Suusatades hakklihamasinasse – soome kommunistid Piiteris

FOTO: Raamat

Ühelt poolt on iga ajaloost jutustava teose põhiprobleem selles, kuidas teha põnevaks lugu, mille lõpp on teada. Teiselt poolt pole see ehk nii tähtis. Äkki on isegi vastupidi – me ei loe ajalooraamatuid ju selleks, et tingimata teada, mis ikkagi sai, vaid pigem selleks, et teada saada, kuidas ja miks sai ning mida see kõik asjas osalenud inimestele tähendas. See on koht, kus kunst ja teadus ulatavad teineteisele käe, ning sellel alal tegutseb ka ajaloolase haridusega Sirpa Kähkönen, kirjutades millestki, mis mainitaks mõnes üldisemas ajalookäsitluses ära ühe joonealuse viitega, kuid mis siiski kujutas asjaosaliste jaoks endast suurt – ja lõplikku – tragöödiat.

Jutt käib soome kommunistide saatusest NSV Liidus. Iseenesest ei tohiks ka eesti lugeja jaoks olla midagi uut teadmises, et pärast Vene kodusõja ja iseseisvuvate naabritega peetud piirisõdade lõppu 1922. aasta sügisel jäid paljud poola, eesti, läti, leedu, soome ja muust rahvusest kommunistid Nõukogudemaale haavu lakkuma ja edasisi plaane sepitsema. Mis on ehk vähem teada – kuigi näiteid leiaks Eestistki –, on see, et 1920. aastate alguses tuli teiste riikide kommuniste ühel või teisel põhjusel Venemaale juurdegi. Just sellistest soome rahvusest inimestest Kähkönen jutustabki.

«Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks,» räägib Klara, raamatu üks peategelasi, teose esimesel leheküljel, «see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime» (lk 7). Neid 1922. aastal Soomest suuskadel Peterburi poole suundunud inimesi oleks lihtne nimetada naiivseteks lollpeadeks, ja eks nad seda olidki – nii naiivsed kui ka lollpead –, kuid samal ajal oleme kindlasti ka meie, praeguse aja inimesed, mingites muudes küsimustes naiivsed lollpead, kes ei suuda mõista praegu hargnevate arengute tagajärgi.

*          *          *

«Graniitmeest» kannab melanhoolne toon. Eks see on seesama lõpu aimdus, mis hõljub vahemikus 1922 kuni 1937 Peterburis/Leningradis elavate soome kommunistide miljöös hargneva loo kohal vältimatult. Samas ei kanna tegelasi determinism. Lugeja võib küll lõppu aimata, kuid autor annab tegelastele ikkagi oma elu, oma hingamise, omad unistused ja lootused. Nõnda on «Graniitmees» psühholoogiliselt veenev.

Seda on ka tegelaste mõtete ja ideaalide muutumine ajas. Mõnda, nagu teose naispeategelast Klarat, kannustab raamatu alguses revolutsioonilise ülesande suurus, kuid mida enam muundub see lihtsalt totalitarismiks, seda enam muserdub Klara. Ja surebki viimaks. Kuigi toitlustus- ja tervishoiuolud on 1920. aastate Venemaal, nagu nad on, põhjustavad Klara surma siiski peamiselt hingehädad... Seevastu tema mehe Ilja – mõlemad noored võtsid endale Soomest üle piiri tulles uue, venepärase nime, et jätta selja taha kõik vana ja läppunu – saatus on klassikaline. Hilisnõukogudeaegset argood kasutades langeb Ilja isikukultuse perioodi liialduste ohvriks...

Mõne teise – nagu tsirkusekloun Tomi jaoks – on saatusel varuks aga veel saatanlikumad trikid. Mees jõuab Leningradi oblastikomitees kõrgele kohale, seejärel aga tagasi põhja, kahtlustuste ja arreteerimisohu piirimaile, kust Tomil õnnestub siiski oma inimväärikuse hinnaga välja ronida. Kui seda saab enam üldse nii nimetada...

Kuid ei maksa sündmuste käigust ette rutata! Eelkõige hargneb Sirpa Kähköneni romaani tegevus siiski hullumeelsetel 1920. aastatel. Justkui mängleva kergusega suudab autor võrdse kaasaelamise ja detailirohkusega kirjeldada Peterburi ummistavate talviti kärbestena kärvavate ja igal kevadel uute hordidena linna saabuvate tänavalaste elu ning anda aimu nepmanite poolsalajastest vetšerinka’dest, kus poolpaljastel daamidel oli nina kokaiinist tolmune ja šampanja voolas ojadena.

Romaani tegevus keerleb Klara ja Ilja ning nende peretuttavate ümber. Miljöö on kirju, nagu ka ajastu ja olud, ning võimalused muutuvad pidevalt. Mida aeg edasi, seda tähtsamaks muutub küsimus ideoloogilisest puhtusest, millega käib käsikäes lehekülg lehekülje haaval tegelaste mõttemaailma ja omavahelistesse suhetesse sugenev enesetsensuur ja usaldamatus. Muutuste näilise loomulikkuse, ka absurdi tekke ja arenemise sisemise loogika edasiandmine pikemate selgituste ja õigustamiseta on Kähköneni suur tugevus – on näha, et materjal on tõesti läbi tunnetatud.

*          *          *

Kähköneni võiks mõneti võrrelda ehk Kjell Westöga, kes on suure sisendusjõuga andnud hääle Helsingi linnale ning draamadele, mille tunnistajaks on Soome pealinn 20. sajandil olnud. Kähkönen teeb midagi sellesarnast Piiteri-nimelise tegelase staatusesse tõusva linnaga, kus elanud soomlaste traagilise saatuse kirjanik avab. Ta teeb seda ilma suurte ajalooteaduslike üldistuste või seletustena, jäädes ühe sõpruskonna elusaatuste kirjeldamise juurde, kuid see on täiesti piisav – need inimesed muutuvad ise üldistuseks ning «Graniitmehe» lõpus saab selgeks, et kuigi üks inimene võib olla jõuetu ajaloo hammasrataste pööraja või peatajana, võib tema sõnum siiski ületada aegu ja kõnetada kõiki.

Kommunistliku režiimi olemusliku jõleduse kohta ütleb see raamat rohkemgi kui mõni ajalooteaduslik käsitlus. Lausa südantlõhestav on, kuidas romaani tegelastel on kalduvus otsida õnnekübemeid ja loota kõige paremat ka siis, kui selleks enam ühtki ratsionaalset põhjendust ei ole.

***

FOTO: Raamat

Sirpa Kähkönen

«Graniitmees»

Tõlkija Piret Saluri

Värsid tõlkinud Peep Ilmet

Varrak 2017

287 lk

***

Reedel, 26. mail esitleb kirjastus Varrak Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses Sirpa Kähköneni romaani «Graniitmees». Autoriga vestleb Anne Laine.

Sirpa Kähkönen esineb festivalil HeadRead laupäeval, 27. mail algusega kell 16 Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) toimuval üritusel «Soome 100».

Tagasi üles