Tähtsusetute detailide poeesia

Jean-Philippe Toussaint Tallinnas 2015. aastal. Foto: Dmitri Kotjuh

Kirjanduslik tekst elab ja hingab oma lugeja kaudu ning langeb tema pilgu ja mõtte ära pöördudes varjusurma. Jutustava vormiga kirjandusteose üks kõige käepärasemaid võimalusi hoida lugeja tähelepanu – või tekitada temas koguni sõltuvust teosest – on esitada vähemalt ühte oma peategelastest nii, et see näib sümpaatse või vähemalt huvitavana ning paneb seeläbi lugeja enesele kaasa elama ja tundma.

Tuntud ja tunnustatud belgia kirjanik Jean-Philippe Toussaint (sünd 1957), kelle järjekordsed kaks teost, täpsemalt lühiromaan ja esseekogu, äsja eesti keelde tõlgitult ilmusid, sellega minu silmis hakkama pole saanud. Või polegi ta seda üldse soovinud? Kas tema kunstiliseks ideaaliks on hoopis seda tüüpi ilukirjanduslik tekst, milles seiklevad tegelased taanduvad teose väljapeetud vormi funktsiooniks ning pole määratudki lugejale inimlikus plaanis korda minema?

Oma kirjanikuks kujunemist ja kirjutamise köögipoolt avavas raamatus «Tung ja kannatlikkus» (2012) tunnistab Toussaint, et tema enese jaoks pole kirjanduslikele karakteritele kaasaelamine midagi võõrast ja õigupoolest sai tema sügavam läbikäimine kirjandusega alguse asjaolust, et Dostojevski «Kuritööd ja karistust» lugedes hakkas ta end samastama Raskolnikovi tegelaskujuga: «Tegin kaasa mõrtsuka teekonna, tungisin tema mõtetesse, kartsin koos temaga, läksin temaga tänavale ja ronisin, süda rinnus pekslemas, liigkasuvõtja-vanaeide korterisse, kirves palituhõlma alla õmmeldud silmuses» (lk 32).

Toussaint puänteerib selle 1979. aastast pärineva mälestuse, väites, et nimetatud vanaeide tapmine oli otsustav sündmus nii Raskolnikovi kui ta tema – noore lugeja – elus: «Temast sai mõrtsukas, minust kirjanik». Samas mainib Toussaint, et võrdselt Dostojevski meistriteosega mõjutas tema kirjanikuks kujunemist François Truffault’ raamat «Minu elu filmid», milles see eelkõige filmirežissöörina tuntud mees soovitas kõigil neil, kel puuduvad kino tegemiseks vajalikud materiaalsed vahendid, muundada oma filmistsenaariumid kirjandusteosteks. Ehkki Toussaint tegi 1990. aastatel režissöörina kolm täispikka linateost, on romaane – neid «vaese mehe filme» – kogunenud tema kontosse juba üheksa. Kolm neist, millel põhineb ühtlasi minu tutvus tema loominguga, on kättesaadavad ka eesti keeles.

Lisaks Toussainti esikteosele «Vannituba» (1985, e.k 2008) on eesti keelde tõlgitud veel kaks tema hilisemasse loomeperioodi kuuluva neljaosalise nn Marie-tsükli kaks lühiromaani: «Armastajad» (2002, e.k 2010) ja «Põgenemine» (2005, e.k 2017). Nende mõlema puhul on näha, et autor ei soovi jutustada lugu, vaid hoopis näidata pilte. Esitada läbi sõnadeks tõlgitud visuaalsete kujutluste teatud staatilist seisundit. Püüdes käsitleda kahte nimetatud kirjandusteost filmi kategooriates, peab tõdema, et nende näol pole tegu mitte režissööri, stsenaristi, näitleja, eriefektide meistri või kunstniku, vaid hoopis kaameramehe filmidega. Narratiiv on neis üksnes esteetiline rudiment, minategelane pelgalt kaadri funktsioon, iseenese pardakaamera.

Mõlema lühiromaani minategelaseks on meessoost keskealine heal majanduslikul järjel olev prantslane, kes ei oska (enam) armastada, olla armastatud ega ka mitte üksindust nautida. Tema olekut iseloomustab mõtteka kommunikatsiooni puudumine nii armastatu kui ka iseendaga. Tegevus toimub sageli öö ja päeva piiril, kusjuures peategelased on sageli magamata ning tegutsevad otsekui poolunes.

Kui tavapäraselt kujutatakse narratiivse vormiga kunstiteostes peategelas(t)e võitlust millegi või kellegi vastu, siis «Armastajates» ja «Põgenemises» ei saa lugeja teada suurt midagi kahe peategelase püüdluste, mõtete ja tunnete kohta, autor esitab üksnes muljeid ja meeleolusid, milles puudub kandev dramaturgiline konflikt. Mõlemas romaanis on minajutustaja armastus, iha, hirm ja lein justkui ilma subjektita, teatavat läbitunnetatud kohalolu on üksnes tema tüdimuses ja ükskõiksuses, mis hõljuvad teksti kohal justkui naeratus ilma kassita ühes Lewis Carrolli kuulsas jutustuses. Ehkki jutt on kirjutatud minavormis, ei mõju see hetkekski eriti isiklikuna.

