Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealkirjas on 20. sajandi ühe vene suurima luuletaja Marina Tsvetajeva (1892–1941) viimased sõnad, enne kui ta 31. augustil 1941 Tatarimaal Kaasani lähedal väikelinnakeses Jelabugas, kuhu Moskva poole tungivate sakslaste eest Tsvetajeva koos poja Georgi Efroniga (hellitavalt Murr) (1925–1944) oli evakueeritud, end ühes talutares üles poob. Kolm aastat hiljem hukkub Georgi sõjaväljal. Tsvetajeva abikaasa Sergei Efron (1893–1941), tulevane valgekaartlane, kes 1911. aastal üliõpilasena oli Krimmis Koktebelis tutvunud endast kaks aastat vanema Marinaga ja abiellunud temaga 1912. aasta jaanuaris (nende suhte algaastatel oli Tsvetajeval veel lesbiline armudraama luuletaja Sofia Parnokiga, armumisi ja draamasid jagub hilisematesse aastatessegi, teiste hulgas Rainer Maria Rilkesse), on arreteeritud, nagu ka ta jumaldatud tütar Alja (Ariadna) (1912–1975).
NKVD hakklihamasin on teinud Aljast Prantsuse spiooni ning saatnud ta GULAGi. Kuid Sergei Efron, kes emigratsioonis Pariisis lõi endale uue identiteedi, hakates teenima Nõukogude salateenistust, ning osales «üleliigse» agendi mõrvamise ettevalmistuses, keeldus tunnistamast, vaatamata kohutavatele piinamistele, et ta on Nõukogude Liidu vaenlane.
Sakslaste pealetungi ajal poliitilised protsessid lakkasid, Efron mõisteti kiiruga süüdi ja lasti maha. Tsvetajeva, kes oligi naasnud koos pojaga kodumaale abikaasa ja tütre pärast, aimas seda ette, talle oli vaja vähemalt Sergei (Serjoža) surmatunnistust, aga ta ei jõudnud seda ära oodata. Nüüd, kus temalt olid võetud ta kõige armsamad, kus tema luulekogu, millega ta lootis tagasi jõuda vahepeal Nõukogude Liiduks saanud Venemaa teadvusse, keelduti avaldamast, nüüd, kus kõik oli kaotanud mõtte, otsustas ta sõlmida rahu surmaga.
See on lühim kokkuvõte ühe absoluuti ihaldava, armastusele pühendunud loovhinge elutraagikast. Täpselt kümme aastat tagasi ilmusid eesti keeles – vene ja prantsuse keelest Mirjam Lepikulti tõlgituna – Marina Tsvetajeva pihtimused, täpsemalt, tänavu veebruaris manalateele läinud kirjandus- ja kultuuriteoreetiku Tzvetan Todorovi kompendium Tsvetajeva kirjadest ja märkmetest, millele Todorov on kirjutanud ka põhjaliku eessõna.
Selle pealkiri «Elu tules» assotsieerub mõistagi igale kultuuriteadlikule eestlasele Gustav Suitsu esikkoguga «Elu tuli», kuid erinevalt noorusuljusest kantud uusromantilisest tulevikuusust on romantiku Tsvetajeva jaoks elu korraga nii ennast hävitav armastustuli kui ka põrgutuli, mille tuhast tõuseb fööniksina looming.
Ja nüüd on meil eesti keeles ka Tsvetajeva-romaan. Aga see ei tule mitte Venemaalt ja vene keelest, vaid hoopis üle lahe Soomest. Soome kirjaniku ja stsenaristi Riikka Pelo (sünd 1972) «Meie igapäevane elu» (eestikeelne tõlge soome kirjanduse tõlkijana juba nime teinud Kadri Jaanitsalt) võitis 2013. aastal ilmudes Soome kõrgeima kirjandusauhinna, Finlandia-auhinna.
Kesklehtedest maakonna- ja kohalike lehtedeni välja ilmusid selle teose kohta tunnustavad arvustused. Kiideti kirjaniku ümberkehastumisoskust. Jutustaja-pihtija vaatepunkt on Tsvetajeva tütrel Aljal, Marina jagab seda autoriga. Tunnustust leidis ka osav kompositsioon. Teos algab Marina saabumisega tagasi Moskvasse, «põrgusse» 1939. aasta augustis ja lõpeb enesetapuga 1941. aastal, vahele mahub aga kogu Tsvetajeva pere (Efronite) elu, mille rohked episoodid paistavad samuti põrgulikena.
