Veri lumel ja tõejärgne väsimus

Välisvaatleja on kolmandaks festivalipäevaks muljetest juba natuke närtsinud olemisega, aga püüab ikka hakkama saada. Päeva esimene kultuuridoos tuleb kahelt krimikirjanduse korüfeelt, Ann Cleeves’i küsitleb Jason Goodwin.

Kuidas saada heaks krimikirjanikuks? Hea oleks elada üksildases ja metsikus kohas, soovitavalt mõnel saarel, kus kas ei ela ülepea kedagi teist või siis ainult mõned põlised pered. Tuleb olla vaikne ja kuulata teetassi taga kõiki köögijutte, uidata sügisel mööda tänavaid ja varitseda hetki, kus tuled on tubades süüdatud, aga kardinaid pole veel ette tõmmatud, kujutleda lageda taeva ja tuulise mere, suure avaruse sisse inimeste süngeid saladusi.

Ja muidugi, mis kõige tähtsam, sulle peab krimikirjandus meeldima.

Kui Ann Cleeves paarkümmend aastat tagasi pliiatsi ja paberiga kirjutamist alustas, arvas ta, et kirjutab suuri ja tähtsaid teoseid. Kuid siis tundis järsku, et kas see on ikka päris see, mida isegi lugeda tahaks? Kas poleks palju mõnusam kamina ees suures tugitoolis kerratõmbunult krimkasse süveneda? Nii mõnedki tema enda eluseigad on justkui sealtsamast maailmast pärit, kus kõigel on salapärane seos ja miski ei ole juhuslik või on justnimelt juhused need, mis sõlmivad edasiste sündmuste käigu.

Peale kooli lõpetamist kohtas tulevane kirjanik juhuslikult üht sõpra, kes oli võtnud vastu töö ühel jumalast hüljatud Shetlandi saarel, kuhu viis nii jube laevuke, et sellel jäid merehaigeks isegi kapten ja madrused. Ning see sõber küsis, kas ta ei tahaks tulla sinna kaugele saarele suvel abikokaks. Neil oli seal tööjõuga tõsine häda käes. Ta läks ja armus saaresse kohe, kõik need linnud, metsikud lilled,  vanad külatööd, mida tehti koos, lehmi lüpsti käsitsi, lõigati koos vilja. Ja igaühel oli rääkida vanu lugusid. Näiteks maa-alustest, kellele meeldib väga tantsida ja kui oled hea viilulimängija, siis meelitatakse sind maa alla, kõige ilusamale peole, mida oled elades näinud, aga kui koidikul väsinult koju jõuad, on sada aastat mööda läinud.

Tänu sellele juhusele on lugejatel nüüd Shetlandi saarte krimiseeria ja vähemlugejatele nende järgi vändatud seriaal. Ka telemaailma sattus Ann Cleeves samasuguse juhuse läbi. Mingit läbimurret ei olnud veel toimunud, oma raamatutega ei teeninud ta mingit raha, kirjutas neid niimoodi vaikselt oma lõbuks, mõned jäid kaunis tähelepanuta ja rändasid pikapeale heategevuspoodide riiulitele. Ühte sellisesse poodi astus sisse üks naine, et haarata kiiresti raamat, mida lennukis lugeda, ja juhtumisi valis ta Ann’i romaani The Crow Trap. Ja juhtumisi töötas ta ITV-s. Nii sai alguse Vera-seriaal.

«Tavaliselt ma südatalvel ei kirjuta, aga üks haruldane linnuliik ilmus Shetlandile ja mu  abikaasa tahtis seda väga näha. Kui tagasi pöördusime, sadas lund ja seal olid suured rongad, oleks veel veri olnud, siis oleks see nagu muinasjutt. Just see pilt ronkadest lumes ärgitas «Ronkmusta» loo alguse,» räägib autor. (Valge nagu lumi, punane nagu veri, must nagu eebenipuu, mõtlen mina selle ülestunnistuse ajal.) Romaan «Raven black» oli tema läbimurderomaan, mida tunnustati krimikirjanduse Kuldse Pistoda auhinnaga.

Kirjanik ise peab oma tugevamaks küljeks karakteriloomet. Šüžees ei tundvat ta end väga kindlalt. Ent kriminaalromaanidel on teatav etteantud struktuur, mis tuleb täita, nagu korsett, millesse mahutada oma tegelased, see on abiks. Tema tegelastele on omane kui võib nii öelda – psühhogeograafia – nende käitumine, nende olemus on väga tugevalt mõjutatud sellest, kus on nad pärit, millises maasikus nad on üles kasvanud. Traditsiooniliselt paigutatakse krimitegevus väikestesse suletud kogukondadesse, süngevõitu kasina loodusega kohtadesse, kus igaühel on saladused, millest kõik teavad, aga kunagi ei räägi. Nende saladuste jälgi ajavad erinevat tüüpi detektiivid: küll amatöörid, küll nooblid ja kallites koolides käinud, inspektor Vera on näiteks keskealine ja ülekaaluline, üksik, kuid kartmatu vanatüdruk.