Toussaint kirjeldab meisterlikult, ehkki minu jaoks mitte eriti sugestiivselt üht inimteadvust (ja ühtlasi ka armusuhet), mis on tähendusest tühjaks jooksnud ning sattunud emotsionaalsesse ja eksistentsiaalsesse vabalangemisse. Peategelase tüdimuse põhjuseid autor ei ava ega sõnasta ühtegi mõttelist ideaali, mille poole tegelane sooviks liikuda. Protagonisti käitumine on pigem irratsionaalne, ta ei võitle oma puruneva armusuhte nimel, vaid laseb kõigel, iseendal sealhulgas, sihitult allavoolu triivida. Sündmused voogavad minategelasele peale, ilma et tema nende esile kutsumiseks või nende ärahoidmiseks oleks midagi teadlikult teinud.

Otsides protagonisti võõrandumisele ning sellest tingitud melanhoolsetele meeleseisunditele ja apaatsetele tegudele välist peegeldust, jõuab Toussaint ebaisikuliste keskkondade äraspidise visuaalse ja emotsionaalse poeesiani: hotellitoad, lennujaamad, rongid, võõraste linnade tundmatud tänavad, mille kirjelduse detailitäpsus ja paljusõnalisus on enamasti pöördvõrdeline nende sisulise tähtsusega loo arengu seisukohast.

Kumbki teos ei anna minu silmis ei kvantiteedilt ega kvaliteedilt romaani mõõtu välja. Tegu on pikemate jutustustega, mis toimivad oma äraspidisel – ning ilmselt pooleldi tahtmatul – moel ühtaegu nii armastus- kui ka põnevusromaani paroodiatena. «Armastajate» avalauses pealtnäha tähenduslikult mängu toodud soolhappepudel, mille olemas- ja lähedalolu autor lugejale läbi teose pidevalt meelde tuletab, teeb raamatu lõpuleheküljel lõpuks oma teo, mida minajutustaja nimetab «kaduvväikseks katastroofiks».

«Põgenemine» kirjeldab kõiki sündmusi (ning sealhulgas ka peategelaste armusuhet) retrospektiivselt, teose teises lauses esitatud lahkumineku fakti valguses. See info peaks olema tähenduslik, kuid – nagu lõpp tõestab – tegelikult ei ole. Õigupoolest pole siin tähenduslik mitte miski. Lugu lõpeb seal, kus algas. Intriigi lubanud hajusate joontega armunelinurk haihtub, nagu poleks kunagi eksisteerinudki.

«Põgenemise» kergelt kafkalikku atmosfääri kujundab armusuhte lõplikust katkemisest mingi hoopis suurema katastroofi eelaimdus. Autor poetab teksti peibutusagente (kingitud telefon, ümbrik rahaga, lõhnaõlipudel ja narkopakike), mida arenenud kujutlusvõimega lugeja võiks pidada ka kujunditeks, kuid need kõik töötavad nii dramaturgiliste kui ka semiootiliste agentidena tühikäigul. Toussainti teostes on meisterlikku sõna- ja stiilivaldamist, kuid suutmatus (või on see siiski soovimatus?) hingestada oma peategelast jätab üldpildi minu jaoks kuidagi kiretuks ja kuivaks, et mitte öelda punnitatult modernseks.

Miks Toussaint just nii kirjutab, lootsin teada saada tema raamatust «Tung ja kannatlikkus». Ta räägib seal üsna pikalt ja avameelselt sellest, mida ta on aastakümnete jooksul teinud loomingulise olümpiavormi ning selle väärilise kirjandusliku tulemuse saavutamiseks, kuid ei ava oma kunstnikukreedot. Peamiselt eraldiseisvatest artiklitest ning raamatute ees- ja järelsõnadest koosnev «Tung ja kannatlikkus» on suhteliselt terviklik, ent samas täiesti läbikirjutamata teos. Sellised kogumikud ilmuvad tavaliselt postuumselt.

***

Jean-Philippe Toussaint esineb festivalil HeadRead laupäeval, 27. mail algusega kell 17 Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) toimuval üritusel, kus temaga vestleb Triinu Tamm.

***

Jean-Philippe Toussaint’i «Põgenemine». / Raamat

Jean-Philippe Toussaint

«Põgenemine»

Tõlkija Leena Tomasberg

Varrak 2017

Sari «Moodne aeg»

118 lk

***

Jean-Philippe Toussaint'i «Tung ja kannatlikkus» / Raamat

Jean-Philippe Toussaint

«Tung ja kannatlikkus»

Tõlkija Triinu Tamm

Kultuurileht 2017

Sari «Loomingu Raamatukogu»

56 lk