Aja auk. Igavene tuli

U2

FOTO: Kuvatõmmis

Tänavu möödub 30 aastat U2 plaadist «The Joshua Tree», aga nn U2 saund sai alguse tegelikult 1984. aasta plaadiga «The Unforgettable Fire». Album sai pealkirja Hiroshima pommitamisele pühendatud näituselt, mida bänd külastas Jaapanis eelmise albumiga «War» tuuritades. U2 kartis muutuda lööklausetega staadionibändiks ja otsustas loobuda Steve Lillywhite’ist, kes oli produtseerinud nende kolm esimest plaati.

U2 pidas lugu Simple Mindsi 1982. aasta plaadist «New Gold Dream», mis ühtlustas kitarrid süntesaatoritega üheks suureks sooja tekstuuriga helipildiks ja läks Briti tabeli kolmandale kohale. Simple Minds nimetas seda ambient-tantsumuusikaks ja kohvilauaalbumiks.

U2 kaalus produtsendina Conny Planki (Can, Kraftwerk) ja neile meeldis ka Roxy Musicu produtsent Rhett Davies. Veel parem näis aga Roxy kunagine hedonist Brian Eno, kelle kohta Bryan Ferry omal ajal ütles: «Mina tegin tööd ja Brian pani tüdrukuid.» U2-le imponeeris Eno töö Talking Headsiga. Eno polnud U2 ettepanekust algul aga sugugi vaimustunud ja leppis vaid tingimusel, et tohib ühes võtta insener Daniel Lanois’.

Lanois oli pärit Kanadast. Ta miksis juba noorena Ontarios ema keldris kohalikke kirikukoore. Lanois meenutab, kuidas ühel päeval saabus sinna demosid tegema funk-maestro Rick James. James küpsetas demosid ja Danieli ema Jamesile mune. James avas Lanois’ silmad, sest see tuntud superfriik oli multiinstrumentalist ja mängis loo sisse 20 minutiga.

Lanois’ asjad sattusid Eno kätte, mille peale too helistas ja tahtis salvestama tulla. Lanois polnud kunagi Enost kuulnud ja küsis igaks juhuks raha ette. Eno nõustus, ent palus Lanois’l osta süntesaatori Yamaha CS-80. Nende esimeseks koostööks oli «The Plateaux of Mirror».

Plaati «Unforgettable Fire» asuti salvestama Iirimaal Slane’i lossis ja Eno keelas stuudios kollasemad ajakirjad, sest need olid liiga lihtrahvalikud. Loss ammutas elektrit Boyne’i jõest ja mõõna ajal tuli käitada vana generaatorit, mis küll tihti jupsis ja lindistamise seiskas.

Plaan oli salvestada põhimaterjal Slane’is ja miksida hiljem Dublinis, aga salvestamise lõpus avaldas bänd kahtlust, et materjal on liiga hõre. Eno pressis Edge’i kitarri niimoodi läbi kajakambri, et isegi Lanois pidas seda klahvpilliks. Bono kritiseeris viisakalt vokaalinappust ja Eno soovi lindistada lood võimalikult väheste kordadega. Adam Claytonil tekkis pelgus, et tehakse hoopis Eno enda plaati. Lõpuks jõuti kompromissile: U2 salvestas mõne osa täielikult ümber, aga lugude iseloomu rikkumata.

Juba siis olid U2-l väga ameerikalikud teemad. Oli muidugi iirilikke lugusid, Bonole sümpatiseeris luuletaja Seamus Heaney, lugusid Dublini heroiiniepideemiast, aga ka «Elvis Presley and America» ja koguni kaks pala Martin Luther Kingist. «Outside is America,» nagu laulis Bono hiljem loos «Bullet The Blue Sky». Bonol õnnestus kasutada ka sellist vana mikrofoni, mida pruukis Elvis ja millega sündis soe heli.

Eno ja Lanois produtseerisid hiljem «Joshua Tree» ja mitu muud U2 plaati. Lanois valmistas Peter Gabrieli kuulsa «So» (1986) ja Bob Dylani kahtlusteta parima 1980. aastate plaadi «Oh Mercy» (1989) ning Rolling Stone nimetas Lanois’d 1980. aastate tähtsaimaks produtsendiks.

Tagasi üles