/nginx/o/2017/05/25/6709153t1h64b6.jpg)
Festivaliajakirjade edetabelid ennustavad vähemalt rahvusvahelise filmikriitikute ühenduse FIPRESCI auhinda Andrei Zvjagintsevi filmile «Ilma armastuseta», seda neljapäevahommikuse seisuga. Huviga oodatud teine venekeelne film, ukrainlase Sergei Loznitsa «Tasane» ei olnud siis veel hindamisele jõudnud.
Pettumusväljendusi on kõlanud mitme tubli Palmioksa-kandidaadi teoste aadressil: Todd Haynes, Michel Hazanavicius, Michael Haneke. Arvamusi, mille järgi kriitikud oma tabelipunkte märgivad või mida iga seansi ees vähemalt tund aega nõudvas saalijärjekorras omavahel arutavad, on tegelikult seinast seina.
Üks itaallasest kriitik, kellega oleme aastaid koos sabatanud, pidas seni parimaks filmiks hoopis jaapanlanna Naomi Kawase väikest kaunist filmikest «Kirkus». Et see auhinna võiks saada, ei ole küll kuigi usutav. «Kirkus» on tundeline ja huvitavaid loosiseseid metatasandeid pakkuv teos. Peategelane on nimelt pimedate või tugeva nägemispuudega inimeste tarbeks filmidele peale loetavat seletusteksti kirjutav noor naine, kes siis koos «kogenud» vaegnägijatega teksti ehk «tõlget» viimistleb ja üheskoos vaadatud-kuulatud stseene arutab; sealjuures meenutavad nad varem, nägijana nähtud filme.
Mõnus filmisemiootiline rosin (ilma mingi märgiteaduseta samas – lihtne!) ja lüüriline vahepala mitme raskemeelse ja tumeda teose vahel, aga ei enamat. Muidugi ka ilus valik juubelifestivali võistluskavva.
Žürii esimehe enda filmid ei ole ka alati miskid õunad, mille pealt kohtunike kogu rehkenduse tulemust ennustada. Mäletame veel, kuidas näiteks sürrealisti David Lynchi juhitud žürii andis tosina aasta eest Palmioksa poliitkorrektselt Roman Polanski holokaustiloole «Pianist» ning paljude meelest põhifavoriidi Aki Kaurismäki «Mees ilma minevikuta» jäi peaauhinnast ilma, tantsis mis ta tantsis punasest vaibast üle minnes.
Seekord on võidusaajate üle otsustajate hulgas lisaks pealikule Pedro Almodóvarile veel kolm väga kummalisi filme loonud tegijat: sakslanna Maren Ade, itaallane Paolo Sorrentino ja korealane Park Chan-Wook, Eestigi vaatajatele tuttavad autorid. Nii et ettevaatust, pauk võib seekord tulla püssi kummast otsast tahes... Vabandust, ei ole just päevakohane võrdlus, lihtsalt ootame üllatusi.
Veel nn väikestest filmidest
Naomi Kawase «Kirkusest» enam jäi mällu Lõuna-Korea viljaka autori Hong Sangsoo mustvalge tubateater, aga ikkagi film mis film: «Päev hiljem». Mõnus minimalistlik staatiline absurd keskealisest meesterahvast, kirjastajast (pigem väikeametnikust), kelle suhted oma (eks?)naise ja (uute?) naiskolleegidega on läinud või alles lähevad ristamisi ning puntrasse, nõnda et dialoogis ja jutustajatekstis voolab aeg kord loo alguse, kord lõpu poole.
Ekraanil on kaks, vahel harva ka kolm keskplaanis tegelast. Mees, kes püüab oma naissuhetes korda majja saada, saeb tegelikult justkui oksa, millel ise istub. Aga piltlikult: istumisaluse saagimiseks ei kasuta ta mitte terariista, vaid, ütleme, tšellopoognat. Film, mis oma vähenõudlikkuses ja vormistuse ülimas täpsuses kaunistab tänapäeva kinematograafia võimaluste kirevuses ka Cannes’i võistluskava, seekordne mustvalge kingitus.
Endalegi ootamatult liigitan väikeste filmide kilda ka Sofia Coppola kuuenda mängufilmi (kui ma eksi, on vist kõik selle daami tööd esilinastunud Cannes’is) «Alt tõmmatud». Mis sest, et tegemist on ajaloolise filmiga, kostüümides muidugi, mis sest et mängivad suured staarid Nicole Kidman, Colin Farrell ja Kirsten Dunst.
Lugu ise on väike, aga väga meisterlikult ja laheda hooga jutustatud. Ameerika kodusõja aeg, 1860ndad, kusagil Lõunas väikeses mõisas peetakse viie õpilasega tütarlastekooli, hoolimata metsade taga kõmisevatest suurtükkidest. Üks tütarlastest leiab metsast haavatud «vaenlase», Uniooni mundris sõduri. Otsustatakse mehele koolimajas pelgupaika anda, ikkagi inimene… Ja hakatakse vigastatut ravima.
Mida enam nägus meesterahvas kosub, seda suuremaks kasvab niihästi eri vanuses viie tütarlapse kui ka kahe täiskasvanud õpetajanna igakülgne huvi tema vastu. Kuidas asi lõpeb, näeb hea lugeja varsti meiegi kinodes filmi vaadates. Sofia Coppola on huvitav filmilooja, ehkki õigus on ka nendel kriitikutel, kes võrdluses tema isa Francis Ford Copolaga on nentinud, et šamaanid sünnivad üle ühe või kahe põlvkonna. Sümpaatne on Sofia Coppola film ka selle poolest, et naislavastajana pakub ta feministlikele filmikriitikutele kokkupanekuks (taas) parajalt humoorika Rubicu kuubiku.
