Katja Novitskova külastab Veneetsia biennaali teist korda, ent kui 2013. aastal oli tal aega tutvuda näitustega, käia õhtuti vastuvõttudel, siis tänavu Eestit esindava kunstnikuna pole ta San Samuele Vaparetto peatusest kaugemale eriti jõudnudki.

Viimasel õhtul, biennaali avanädala pühapäeval annab Novitskova lubaduse augustis tagasi tulla. «Et midagi näha, käia näitustel,» ütleb Novitskova. Ta on väsinud, aga tema tumedad silmad säravad. Novitskova mõjub lihtsa, sõbraliku ja avatuna, ta räägib vaikselt, õrn naeratusevirve hääles, samas on tema olekus konkreetsust ja enesekindlust. Kui see võrdlus poleks nii kulunud, siis võiks Katjat võrrelda armsa kassiga… 20. juunil 33-aastaseks saav Novitskova teab, mida ta tahab, ja pole ta tegelikult miski ohutu kiisu, pigem on temas peidus leopard – Katja Novitskova Veneetsia töö vapiloom.

Kuid enne Veneetsiasse naasmist peab Berliinis resideeriv kunstnik jõudma veel New Yorki. 22. juunist 9. novembrini näeb Novitskova seitset fotoskulptuuri City Halli pargis – linnavalitsuse park asub Manhattanil, vaid mõne sammu kaugusel kuulsast Brooklyni sillast eemal. «Võrreldes Veneetsia näitusega on New Yorgi tööd palju lihtsamad, seal pole vaja tegeleda valguse ja elektroonikaga,» lausub kunstnik, kergendus hääles.

USA näitus saab Novitskoval teoks koostöös organisatsiooniga New York Publik Art Fund, kusjuures sama fond korraldab sügisel New Yorgi linnaruumis ka näiteks Ai Weiwei näituse. Septembrist läheb Katja Novitskova aga Hiina. «Ühe erakollektsionääri muuseumi kutsel, selleks on mul ka töö olemas.»

1895. aastast toimuval Veneetsia biennaalil, mida on kõige rohkem võrreldud olümpiamängudega, tänavu Eestit esindava näituse pealkirja on Katja Novitskova laenanud Ridley Scotti 1982. aastal linastunud kultusulmefilmist «Blade Runner». Lause «Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud» ütleb humanoidrobot Roy Batty oma silmade autorile.

Kolmel esimesel päeval külastas Eesti paviljoni keskmiselt 700 inimest päevas. Et nii palju inimesi Accademia silla läheduses olevat näitust oma silmadega uudistama tulevad, ongi kunstnikule suurim üllatus ja rõõm. «Ma lootsin seda, aga kunagi ei tea,» tunnistab Novitskova.

Eesti paviljon Veneetsia biennaalil. / Kati Ilves

Eesti paviljoni Palazzo Malipiero teisele korrusele, mis Eesti mõistes oleks vähemalt viies, ronis uudishimutsejaid ohtralt. Minu näitusesaalis viibimise ajal (neljal päeval, erinevad kellaajad) polnud ruumid peaaegu hetkeski tühjad. Tõsi, oli neid, kes lahkusid üsna kiirelt, olles vaid viivuks töödele pilgu peale visanud, kuid suurem osa külalistest jäi ühe või teise teose ette peatuma.

Eesti tiimi käsutuses on viietoaline valgete seintega ja mööblist tühi korter: kui see pole biennaali jaoks välja üüritud, siis ongi need ruumid kellegi kodu. Igas toas (lisaks vannitoas-WCs) seisab külastaja silmitsi loomi kujutavate fotoskulptuuride ja robotmasinatega. Novitskova loodud teostega.

Eesti ekspositsioon Veneetsia kunstibiennaalil. Kunstnik Katja Novitskova.

FOTO: Anu Vahtra

Kõige rohkem emotsioone tekitab vaatajates robothällidega tuba – meditatiivselt mõjuv ruum sunnib külastaja hoo maha võtma, uudistama ja nähtut jäädvustama. «See on huvitav, jah, hirmutav, võõristust tekitav,» kommenteeris näiteks üks umbes 40-aastane tumedapäine mees, kes kummalist tunde tekitanud installatsiooni videole talletas. «See mulle meeldib,» nentis paar minutit hiljem elektroonilises hällides robotite väljahaudumistuppa astunud keskealine sakslanna oma kaaslasele.

