Eesti kultuuri täheatlas: Tuhkatriinumäng

Paul-Eerik Rummo õhtu Kirjanike Majas. Foto: Sander Ilvest

«Tingliku draama laineharjaks ja üheks eesti tippnäidendiks sai Paul-Eerik Rummo (snd 1942) «Tuhkatriinumäng» (1969). Vormiliselt kujutas see populaarse muinasjutu leidlikku järellugu, kus prints hakkab kahtlema oma Tuhkatriinu õigsuses. /.../Omamoodi hüvitusena kujunes Evald Hermaküla «Tuhkatriinumängu» lavastus üheks teatrimurrangu tähiseks. /.../Kriitikas  oli tunnustus «Tuhkatriinumängule» siiski kiire. Tollal üsna ebaharilikuks tunnustuseks sai veel näidendi varstine (1971) lavastamine New Yorgi avangardses teatris La Mama, millele aitas kaasa eriti Mardi Valgemäe.»

Nõnda kirjutab ülevaateteoses «Eesti teater» teatriteadlane ja tõlkija Jaak Rähesoo. 1969 on näidendi ilmumisaeg. Näidend ise on kirjutatud 1967. Aasta enne seda on ilmunud  Rummo luulekogu «Lumevalgus...lumepimedus», mis koos Jaan Kaplinski koguga «Tolmust ja värvidest» (1967) on eesti 20. sajandi luule tähtteosed.  Evald Hermaküla püüab Rummo näidendit lavastada, kuid jääb kinni bürokraatlike tõkete taha. «Tuhkatriinumängu» esietendus  on 19. veebruaril 1969. 33 etendust käib vaatamas ligi 14 000 inimest. «Tuhkatriinumäng» ei ole pöördelise tähendusega mitte ainult eesti teatriloos. Protestist näidendi lavastamise ümber keerelnud võimumängude vastu saab osa toonasest Tartu üliõpilasliikumisest, mis oli õhutust saanud Praha kevadest 1968. Samal aastal tuleb välja ka viies ja viimane luulekassett. 1962. aastal ilmunud esimeses kassetis ilmub Rummo debüütkogu «Ankruhiivaja». Paatoslikust tulevikutahtest saab kümnendi lõpuks juhuste ja paratamatuse, tahtevabaduse ja ettemääratuse vahel eksleva inimlapse eksistentsiaalne valu. «Tuhkatriinumängu» kõnetamisvõime ulatub üle aegade nii taha- kui ettevaates. Rein Veidemann