Veneetsia biennaali peetakse maailmas üheks tähtsamaks kunstinäituseks, niisiis on see kõige õigem koht, kus otsida vastust küsimusele, mis teemad ja tehnikad on praegu kunstis kuumad. Lühike vastus: tekstiil ja kõik, mis pärineb loodusest.

- Kas sa oled rikas? Mul on kunsti tegemiseks raha vaja.
- Kunsti tegemiseks on vaja ideid, kas sul on neid?
- Ideid on mul palju, aga elamiseks vajaliku raha teenimise kõrvalt ei jää aega kunstiga tegeleda.
- Mõistan. Ma ei ole kahjuks rikas ega saa sind aidata.
- Aga kas sul on mõni rikas tuttav, kellele mind tutvustada?
- (Kohmetu naer.) Kahjuks ma ei saa sind aidata.
- Aga kas sa tead, kas õhtul toimub mõni pidu, kus on rikkad?
- Ei, ka selles osas ei saa ma aidata.
- Mis valdkonnas sa muidu tegutsed?
- Finantsalal.
- No siis sul peaks raha olema. Sul on ilusad läikivad kingad.
- Need olid odavad, maksid vaid kuus eurot.

Seda viimast lauset öeldes tõmbab valge triiksärgiga ja tumedas, väga heast-kallist kangast ülikonnas mees püksisääre üles. Nähtavale pääseb fuksialilla sokk, mis teeb oma siidisuses silmad ette ekspeaminister Taavi Rõivase kõige udupeenematele sokkidele. Ent pleekinud helesinises velvetjakis ning suure punase seljakotiga ja rastapatsidega vastane pole papist poiss, ta tõstab oma lääpa tallatud tossu pehmest nahast kinga kõrvale ja ütleb: «Näed, minul on sellised, ka odavad.»

See pole stseen ühestki etendusest, vaid kuuldud-jälgitud vestlus 57. Veneetsia biennaalil. Täpsemalt Austria paviljoni avamisel.

Ootamatu kohtumine Austria paviljoni avamisel, seljakotiga mees küsib ülikonnas härralt kunsti tegemiseks raha.

FOTO: Heili Sibrits

Väidetavalt on just Veneetsia biennaal koht, kus sõlmitakse kunstimaailma hindu mõjutavad tehingud. Seega oli kulunud välimusega, kuid usalduslikult siiraste silmadega noormees õiges kohas. Pealegi oli ta ühes Veneetsia biennaali tähtsamas paigas, Giardini aias ajal, mil see oli avatud vaid valitud seltskonnale – kunstnikele, kunstiärimeestele, kollektsionääridele, kriitikutele, kuraatoritele ja kutsetega ajakirjanikele.

Kaks üsna üheealist kunstihuvilist sel korral küll teineteist ei leidnud, kuid lahku mindi sõbralikult kätt surudes ning nägu naerul. Seljakotimees teadis, et päikselõõsas õngitsemine ei pruugi eesmärgini viia, seepärast küsis ta targu õhtuste pidude kohta, sest just uhketes palazzo’des, kus seinu kaunistavad 16.–18. sajandit pärit meistriteosed ja nimekate DJde muusikast väsinud pidulised istuvad antiiksetel järidel, rüübates küünlavalguse ja värviliste tulede kumas kokteile, tsementeeritakse «kuidas sul läheb, tore sind näha»-kallistuste saatel ärikontakte. Nendele pidudele jagatakse kutseid aga veelgi väiksemale seltskonnale, kusjuures nimi nimekirjas ei pruugi alati tagada võimalust sisse pääseda – uksel seisev turvamees peab tagama, et peol viibib õige arv õigeid inimesi.

Vaade Arsenale keskusesse, punaste vaipade autor on kuraatorprogrammi valitud Teresa Lanceta.

FOTO: Sipapress/Scapnpix/Matteo Chinellato IPA/ SIPA

Videotuur Veneetsia kunstibiennaalil (Giardini aed, kuraatorporogramm).

