Ugalas luuakse kihilist sibulakuplit

Lavastaja Ott Aardam Foto: Marko Saarm

«Gogoli disko» tegevus leiab aset teistsuguses tuleviku Viljandis, kus tuksub sõita sõjatrofeena sinna käima pandud tramm. Eestist on saanud Vene tsaaririigi osa, aga see ei paista kedagi väga häirivat.

Lavastaja on Ott Aardam, dramatiseerija ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu (Tartu Uus Teater). Mängivad Janek Vadi, Andres Tabun, Andres Noormets, Rait Õunapuu, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Aarne Soro, Margus Vaher, Kadri Lepp, Triinu Meriste, Vilma Luik ja teised.

-Ott Aardam, kui kuulsin esimest korda seda, et «Gogoli disko» jõuab teatrilavale, oli mu esimene küsimus, kuidas ometi?

(Naerab) Eks see küsimus on lavastuse tegijate jaoks ka üks põhilisi! See on üks nendest romaanidest, kust iga lugeja loeb välja oma loo. Tõlgendamisvõimalusi on lõpmatu arv, mis teebki selle teose väga huvitavaks.

Teatri ja romaani spetsiifika on samas erinev. Romaanis võib lasta vabalt lennata, teatrilaval on teised reeglid, mis nõuavad natuke muud. Näiteks on romaani keel väga nauditav, loed ja mõnuled juba puhtalt selle pärast, kuidas nad räägivad.

Teatris aga võib selle peal sõita kaks esimest minutit, siis tuleb hakata lugu edasi viima, midagi peab juhtuma. Selles mõttes on üks paras pähkel! Samas aga on ta ehk just seetõttu teatris ka väga huvitav teistsugune töö. Usun, et klotsid lähevad lõplikult kokku esietenduseni jäänud aja jooksul.

-Reegleid on siiski juba natuke painutatud, tegemist on ju suvelavastusega, mida mängitakse meie viimaseid suvesid arvestades väga mõistlikus kohas ehk siseruumides. Teiseks on ka publik seal, kuhu tavaliselt publikul üldse asja pole.

Publik hakkab istuma pöördlaval. Romaanis on väga olulisel kohal tramm, mis sõidab läbi Viljandi, ja trammis leiavadki paljud olulised sündmused aset. Pöördlava annab meile kujundliku võimaluse, et pealtvaatajad nagu oleksidki trammis ning sõidaksid läbi Viljandi linna erinevate kohtade.

-Kui lavastust ette valmistades otsisite ehtsaid trammiistmeid, siis pakuti teile ju neid koos ehtsa trammiga?

Pakuti! Kuna me otsisime trammi detaile, eelkõige istmeid, siis pakutigi meile tervet trammi. Selle peale kahjuks meie jõud ei hakanud, et päris tramm lavale sõitma panna.

-Ühel õhtul oli mul Viljandi kesklinnas huvitav situatsioon. Kuidagi juhtus nii, et vene keel kõlas mu ees, kõrval ja taga ning mul tuligi korraks «Gogoli disko» aegse Viljandi tunne peale. Üsna veider oli olla.

Eks romaani võib võtta ka kui lõbusat farsilikku lugu, aga kui hakata tõsisemalt järele mõtlema sellele tuleviku Viljandile, mille Matsin on oma raamatusse kirjutanud, siis on see üpris kole stsenaarium. Ma arvan, et keegi ei tahaks seda päriselt.

-Kuidas olete asja lahendanud, kas tuleb mingis mõttes hoiatuslugu või domineerib hoopis absurdihuumor?

Olen püüdnud lavastusse kõiki kihte sisse tuua. Ühte näppu viibutavat sünget hoiatuslugu tunduks väga igav teha. Ehk õnnestub meil lavale luua kihiline sibulakuppel, mis pealt sätendab, aga seest on üpris kibeda maitsega. (Naerab)

-Puhas Viljandi lugu. Romaani tegevus toimus Viljandis, Viljandi teater toob lavale, viljandlased mängivad.

Laval on meie oma teatri näitlejad, kes Viljandis pikemat aega elanud, kes üldse siit pärit. Igal juhul on kõigil nendel Viljandiga väga tugev side.

-Kuidas nad algmaterjali on suhtunud, tean inimesi, kes on raamatu põhisüžeed üsna isiklikult võtnud, et mitte öelda lausa solvunud?

Suhtumised olid meilgi üpris erinevad. Eks see materjal tekitab näitlejale ju väga palju küsimusi, ta tahab oma rollist väga täpselt aru saada, et kus ta õieti on, mida tahab ja mida teeb. Selle materjali puhul on paljudele nendele küsimustele sellist väga ühest vastust leida võimatu. Meil on olnud päris tublid arutelud ja vaidlused.