Üldiselt valitses Eesti paviljonis näitusesaalis pühakojale omane vaikus ja inimesed käitusid reserveeritult, näis, et sama palju kui vaadati Novitskova töid, vaadati ka iseendasse.

Katja Novitskova on öelnud, et tema eesmärk on saavutada vaatajas õige meeleolu, täpsemalt ebamugavust, sest vaatamata Veneetsia ilule peaks näitust külastav inimene mõistma, et maailm on suures kriisis.

Eesti ekspositsioon Veneetsia kunstibiennaalil. Kunstnik Katja Novitskova.

FOTO: Anu Vahtra

Samas ootab kunstnik külastajatelt oma sisemise lapse vabastamist, sest just laste reaktsioonid on tema arvates kõige ehedamad. Korra juhtusingi näitusesaalis olema hetkel, mil töid vaatasid kolm vanuses üle 20 aasta vägagi kunstiliselt sätitud välimusega poolakat, kes iga skulptuuri juures peatusid selfide tegemiseks või üksteise pildistamiseks. Kuid need fotod ei olnud tüüpi «mina ja kuulsus», vaid nad tegid Novitskova tööd enda omaks, ronides kordamööda jääkaru kõhu alla, haarasid näiliselt sülle hiigelsuure mesilase jne. Fotosid tehes olid nad sama keskendunud kui mõni teine vaikiv külastaja, kes mõtlikult ühe teose juurest teise juurde liikus.

Küsimusele, kas näitust külastavad inimesed kunstnikuga ka nähtust rääkida tahavad, vastab Katja Novitskova jaatavalt. Ta olevat isegi liiga palju rääkinud, sest tähelepanu on ootamatult (või siiski ootuspäraselt) suur. «Olen oma hääle kaotanud,» lausub kunstnik. «Eri kultuuridest ja eri taustaga inimesed saavad mu töödest aru, need räägivad tegelikult enda eest piisavalt selgelt, ma ise ei pea liiga palju seletama. Küsitakse, kust pildimaterjalid tulevad ja millised need olendid on ja miks ma nendega tegelen.»

Aga miks siis? «Need pildid ja olendid on vajalikud minu ja võib-olla ka teiste inimeste jaoks, et paremini aru saada kaasaegsest maailmast.»

Eesti ekspositsioon Veneetsia kunstibiennaalil. Kunstnik Katja Novitskova.

FOTO: Anu Vahtra

Katja Novitskova ja Veneetsia näituse kuraator Kati Ilves olid biennaalil osalemisest rääkinud kunstniku sõnul juba paar aastat. «See on väljakutse,» põhjendab Novitskova nüüd otsust osaleda konkursil.

Põhjuseks, miks Eesti paviljoni konkursil osales vaid viis kunstnikku, on nimetatud kuuldust, et Katja Novitskova kandideerib. Seega olevat osa loojaid andnud hetkel maailmas Eesti kunstikest kõige kuumemale nimele loobumisvõidu. «Ma ise ei teadnud viimase hetkeni, et kandideerin,» tunnistab Novitskova. «Väikse osalemise taga on pigem see, et paviljoniga on nii palju tööd. See on väga suur koormus ja kui sa pole sellise koormusega harjunud, siis ei pruugi lõpuni välja vedada.»

- Kas Veneetsia biennaal pole siis seda vaeva väärt?

On küll. See on väga oluline näitus. Ka minu elus.

Kui kunstnik on Veneetsia biennaalil osalenud, siis näitab see, et kunstnik on suureks tööks võimeline.

Aga viimase aasta töökoormus on midagi, mida ma ei taha jätkata, sest see pole jätnud mul aega elamiseks.

-Me kujutame ette, mida tähendab suurte maalide või skulptuuride tegemine. Teie töötate internetist võetud piltidega, asetate need uude konteksti, töötlete. Mis muudab selle töö mahukaks?

Ma maalin lihtsalt digitaalpiltidega ja see võtab sama palju aega kui nn tavalise maali tegemine. Mul kulub sama palju emotsioone, närve. Teen väga palju skulptuure vaigu ja sünteetiliste materjalidega, nende tegemine võtab füüsiliselt aega. Ma teen kõike ise.

