Uus «Twin Peaks»: see õudus hakkab jälle peale

Agent Dale Cooper (Kyle MacLachlan) on oma mustas FBI standardülikonnas kurikuulsas Punases toas nagu herilane õllepudelis: peksab peaga vastu seina, kuid reaalsusesse välja murda ei suuda. Foto: outnow.ch

«25 aastat ja ikka pole keegi veel ravile saanud,» oigas üks mu sõber sotsiaalmeedias, kui oli ära vaadanud «Twin Peaksi» uue hooaja esimesed osad. Olen temaga nõus, kuid ühe klausliga: seda, mis toimub Mark Frosti ja David Lynchi ajudes, pole võimalik ravida meie dimensioonis asuvates kliinikutes.

«Twin Peaks» 2017, kolmas hooaeg

Esilinastus 22. mail, uued osad esmaspäeviti Viaplay.ee

Loojad Mark Frost ja David Lynch, osades Kyle MacLachlan, Sheryl Lee, Kimmy Robertson, Russ Tamblyn, Michael Horse jt

Üle veerandsaja aasta tagasi reisis FBI agent Dale Cooper (Kyle MacLachlan) Twin Peaksi nimelisse paika Ameerika Ühendriikide loodeosas, et uurida koolitüdruk Laura Palmeri mõrva. Pealtnäha lihtsa kuritöö taga ilmutab end vaimunihestav dimensioonidevaheline õudus. See on aastatel 1990–1991 televisioonis jooksnud ABC kultusseriaali lühike sisukokkuvõte. Kriitikute ja fännide seas kõrgelt hinnatud sari võitis Emmysid ja Kuldgloobusi, kuid vaatajaarvud jäid telekanali jaoks lahjaks ning šõu sai läbi. 1992. aastal jõudis vaatajateni veel Lynchi täispikk mängufilm «Twin Peaks: Fire Walk With Me», mille tegevus toimus enne Laura mõrva, ning siis vaikus. Kuni tänaseni.

Tänavune «Twin Peaks» ei ole mitte uuslavastus ega ülessoojendus, vaid tegevustik jätkubki 25 aastat hiljem, st tänapäeval. Rolle mängivad samad näitlejad, kes algupäraseski sarjas, ning lausa lust on vaadata, kui kenasti nad on vananenud. Üldiselt on äärmiselt soovitav enne kolmanda hooaja vaatamist värskendada oma mälu eelnenu suhtes. Paberlehe lugejad võivad kahte 1990ndate hooaega kokku võtva tunniajase montaaži vaatamiseks suunata oma veebilehitseja aadressile http://welcometotwinpeaks.com/inspiration/previously-on-twin-peaks/. Veebiversioonis saab seda teha siinsamas.

Friedrich Nietzschet parafraseerides: «Kui sa vaatad piisavalt kaua Lynchi, siis vaatab Lynch vastu» – otse sinu ajju. Ma vaatasin kolm tundi ja jäin ellu, et üritada teile raporteerida, kuidas see toimib. Sarja pilootosa on ligi kaks tundi pikk. Kahjuks on see Viaplay videoteenuses, kust sarja saab eestikeelsete subtiitritega vaadata, kaheks jupiks lõigatud. Tervikuna vaadates nihutab see vaataja neuroneid just sellisesse konfiguratsiooni, mis muudab aju Lynchi hullusele kõige vastuvõtlikumaks. Aga õnneks on Viaplay reklaamivaba, ega ei kujuta ette küll «Twin Peaksi» kiirlaenu ja koeratoidu kastmes.

Raske on nähtust kirjutada, ilma et kas või kogemata üllatusmomenti rikkuda riskiks. Seega lugemine omal vastutusel. Pilootosa kaks tundi ei mahugi mingi ühtse narratiivi raamidesse. Me näeme erinevaid tegelasi, uusi ja vanu, USA eri osades tegemas midagi, mille mõtet meile ei selgitata, kuid mis panevad naha käsivartel ebameeldivalt kripeldama. Nagu oleks meile tuttav reaalsus vaid pingule kistud kile, mis võib iga hetk rebeneda. Ja siis ümbritsevad meid õudused, mida haarama mõistus on võimetu. Teises osas ehk kolmandas tunnis hakatakse nähtud sasipundart faabulakontidele lihaks kuduma.  

1992. aasta hooaja lõpus lubas Laura vaim Cooperile kuulsas punases toas, et 25 aasta pärast nad kohtuvad taas. Kui mäletate, rääkisid punase toa tegelased imelikult, nagu oleks nende kõne tagurpidi salvestatud. Selle tehnika nimi on backmasking ning 1970.–80. aastatel süüdistasid äärmuskristlased rokkbände, et need peidavad oma lugudesse tagurpidi salvestatud satanistlikke sõnumeid, mis alateadvusele mõjuvad. Lynch läheb samamoodi vaataja alateadvuse kallale. Oma koletised sünnitad sa ise.

Frosti ja Lynchi kirjutatud dialoog on napp ning vaatajale liiga palju ei seletata. Siiski mõjub see nii, nagu oleks vett täis klaas asetatud lauale, klaasiäär millimeeter üle serva. Kõik oleks justkui korras, aga minu sisemisele autistile väga jube vaadata. Ja kui siis sõidab stseeni seina taga mööda mõni psüühiline raskerong, mis kogu maailma värisema paneb, tekib tunne, nagu Anderi Tarkovski «Stalkeri» viimases stseenis tüdruku ja teeklaasiga.

Sarja helikujundus on Lynchi enda looming. Ta kasutab seal päris palju madalat, kummaliselt kriipivat heli, mille jaoks stseeni sisemises loogikas tihtipeale kohta ei ole. Selle tajumiseks peab teil olema päris hea bassikõlar või korralikud kõrvaklapid. USAs on tehtud uurimistöid infrahelirelvade loomiseks, nimelt on avastatud, et heli sagedusega alla 10 hertsi on küll kõrvale kuuldamatu, kuid tekitab selle mõjuväljas olijas ebamugavustunnet ning hallikate viirastuste tajumist perifeerses nägemisväljas. Õnneks ei suuda levinud koduelektroonika nii madalaid sagedusi esitada, muidu kasutaks Lynch seda vaataja sõlme keeramiseks mõnuga ära.

Telesari kasutab vaimse nihestuse tekitamiseks lihtsaid ja tuntud visuaalseid võtteid. Näiteks kaader üürimaja koridorist toob meelde nii Stanley Kubricku «Hiilguse» kui vendade Coenide «Barton Finki» koos juurdekuuluva psüühilise ebamugavustundega. Mul on tunne, et vana «Twin Peaks» oli liiga hea tollase televisiooni ja publiku jaoks. Tänapäeva (neti)televisiooni moraalsed piirid on märksa avaramad, kuid «Twin Peaksis» ei kasutata neid kurjasti ära –välja arvatud ehk mõned alastusstseenid, mis siis oleksid olnud mõeldamatud. Eriefektidega teenekas režissöör üle ei pinguta. Ehkki nüüdisaegne digitehnoloogia suudab teostada kõike, mida aju vaid ette kujutaks, tunduvad kombineeritud võtted siin pärit olevat justkui mõnest 1980. aastate ulmefilmist. Hea maitse, pole midagi öelda.

Iga siiani nähtud uue «Twin Peaksi» osa lõpetab mõne indibändi aeglane ja kummituslik ballaad. Avaosas oli see Chromaticsi lugu «Shadow», mille tekst viitab David Lynchi filmile «Blue Velvet» (1982). Veebilugeja võib avaosa viimaseid minuteid siit vaadata-kuulata.