Me lugesime proovides kõik koos romaani uuesti läbi. Selle peale läks meil umbes kaks proovipäeva. Teatav resonants või äratundmine tekkis kõigis, see on väga väärtuslik.

-Kas ja kui palju Paavo Matsin ise on käinud soovitusi jagamas?

Saatsime talle esimese dramatiseeringuvariandi, sellele andis ta positiivse tagasisidenoodi. Ja kui me päris alguses kohtusime ja küsisime, et kas oskad midagi soovitada või kujutada ette, mis laval olla võiks, siis arvas ta, et no mingi bänd võiks olla. Ja kõik! (Puhkeb naerma). Ta on jätnud meile väga vabad käed.

Meil ongi laval bänd, nagu Paavo Matsin soovitas! See bänd koosneb muusikutest. «Gogoli disko» tegevus toimub küll tulevikus, kuid tegelikult on see peaasjalikult pilt nõukaaega tagasiminekust. Meil ongi muusikud, kes on olnud Viljandis nõukaajal kõrtsumuusikud ja musitseerinud ka teatris: Margus Vaher, Üllo Kaur ja Tarmo Suvisild. Nemad ongi võtnud kanda lavastuse muusikalise poole. Aga lisaks elavale muusikale kuuleb ka Ivar Põllu valikut, kellel on alati olnud väga lennukas fantaasia, mis puudutab helide maailma.

_________________________________________________

ARVAMUS

Unikaalne projekt kirjaniku jaoks

PAAVO MATSIN

Romaani «Gogoli disko» autor

Väga äge on näha oma romaani ellu ärganud tegelasi. Ugala on sotsiaalmeedias jaganud juba näitlejate pilte «Gogoli diskole» olulises ümbruses. Eks see on suhteliselt unikaalne projekt, et kirjanik näeb, kuidas ta tegelased ellu ärkavad. Ka paigaldati baari Romaan kempsu mälestustahvel Gogolile, mille kõrvale on tänaseks kinnitatud ka kultuuriministri kuldraamis foto, kuidas ta seda tahvlit oma kohalviibimisega austas.

Pean ütlema küll tänusõnu kultuuriminister Indrek Saarele, sest viimati kohtusin temaga aasta tagasi Brüsseli ühe kõige nooblima palee laval, kus ta «Gogoli disko» auhinna puhul mind õnnitlema tuli. Üheltpoolt on muidugi see kõik turundustöö, aga samas olen ju kunagi romaani kirjutades mõttes neid kohti ka tegelastega täitnud, nii et väga tore oli kasvõi näha antikvariaadipidaja Loenhardi (Peeter Jürgens) elluärkamist Lossi tänava vanade raamatute poes. Võiks vist öelda, et selles on isegi midagi suisa maagilist.

Kui mulle oleks pakutud lavastuses rolli? Hahaaa... Mul ei ole mingeid näitlemisoskuseid, viimati mängisin lasteaias käies karu ilmselt. Ei usu, et isegi surnud Gogoli mängimisega hakkama saaksin. Ilmselt kratsiksin end valel ajal.                                                

Kuna mul ei ole mitte mingisuguseid teadmisi teatrist, ka käin etendustel võrdlemisi harva, viimati käisin vaatamas Ugalas «Sood», mida küll väga kiidaksin, siis lasin kogu selle asja algusest peale põhimõtteliselt vabaks.

Raamat ja lavastus on ikkagi kaks küllalt erinevat asja, parem on, kui kummagi poolega tegelevad oma ala professionaalid. Näitlejavalik on minu arust küll väga hea, ka Põllu tehtud dramatiseering, kus on loogiliselt rõhutatud rohkem dialoogi ja jäetud mõned romaani tegevusliinid välja, on silmapaistvalt hästi kirjutatud. Ma arvan, et nii kogenud teatriga seotud inimesi saab usaldada.

Tegelikult kirjutan juba aasta jagu uut teost, kus üheks peategelaseks on Kreutzwald, romaan peaks ilmuma jõuludeks. Aga «Gogoli disko» tõlkimine käib täie hooga soome, ungari ja bulgaaria keelde, kus ta ilmub igal pool vähemalt järgmise aasta kevadeks, olen kutsunud ka tõlkijaid etendust vaatama, nad on lubanud tulla.

Just praegu on päevakorral ka veel serbia keelde tõlkimine ning käesoleval nädalal näiteks on mul kokkusaamine mõnede ameerika, inglise ja taani kirjastajatega, mille on korraldanud Eesti kirjanduse keskus, kes on esindanud «Gogoli diskot» ka suurtel rahvusvahelistel raamatumessidel Londonis ja mujal.