Aega ja energiat võtab näiteks ka näituse logistiline korraldamine. Meie suurim väljakutse oligi õigel ajal, õiges vormis tööde Berliinist Veneetsiasse saamine. Eesti paviljoni eelarve ei võimalda kõige paremate ja kallimate lahendustega töötamist, peame mõtlema alati ka odavusele.

Veneetsia tarvis tegime ka kataloogi, see võttis väga palju aega. Pressikonverentsid, e-kirjad jne jne.

- Eesti paviljoni tööd valmisid ekstra Veneetsia näituse tarvis. Sügisel näeb neid töid Kumus, aga mis saab edasi?

Veneetsia näitus on terviklik, samas on iga ruum eraldi tervik, oma emotsiooni ja installatsiooniga. Usun, et osa sellest näitusest, näiteks elektroonilised hällid, hakkavad iseseisvat elu elama ja lähevad edasi näitustele.

Kogu näitus on rändamiseks aga liiga suur.

- Olen siin publiku käitumist jälginud ja see hällidega töö tekitab vaatajates kõige rohkem emotsioone, see on tuba, kus ollakse kõige pikemalt, tehakse pilti ja videot. Räägi selle töö valmimisest.

Amsterdamis kunstiresidentuuris olles tekkis mul huvi teha tööd roboti või masinavormiga, mis ei oleks ininese moodi, nagu näiteks Terminaator, vaid see masin oleks mitteinimlik, kuid samas võiks midagi selles meenutada looma. Youtube’is nägin videot imikute elektroonilistest hällidest, ma polnud midagi sellist varem näinud ja tahtsin neid oma töödes kasutada. Esimesed katsed õnnestusidki, inimeste reaktsioonid olid huvitavad, sest nad ei saanud täpselt aru, millega tegu, mis nad tähendavad, samas tekitavad nad meil seoseid, meenutavad midagi – poolenisti elavat looma ja automaatset masinat.

Jätkasin nende katsetamist veel siin Veneetsiaski, kogu installatsioon sündis just siin. Tahan, et mu tööd tekitaksid inimestes reaktsiooni – eriti siin Veneetsias peab kunst reaktsiooni tekitama –, ja need masinad tekitavad.

-Mida Veneetsia kogemus sulle on õpetanud?

Et ma pean vähem tööd tegema. Nii elada pole võimalik.

Järgmisele kunstnikule, kes Eestit Veneetsias esindab, annakski soovituse teha midagi lihtsamat, sest siis on tal võimalus seda ka nautida.

Eesti ekspositsioon Veneetsia kunstibiennaalil. Kunstnik Katja Novitskova.

FOTO: Anu Vahtra

Eesti paviljoni tiim: Kati Ilves, Katja Novitskova ja Maria Aursoo

FOTO: Kristina Ollek

Lisalugu

Eesti on kohustuslike näituste seas

Eesti paviljoni meediakajastus välismaistes kanalites on muljetavaldav, vähemalt kümnes Veneetsia biennaali ülevaates on mainitud Katja Novitskova töid. Eriti võiks esile tõsta Huffington Posti artiklit, kus hüüdlausetega «must see» (kohustuslik vaatamine) ja «most sensatsional National Pavillions» (kõige sensatsioonilisemad rahvuspaviljonid) tutvustati Katja Novitskovat. Eesti oli uhkes reas selliste rahvuspaviljonidega nagu näiteks Ameerika Ühendriigid, Mehhiko, Island, Itaalia, Suurbritannia, Jaapan, Taiwan, Saksamaa, Soome ja Nigeeria. Tänavu 57. korda toimuval biennaalil on uksed avanud 86 rahvuspaviljoni, nende seas silmapaistmine on suur saavutus.

Olulised on ka kureerimisele keskendunud maineka ajakirja Cura, sisukate kunstikriitiliste tekstide poolest hinnatud Kanada kunstikriitikaportaali Momust ning popi ja noortepärase saidi Dazed ning väga suure jälgijaskonnaga kunstiuudiste Artnew artiklid.

Eesti ekspositsioon Veneetsia kunstibiennaalil. Kunstnik Katja Novitskova.

FOTO: Anu Vahtra

"Katja Novitskova: If Only You Could See What I've Seen with Your Eyes" from 16 Miles of String on Vimeo.