetsiast lahkuda, on Kanada kunstnik Evan Penny (silikoonskulptuurid «Ask your body» San Samuele kirikus Palazzo Grazzi kõrval) ja inglane Paul Benney (heli- ja maaliinstallatsioon «Speaking in Tongues» San Marco väljaku lähedal San Gallo kirikus, kus varem on oma töid näidanud ka Bill Viola). Suurepärased näited sellest, millest ja kuidas on võimalik kunstikeeles rääkida.
Viimasel Veneetsia-päeval sattusime esimest korda biennaalil esineva Nigeeria väiksesse paviljoni San Stae kiriku kõrval. Tööd olid omamoodi värsked ja köitvad, mis räägib sellest, et hea kunst võib sündida igal pool. Seal eksponeeritud ning ise Nigeerias ka elav kunstnik Peju Alatise iseloomustas oma loomingut (ja Nigeeria väljapanekut) intervjuus CNNile nii: «It is a different narrative when you have someone who has been living outside of Africa as opposed to someone creating content within Africa with the challenges of Africa.» Globalism pole kunstis ainus võimalus.
Veneetsiat tasub praegu külastada.
/nginx/o/2014/12/01/3571457t1h4809.jpg)