Süngus ja helgus Imat Suumanni kunstis

Imat Suumann- Jaama 12

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Imat Suumanni eelmise näituse arvustus «Tartu lugu Suumanni kunstis» (Sirp 1. august 2014) lõppes Urmas Lesta sõnadega: «Näitusel on hüva hingus.» Kas seda saab öelda ka praeguse väljapaneku kohta Tartus kultuuriklubis Promenaadiviis?

Sama teema, ja ka käsitlus on pealtnäha sama. Jah, ainult pealtnäha. Kunstimajas toimunud näitus oli juba sellepärast mitmekesisem, et see oli tagasivaatav ja hõlmas tema loomingus toimunud mitmeid muudatusi. Nüüdseks on motiivistik muutunud igavamast igavamaks, mille väljundiks on põhiliselt kastmajad. Kui kolm aastat tagasi domineeris koloriidis telliskivipunane, siis nüüd määrdunud roheline. Kui keegi ütleb selle näituse kohta «ilus», siis on tal erakordne pilk.

See on metafüüsiline Tartu, kus me ei näe aastaaegu, loodus on surnud ja pole näha ühtki inimest. Taeva asemel on mingi hallus, varjud on ebarealistlikud, millest pole midagi rääkida. Ja autor ei räägigi. Kui Imat Suumann näituse avamisel 11. mail riidenagi tagant välja meelitati, siis ütles ta häbelikult mõned kohmakad laused ja varjus peidupaika tagasi. Näiteks ta ei suutnud ära seletada, miks ta on maalinud pooltele piltidele Raadi surnuaia haudadel nähtud rosetti. See on mingi salapärane miski, mingi ebamäärane tunne, mis vallutab ja painab kunstnikku niikaua, kuni ta on lõuendile jäädvustanud kõik selle, mis talle kusagilt on silme ette manatud. Andekatel autoritel on need kujundid nii võimsad, et haaravad kaasa ka vaataja.

See on juhtunud ka Suumanni kunstiga. Ma vaatasin näitust tundide kaupa ja pikapeale hoomasin sajandite hingust, rasket taaka, mida ajalugu on pannud Tartu linnale, midagi fataalset. Autori lemmikperioodi – keskaja – tähtsaim sümbol toomkirik on varemeis. Enamiku lõuendist täidavad kastmajad ning sealgi on mõned lagunemas. Maalid ei ole niisama linnavaated, vaid neid kolemaju võib käsitleda tasalülitava isikupäratu hingetu maailma sümbolitena. Tundub, et autor on nendesse kolemajadesse kanaliseerinud üleüldise pettumuse tänapäeva maailmast.

Suumanni kunst on veelgi sisukam. Seda tuleb vaadata Antoine de Saint-Exupéry Väikese Printsi õpetuse järgi: «Silmad on pimedad. Tuleb otsida südamega.» Ma uurisin kunstniku koloriidikäsitlust lähemalt ja nägin, et see on nüansirohke ja tundlik, maal on kaugel tuimusest. Peenes pintslikirjas avaldub autori igatsus kauni Tartu ja üldse kõigeilusa järele. Väikesel Printsil on veel sõnu, millega sobib lõpetada Suumanni näituse arvustust: «Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu.»

NÄITUS

  • Imat Suumann- Jurjev Livonskii
  • Avatud 22. juunini kultuuriklubis Promenaadiviis (Ülikooli 1).  E–R alates kl 18. Sisse saamiseks koputada aknale.
Tagasi üles