Nädala plaat. Teine – parem kui esimene

Nevesis

FOTO: Elo-Liis Parmas

Nevesis

«Pink Magnet Masters»

enda välja antud

Hinne: 4

Paidest pärit Nevesise teine album näitab kooslust värskest küljest. Varem peamiselt riffidele ja kordustele ehitatud stoner-rock’i ja heavy metal’it harrastanud bänd on liikunud vaiksema, mitmekihilisema ja varieeruvama muusika poole.

Uue albumi pealt leiab õrnemaid kitarrihelisid, mis kõlavad psühhedeelselt ja pisut isegi indie’likult ning ka vokaal pole kõigis lauludes enam käre. Kogupildis on ikka alles ka raskema roki elemendid, aga enam ei räägita ainult ühes keeles. Sarnasust võib kohati selgelt leida Iggy Popiga (tõsi, seda võrdlust tehakse vist tihti), aga Eestist endast võib-olla ka Chungini mõne projektiga (tõsi, Nevesis pole nii teatraalne). Isiklikult tuli pähe veel ka võrdlus Televisioniga, aga see võis ka uitmõte olla. Kõlab kõik veidi nagu punk, aga on selleks liiga hästi esitatud, et olla päris punk.

Ja ikkagi see psühhedeelsus! See annab võimaluse olla lugudega kaasas, ei lämmata, kannab. Nootide vahele jääb vajalikus koguses õhku ja ükski instrument ei domineeri nii, et teised ainult taustaks muutuksid. Ilmselt on lood suures osas oma seade saanud loomulikul teel ehk kogu bändiga koos läbimängimise ja jämmide käigus ning peamine eesmärk pole arvatavasti olnud kõlada hästi plaadil, vaid pigem et pillimeestel oleks lõbus. Kui bänd naudib, siis naudib ka publik ja eeldatavasti kontserdid jäävad vähemalt esialgu ka Nevesise parimaks ja kõige loomulikumaks väljundiks.

Nõrkustest, kui üldse neist rääkida, siis võib-olla on albumilt puudu selline stiilipuhas lööklugu, mille kõik inimesed, kes teemaga esimest korda kokku puutuvad, saaksid vaikselt endaga kohe kaasa võtta. Kuna lood on üldiselt üsna keeruka ülesehitusega, siis tekib ehk oht, et muusika puudutab ainult selle muusikastiili tõsiusklikke fänne ja audiofiile, aga sellist žanripiire ületavat ahhaa-hetke ei teki, sest teiste kannatus katkeb enne sisuni jõudmist. Kõige popilikum on vast plaadi kolmas lugu «Rock53», mis oma tempoka kulgemisega võiks kõigile rokisõpradele meeldida. Samas, keskvoolu edu pole vast ka eesmärk omaette ja kuulajatele, kes viitsivad natuke vaeva näha, pakutakse siin rõõmu küllaga. Eriti kui võtta arvesse, et albumi säravaim juveel on peidetud viimasesse, peaaegu täies pikkuses instrumentaalsesse palasse «Livin’ Life In GT», mis on ideaalne maanteemuusika.

Tagasi üles