Korralik voodrilaud otse lauavabrikust

Foto: Raamat

Kui kaks purjus piigat lähevad uusaastaööl veidrikust vanapoisile head uut aastat soovima ning hiljem üks neist tapetuna leitakse, siis on see väga hea algus krimiloole. Et kõik esialgsed märgid sirgelt vanapoisile osutavad, teab kogenud lugeja kohe: selle venna voodi alt ära tapariista otsi. Kui märgid hakkavad näitama järgmisele tegelasele, siis loed ja mõtled, et kas nii nüüd minnaksegi lõpuni välja, ning – tadaa! – ei minda. Hea lugemine oli ja lõpp oli, nagu peab olema.

Eesti lugeja jaoks on «Ronkmust» esmane tutvumine Ann Cleevesi «Shetlandi» sarja lugudega. See, sarja esimene raamat, on väga britilik: väike maakoht, kus kõik tunnevad kõiki, piiratud ligipääs, mis välistab juhusliku kallaletungi, sünge ja lahenduseta jäänud ammune lugu. Ilm on ka külm ja vastik ning inimesed kinnised ja ebasõbralikud.

Sõnadega kokkuhoidlikult, kuid täpselt ringi käies annab kirjanik edasi saarelise kõleduse ja väljapääsmatuse, kõrged kaljuseinad, mis noorte inimeste unistused kildudeks löövad. Kohalike uusrikaste mugavdumine oma keskkonnas – parem olla suur kala tiigis kui väike kala järves – on omaette põnev kõrvalliin, mis võinuks isegi rohkem tähelepanu saada. Aga Shetland on väike koht, nii et ma loodan selle perekonnaga järgmistes raamatutes uuesti kohtuda. 

Üks ohver on teismeline, teine ohver on laps. Lappasin huvi pärast põnevuslugusid, mida raamatupoed praegu müügile on paisanud, ja sisututvustused näitavad, et lapsi kasutatakse oluliste tunnistajate või ohvritena neist päris mitmes. See on mõistetav – lapse osalemine sünges sündmustikus mähib lugeja tihedasse tundesidemesse ning kui ka muu vastu huvi kaob, sunnib lapse saatusele kaasa elamine ikkagi raamatuga lõpuni minema.

Mul on alaealiste kasutamisega põnevuslugudes tugev eetiline dilemma: ma arvan, et lapse traagilised, eale sobimatud läbielamised või surm on nii õudne, et see ei saa olla meelelahutuslik materjal. Kirjanduslik kindlasti, meelelahutuslik kindlasti mitte. Aga see on ainult minu eelistus. Niisiis pidin ma end sündmustikust emotsionaalses mõttes hoolikalt distantseerima, et lugemine tüdrukukesest, kes, patsid peas ja lillekimp käes, jooksis mäest üles ja kadus igaveseks, ei häiriks muude asjaolude jälgimist.

Teismelistega on aga hoopis teine asi. Lugesin kunagi ühte filmiarvustust. Ma ei mäleta filmi ega arvustajat, kuid mäletan hästi selle mõtet. Too film rääkis noortekambast, kes eksib kolkasse, ja nad surevad loomulikult kõik jubedasse surma. Arvustaja kirjutas umbes nii: see on sedasorti filmides tüüpiline noortekamp, kelle surma soovib vaataja juba ammu enne, kui tegelikult midagi juhtuma hakkab.

Põnevusloos on teismelise kasutamine ülimalt intrigeeriv. Kui teismelise põlvnemises saladust pole, siis küsib ju lugeja kohe, et mida ometi on ta oma, siiski veel lühikese eluea jooksul jõudnud teha sellist, et on kellegi nii ohtlikuks muutnud. «Ronkmusta» teismeline on elanud üsna toimekat elu. Teiseks on teismeline üks müstiline olevus – ta pole enam laps, ta pole veel täiskasvanu. Krimiloos on ta alati salapärane, aga ka õel ja kiuslik tegelane. Isegi Agatha Christie ei kõhkle neid ohvriks toomast.

Tõepoolest, ilma paljulubava alguseta vaadanuks ma seda raamatut kui järjekordset briti põnevikku, milletaolisi ilmub praegu palju ja kõik nii sarnased, nagu oleks neil seal kusagil vabrik, mis voodrilaudade asemel raamatuid vorbib. Üks «Banks» kõik. Cleeves pole teistsugune, aga omasuguste seas kõlbab lugeda küll: jutustamisstiil haarab, tempo hea ja kirjanik ei moraliseeri tegelaste kallal (olen ka sellist laiduväärset trendi märkama hakanud). Ainult see, miks üks tunnistaja mõlemad laibad leidma pidi, jäi mulle arusaamatuks.

***

Foto: Raamat

Ann Cleeves

«Ronkmust»

Tõlkija Karin Suursalu

Varrak 2016

288 lk

***

Ann Cleeves esineb festivalil HeadRead reedel, 26. mail algusega kell 15 Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) toimuval üritusel, kus temaga vestleb Jason Goodwin.