Kriisis filmilooja profiil
Festivali viienda päeva filmidest oodatakse harilikult äratundmist, et nüüd on asi õige hoo sisse saanud. Pärast seda tulevad mõned rahulikumad päevad, needsamad «väikesed filmid», ja siis tõstetakse enne lõppu tempo ja tase taas üles. Väga tihti on Cannes’is Kuldse Palmioksa film linastunud ühel kahest viimasest päevast. Kuigi ilmselt jäädaksegi vaidlema, kas see on reegel või ei ole.
Seekord oodati hooandjaks Michel Hazanaviciuse lugu «Le retoutable» Jean-Luc Godardi, «Prantsuse filmikunsti Mozarti», nouvelle vague’i peaideloogi ja teiste kaunissõnadega maailma kinoajalukku vermitud meistri rängimast loomingulisest kriisist.
Jutt on aastatest 1967–1969, mil JLG (Godardi puhul ongi see lühend tänini tuntud ja käibel nagu DWG Dawid Wark Griffithi, «filmikunsti isa» kohta). Võibolla sellepärast valmistaski Hazanaviciuse film pettumuse, et portree asemel pakuti pigem šarži, loomingulise tipphetke asemel pettumuste ja otsingute aega.
Kes on näinud JLG filme, mida ta tegi pärast mauistlikku «Hiinatari», nn Dziga Vertovi Grupi loomingulise rühmatöö filme, teab, kuivõrd omadega puntrasse filmikeele edukaim uuendaja nendega jõudis. Puntras mis puntras. Keegi küsis pärast filmi, kas see oli väljamõeldis või ta tõesti tegi 1960. aastate lõpus niisuguseid filme. Tõsi mis tõsi, ainult näinud on neid filme vähesed, ja võiks küsida, kas tasubki. Filmikeeleuurijatel vahest küll, aga mitte harilikel kinonautijatel.
Kõrge eani Cannes’is oma filme näidanud JLG (87) elab praegu avalikkusest tagasi tõmbununa Šveitsi mägikülas, Hazanaviciuse filmi kohta pole ta oma arvamust avaldanud, selle valmimisse ei ole vanameister mitte kuidagi sekkunud, küllap ei näe ka põhjust. Kuigi küsida ju võib, kas geeniuse kriis on ikka filmimist väärt, kas vaimne segadus on selguse saavutamisest huvitavam, armastuse kadumine kire puhkemise kõrghetkest põnevam, enda hädavareseks tunnistamine mässu juhtimisest atraktiivsem…
Aga Cannes’i festival oma kuldses küpsuses võib küll kinolinal selliste küsimuste üle mõtisklema kutsuda.
Hoogsa filmiloolise vaatemängu «Artist» järel on Hazanaviciuse film JLG loomekriisist pigem meditatsioon kinematograafia eksirännakutest. Ja niisugune järelemõtlemine on üpris eluline ja kainestav, ei saa ju isegi Cannes’is aeg-ajalt ekraanile jõudev filmitalent kogu aeg edukas olla ja pidevalt kümnesse lasta. Eestimaal pakub see samuti varsti vaatamisrõõmu, igal juhul neile, keda huvitab kinokunsti areng.
Kurjuse impeeriumi hirmutav nägu
Sergei Loznitsa on teinud hulga dokumentaalfilme, kõik tema kolm mängufilmi on esilinastund Cannes’is: 2010 «Minu õnn», 2012 «Udus» ja nüüd «Tasane».
Fjodor Dostojevski samanimeline jutustus on toodud 21. sajandi Venemaale, vist kuhugi Magadani kanti, «vanglate oblastisse», täpset sündmuste toimumise aega oskaks öelda ilmselt venemaalane, aga «militsija» asemel on filmis korravalvurite autodele kirjutatud juba «politsija», seega meie sajand.
Ei tahaks lõpetada negatiivse emotsiooniga, aga peab tunnistama, et see film on tõesti õudne. See on see hirmuäratav «müstiline Venemaa», mille sünnilugu jutustab meile juba aastaid David Vseviov. Mida on selle maa ja rahvaga teinud nelja sugupõlve jagu oma rahvast kiusanud ja hävitanud terror, kuidas see on hävitanud inimlikkuse geneetilisi salakoode?
See, tõsi, saab olla üksnes retooriline küsimus. Mis tegelikult toimub, õieti selle realistlikku, aga samas metafoorset peegeldust, mis osutab toimunule ja toimuvale, peab vaatama Loznitsa filmis. Kuid see kaks ja pool tundi saab olema raske katsumus.
Naine otsustab oma vangis istuvale mehele paki viia, ja mis hakkab siis aegamisi juhtuma, sellest ongi film, originaalpealkirjaga «Krotkaja». Tasane naine vastamisi tänase maailmariigi õudustega.
Kui lõpuks tagasi alguse juurde tulla ja küsida, kas Sergei Loznitsa film võib saada Kuldse Palmioksa?
Vastata võiks: kui kohtunikud on piisavalt julged, antakse sellele pigem žürii eripreemia. Pühapäeva õhtuks on asi selge.