Et aru saada Veneetsia kunstibiennaali mastaapsusest, tuleb rääkida arvude keeles. 2017. aasta biennaalist võtab peale 120 kuraatorprogrammi kunstniku osa 86 riiki oma paviljonidega, paralleelselt on avatud ka umbes 120 näitust. Suve- ja sügiskuudel lisanduvad veel tantsu-, teatri-, muusika- ja kinofestival (esimest korda on teatrifestivalile kutsutud ka teater Eestist – NO99 mängib Veneetsias lavastusi «NO43 Kõnts» ja «NO42 El Dorado: klounide hävitusretk»).

Videotuur Veneetsia kunstibiennaalil (Arsenale keksus, kuraatorporogramm).

Veneetsia kunstibiennaali mainekaimaks näituseks peetakse kuraatornäitust. Tänavuse kunstikoore on kokku riisunud Christine Macel Prantsusmaalt ning 13. mail ametlikult avatud kuraatornäituse «Viva Arte Viva» töid näeb kahes kohas: Giardini aias ja Arsenale kompleksis. Mõlemast paigast leiab ka suurema osa rahvuspaviljone. Ülejäänud riikide väljapanekud, sealhulgas Eesti oma, asuvad laiali pillutuna üle Veneetsia (tähelepanek: linnas asuvad näitused annavad võimaluse sisse piiluda vee peale ehitatud majadesse, uudistada ajaloolisi laemaalinguid ja vaateid kanalitele, astuda sajandeid vanadel treppidel, sest näituseks üüritakse linnakodanikelt maju-kortereid).

Viie päeva jooksul kappasin nagu kevadel esimest korda koplisse lastud vasikas ühe töö juurest teise juurde, ahmides sisse ümbritsevat, tagant kannustamas soov näha midagi, mis paigale naelutaks ja vaatama sunniks.

Vaatamata sellele, et jõudsin tutvuda kogu kuraatorprogrammiga ja rohkem kui poole rahvuspaviljonide väljapanekutega, lahkusin Veneetsiast üsna tühjade pihkudega. Minu soov näha midagi, mis jääks aastateks kummitama, ei täitunud (näiteks 2013. aastal Jaapanis Aichi triennaalil nähtud Kohei Nawa, Kenji Yanobe või Bashir Makhouli ja Judi Werthein jt tööd pole mind tänini lahti lasknud). Aga siin võib põhjus olla selles, et ma ei andnud kunstile piisavalt aega, läksin ahneks ja seetõttu ei tundnud maitset. Või ei osanud vaadata, sest nüüdisaegsele kunstile omaselt ei piisanud ka Veneetsia biennaalil eksponeeritud tööde mõistmiseks ainult nende vaatamisest, aru saamiseks oleks pidanud põhjalikumalt tutvuma kunstniku kontseptsiooniga.

Eelnev ei tähenda aga sugugi, et amatöör-kunstihuviline Veneetsia biennaalil muljet avaldavate töödega ei kohtuks.

Kuraatornäituse fookus on tänavu kunstnikel ja kunstil (tähelepanek: samas olid kunstnike nimed ja tööde pealkirjad asusid pigem varjatud nurkades). Christine Macel on väljapaneku jaganud üheksaks teemaks: kunstnikud ja raamatud; rõõmud ja hirmud; kogukond; planeet; traditsioonid; šamaanid; Dionysos; värvid; aeg ja lõpmatus.

Tuntumatest nimedest osalevad kuraatorprogrammi näitustel näiteks Kader Attia, Mladen Stilinovic, Franz West, Rachel Rose, Kiki Smith, Olafur Eliasson, Agnieszka Polska, Anna Halprin, Petrit Halilaj, Anri Sala, Sheila Hicks, Bas Jan Ader, Vadim Fiškin. Viimane oli üks mu lemmikuid tänu ootamatusele – vaataja siseneb pimedasse keldri moodi ruumi, mille tagumises seinas on videoinstallatsioon hallist uksest, mis (tuules) kinni-lahti käib, ja ukse taga on hele maailm. Kogu kuraatorprogrammi virvarris mõjus teos puhtana ja selgena.

Vadim Fiškini videoinstallatsioon kuraatorprogrammis.