Rohkem kui viissada lehekülge peatub ühel kuul, augustil. Kohad ja aastad vahetuvad, püsiv on üksnes heitlus «igapäevase eluga» täis ahistust ja ahastust ja samas täis absoluuditungi, sest üksnes kirjutamine on elu. Ja lakkamatu armastus, mille diapasoon ulatub Tsvetajeval kiindumusest jäägitu jumaldamiseni. Luhtumine lõpeb kannatamises. «Mina oskasin armastuses ainult üht: metsikult kannatada – ja laulda,» kõlab üks Tsvetajeva nendingutest.
Võimatu ja koguni liigne on ümber jutustada, mis selles teoses toimub, sest «toimuvat» valgustatakse seestpoolt, kaasa elades. Õigus on kriitikutel, kui nad tunnistavad, et Pelo romaani lugemine veab endasse nagu gravitatsioon. Kogesin seda minagi. Aga see vedav alge pole mitte sündmustik ja taust, mille edasiandmine on muidugi meisterlik, vaid see, mida Tsvetajeva soovis oma hauatahvli epitaafiks: «Siin puhkab Olemise Stenograaf».
Igapäevane elu on Olemise raam, aga ka selle stiihia. Me näeme, et nii nagu teos meid, lugejaid, endasse veab, imes elu ka Tsvetajeva endasse. See oli nagu must auk, mille piirile (Schwarzschildi raadius!) jõudes kaob kõik ilma lootuseta. Tsvetajevale, aga kogu vene intellektuaalidele oli see must auk Stalini režiim. Tsvetajeva tagasi pöördumine kodumaale oligi vaba langemine sellesse musta auku. Meie lugejatena pääseme sellest raamatu sulgedes. Meile jääb Tsvetajeva luuleks saanud kiirgus.
Tsvetajeva viimaseid sõnu polnud keegi kuulmas, ja Pelo jätkab: «..[need olid] sama reetlikud nagu elu». Kiri, mille ta Murrile jätab, lõpeb armastusavaldusega pojale, Aljale ja Serjožale, Tsvetajeva pühale kolmainsusele, kuigi, nagu Pelo kommenteerib: «Viimane armastusavaldus, viimane vale.» Just, avaldus! Armastus ise on aga ligipääsmatu absoluut, transtsendentne sealpoolsus. Tsvetajeva enesetappki oli ettekuulutus.
Kaheksateistkümneaastasena kirjutab ta sõbrale: «Kardan vaid ühte asja maailmas – neid hetki, mil elu minus tardub.» Ta märkmikust leiame 1919. aasta 14. märtsil tehtud kirje: «Kui ma võin lakata luuletusi kirjutamast, siis võin ühel heal päeval lakata ka armastamast. Siis ma suren [...], nagunii lõpetan ma oma elu enesetapuga.»
Oma essees «Pistriku talvekarje» (2013) vene-ameerika nobelisti Joseph Brodsky – temagi väljasaadetu kodumaalt 1972 – poeetikast ja surmast kirjutab Mihhail Lotman: «Luule sünnib surmast ja vastandub talle. Poeet on surelikest ainus, kes just tänu oma kutseomadustele võib laskuda surnute riiki ja sealt elusana naasta. [...] See, mis inimese jaoks on surm, on teksti jaoks unustus, surma kultuuriline ekvivalent. Unustatud tekst on surnud ja kultuuri üks olulisemaid funktsioone on tekstide säilitamine.»
Tsvetajeva kirjutamise tung, põledes ja liiasusega, oli siis tung saada tekstiks. Looja «igapäevane elu» kuulub surelikkusele, tekst teenib igavikku. Või nagu Pelo romaani lõpetavad Tsvetajeva read, pühendatud Aljale: «... nii sünnivad sõnad, sünnib rütm / värsid nagu sinu silmad, tähesärased / ja sügava veena sinised, täis / tumedat rõõmu.»
***
Riikka Pelo esineb kirjandusfestivalil HeadRead neljapäeval, 25. mail Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis kell 18 algaval üritusel «Soome 100».
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/23/6700377t1h5000.jpg)
/nginx/o/2017/05/23/6700383t1hd969.jpg)