:format(webp)/nginx/o/2017/05/25/6708411t1h1b44.jpg)
Kuulsa piraadikapteni Jack Sparrow (Johnny Depp) saaga jõudis oma viienda filmini. Kas tõesti oli see alles 2003. aastal, kui «Kariibi mere piraatide» esimene film kinodesse purjetas. Sparrow ei paista päevagi vanemana (ega targemana), aga eks oskusliku meigiga teeb tänapäeval imesid. Ja meikida Sparrow teadupärast armastab.
Algselt mõeldi Kariibi mere piraatide lugu välja 1960. aastatel Disney lõbustuspargi jaoks. Ega filmid sellest ju suurt ei erine. See on nagu kolmeminutine sõit Ameerika mägedel: sõidu ajal on lahe ja natuke jube, pärast käib pea ringi ja jalad risti, aga õhtul kodus seda elamust enam ei mäleta. Tõesti, kes oskaks näiteks öelda, mis täpselt toimus filmisarja kolmandas osas, «Maailma lõpus»? No vat.
Seekordne kaks tundi möödus sama kiiresti kui karussellisõit, igav ei hakanud kordagi. Võimsalt visuaalseid efekte ja uhket kunstnikutööd, sündmusi edasi viiv dialoog ja märul omavahel kenasti tasakaalus. Taas on mängus needused ja maagilised artefaktid, aga need ei lähe vaatajale eriti korda. Ka tegelased ise, kes peaks olema surmavaenlased, saavad kuidagi mõnusalt, «täna mängime piraate» stiilis kenasti läbi.
Peajoone taustal jookseb läbi üks teema, mida on puudutanud mitmed tänavused suurfilmid, näiteks «Tulnukas: Covenant» ja «Galaktika valvurid 2»: see on isadus ning isa ja järglase vahekord. Teiseks on huvitav märkida, et kaks naisnäitlejat, kes pikemalt ekraaniaega saavad – kangelanna Carina Smyth (Kaya Scodelario) ning Shansa (kõrvallrollis Golshifteh Farahani) – on ainsad, kellel on filmis vaimsed püüdlused. Üks on teadlane ja teine nõid. Mehed aga on enamasti mörisevad kollid, kelle huvid piirduvad Maslowi püramiidi vundamendiga (väike liialdus, aga andke andeks).
/nginx/o/2017/05/25/6708419t1h676f.jpg)
Omaette põnev on mõelda, kuidas lastefilmi kangelaseks on saanud ilmselge alkohoolik. Sparrow taarub ju enamasti ringi, rummipudel kaelapidi peos, rebib sealt punnsuutäisi ja ajab segast juttu. Selleski filmis prantsatab tüüp seasulgu sõnniku sisse, ajab end siis püsti ja marsib kõrtsi lisa nõudma, pakkudes kõrtsmikule pudeli eest oma kõige kallimat talismani. Eesti keeles öeldakse selle kohta sopajoodik.
Filmis kohtame ka noort Sparrow'd (Anthony De La Torre), kui ta veel nii hirmsasti ei joonud ja musta silmameiki palju vähem pruukis. Aga kalduvus oma pilku kosmeetiliste vahenditega mõjuvamaks muuta oli piraadil juba siis. Minu jaoks oli kõige sümpaatsem tegelane sarja viimases filmis hoopis kapten Salazar. Javier Bardem tegi suurepärast tööd grimmi ja digiefektide all kohutava kättemaksuvande andnud libasurnud meremeest mängides.
/nginx/o/2017/05/25/6708415t1hbf30.jpg)
Päris peategelane on «Salazari kättemaksus» ikkagi visuaalne vaatemäng ja eriefektid, loomulikult on film 3Ds. See on ikka täiesti hämmastav, mida tänapäeval arvutitega joonistada osatakse. Juba filmialguse pangarööv on täiesti üle võlli ning filmi lõpus näeme täiesti vanatestamentlikku tehnilist lahendust, mis mind isiklikult väga võimsalt üllatas.
«Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks» on süüdimatu suvine meelelahutus, nagu käik lõbustusparki, aga märksa odavam. Pealegi pole meie läheduses ühtegi Disneylandi.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)