FOTO: Foto: La Biennale di Venezia/Italo Rondinella

Kui aga rääkida trendidest, siis kõik, mis seotud kangastega, on juba paar viimast aastat püüdnud endale kunstimaailmas auväärset kohta saada ning Veneetsia kuraatorprogrammi võib nüüd ametlikult nimetada tekstiilikunsti triumfiks – eksponeeritud olid nii kootud vaibad (Teresa Lanceta), rippuvad kangad (Petrit Halilaj), lõngapallid (Sheila Hicks), kõiksugused pusad ja valmisriietest installatsioonid-seinatööd.

Lõngakividest mägi, autor Sheila Hicks (kuraatorprogramm)

FOTO: La Biennale di Venezia /Andrea Avezz/p>

Teine meelismaterjal on raamat ning selle nõelumine (Maria Lai), augustamine või muud moodi uueks loomine. Ohtralt kasutatakse puitu ja portselani, teisisõnu kõike, mis on «inimmõõtmeline» ja/või looduslik (näiteks Michel Blazy oli istutanud jalatsitesse taimed, õuealale aga seadnud luuad, mis suve jooksul rohtu peaksid kasvama) ning mille käsitsemiseks on vaja spetsiifilisi käsitööoskusi (kudumine, nõelumine, puutöö jms).

Üks põhjus, miks kunstimaailma praegu selline suund valitseb, ongi eelpool nimetatud nn inimmõõtmelisus, mis peaks tasakaalustama ja pakkuma turvalisust aina enam robotiseeruvas maailmas. Oma panuse just sellise kunsti esile tõstmiseks andvat ka pingeline ja ebakindel õhkkond – käsitööle toetuv kunst saadab sõnumi, et inimene suudab siin maailmas midagi veel kontrollida, ise teha. Ka kunstis saab rääkida konservatiivsuse ja turvalisuse igatsusest. Kusjuures tänavune kuraatorprogramm ei tõsta esile ühtki uut ühiskondlikku teemat, pigem isegi püütakse nüüdisaja probleemidega dialoogi astumist või nende peegeldamist vältida. 

Kuraatorprogrammi kunstnik Michel Blazy laseb loodusel võimutseda.

FOTO: La Biennale di Venezia/Italo Rondinella

Rahvuspaviljonide puhul on aga peaaegu võimatu rääkida ühtsetest teemadest või trendidest, sest kõikidel osalevatel riikidel on õigus valida endale täpselt sellised esindajad, nagu nad soovivad. Samas leidus ühiskonnakriitilisi või mõnd probleemi konkreetsemalt esile tõstvaid töid rahvuspaviljonides rohkem kui kuraatorprogrammis, seega näis rahvuspaviljonides eksponeeritud kunst aktuaalsem. Mõjuvaid paviljone oli mitu (näiteks Uus-Meremaa, Läti, Nigeeria, Venemaa, Taani, Jaapan, Argentina, Austraalia, Kuuba, Malta, Itaalia ja ka Veneetsia).

«Flying Girls» skulptuuridegruppi saatis laste mahe laul, kunstnik Peju Alatise. Nigeeria oli oma paviljoniga Veneetsia biennaalil esimest korda.

FOTO: Heili Sibrits

 

Jaapanit esindanud Takahiro Iwosaki tööle tuli läheneda kõigepealt altpoolt – sammastel seisnud maja keskelt pea sisse pista ja nähtust üllatuda.

FOTO: La Biennale di Venezia/Francesco Galli

Peale nimetatute tuleb esile tõsta veel kaht paviljoni. Gruusiat esindav kunstnik Vajiko Chachkhiani oli suurde näitusesaali üles seadnud vana lagunenud palkonverandaga maja, kus sadas vihma – kodult, mis peaks olema turvaline koht, oli ära võetud kaitsev roll. «Living Dog Among Dead Lions» oli efektne oma lihtsuses. Kusjuures see töö ei mõjutanud ainult nägemismeeli – ringi uudistades tungis ninna vana maja kopitus, mis vihmaveepiiskade pladinasse üksi jäetud kaetud lauaga äratas igatsuse-süütunde. Vaatamata hüljatusele Gruusia maja elas ja hingas.

Eesti ekspositsioon Veneetsia kunstibiennaalil. Kunstnik Katja Novitskova. Foto: Anu Vahtra

FOTO: Merit Kopli