Ja mis on veel väga huvitav, kirjanik väidab, et ta ise ei tea kirjutama hakates, kuhu tema romaan viib. Ta ei tea, kes on mõrvar. Ta hakkab seda otsima koos uurijaga. Kujutlegem sügisest mereranda, kust leitakse punase kleidiga surnud naine. Keegi ei kanna sealkandis sellisel aastaajal punast kleiti. Kes see naine on? Seda hakkab autor koos oma tegelastega välja selgitama.

«Kui ma teaksin, kuidas kõik lõppeb, mis lõbu oleks siis kirjutada!» ütleb Ann Cleeves.

Nüüd vahepeal üks isiklik mõtisklus. Festivalil kohtab igasuguseid autoreid, nii neid, keda oled lugenud, ammu ja palju, või alles hiljaaegu ja natuke, mõnest pole kunagi midagi kuulnud ja vaadates neid vestlemas, rääkimas oma tööst ja loomemeetoditest, harjumustest ja hirmudest,  mõni äratab kohe usaldust, saad tema mõttekäikudest aru, ta meeldib sulle. Mõni teine seevastu jääb kaugeks ja justnagu suletuks. Ometi ei puutu see, milline on kirjanik esinejana, vestlejana laval, õigupoolest kuidagi tema loomingusse. Mõni suurvaim võib olla kidakeelne ja häbelik, mõni ei saa oma vestluspartneriga kontakti ja nõnda edasi. Ja võib ka olla, et kuulaja, vastuvõtja vaim on väsinud.

Järgmine vestlustrio, David Almond, Davide Cali ja Indrek Koff jäid mulle mõnevõrra kaugeks. Mitte tingimata sellepärast, et räägiti lastekirjandusest, sellest, mida sobib ja mida ei sobi lastele kirjutada, nii ja naasugustest lugudest, sellest, kui suur on vormiline vabadus lastekirjanduses ja sellest, et lapsed on elu õied ja meie lootus ja et nendele kirjutades kirjutad tulevikule ja et meie üleüldiselt nässuläinud maailm saab reinkarneeruda ainult läbi tulevaste põlvede. See kõik on ju õigupoolest õige ja ka natuke huvitav!  Ma ei teagi, miks mul läks meel uitama. Ma kahtlustan siiski, et natuke ka sellepärast, et mul puudus igasugune ettekujutus nende autorite loomingust. Ma ei tea, millised pilte joonistab Davide Cali oma graafilistesse romaanidesse, ja lugedes tutvustusest, et tema produktsioon ulatub üle üheksakümne raamatu, tunnen kerget kõhedust. Noor mees, suure musta habemega, ja 90 raamatut! Küllap asi on lihtsalt selles, et meil Eestimaal pole koomiksikultuur kunagi õieti juuri alla saanud ja ilma spetsiaalse erihuvita ei tea sellelaadsest toodangust suurt midagi. Ma ei julge ka lubada, et ennast edaspidi paremini harin. Aga oleks seal toolis istunud Mauri Kunnas, küllap ma oleksin kuulanud hiigla huviga ja kogu aeg heatahtlikult naeratanud. Sest tema raamatuid olen oma lastega lõputult vaadanud.

Nii, ja nüüd jõuame tõejärgsesse ajastusse, kus enam pole vaja midagi ratsionaalselt põhjendada.

Vestlusringis on Urve Eslas, Erik Moora ja Tarmo Jüristo. Jüristo jääb tiba hiljaks, aga sellest pole midagi. Annabki inimliku mõõtme. Ma toon lõpu algusesse ja ütlen, et kui Urve ja Erik olid natuke mures selle imeliku posttõelise maailma pärast, et mis siis niimoodi saab, siis Tarmo oma kavala naeratusega ladus letti kümneid näiteid maailma ajaloost, kus kõik on juba niimoodi olnud ja tegelikult pole midagi erilist lahti.

Ma olen sellest tarkade mõtete vahendamisest juba nii ära väsinud, et silmad on rullis peas ja ega ma enam selgelt ei mõtle. Muula amet see ajakirjaniku amet, ausõna. Sestap teen lühidalt ja ilma igasuguse sõnasõnalise tõe püüdeta, täiesti teema vaimus, lõppeks pole ju tähtis, mida nad seal rääkisid, tähtis on, mida te, inimesed, ise usute. Ükski Eslas ega Jüristo ei suuda teid ümber veenda. See oli ka vestluse läbiv teema, ühiskonnas toimuvad polariseerumised kuni selleni välja, et igasugune siit nurgast ja sealt nurgast ja keskpõrandale kokku võimalus on praktiliselt kadunud.

Et igaüks usub mingit oma asja ja mingite faktide, ekspertide ega hinnangutega neid ära ei räägi. Erik Moora arvab, et see protsess on juba ammu alanud ja eskaleerunud nüüd sellise piirini, et ühiskonnad on muutunud juhitamatuks. Jüristo pareerib ja osutab sellele, et sarnane jama toimus ka siis, kui Gutenberg leiutas trükipressi, igasugu kahtlasi mõtteid hakati paljundama ja levitama, mõni naeluas omad isegi linnakiriku uksele. Ja mis hull segadus sellest kõigest sündis. Asi lahendati aga geniaalsel viisil – tõele seati geograafilised piirid. Kui ühes riigis kehtis üks tõde, siis teises teine. Praeguse aja eripära olla aga see ja nüüd NB! tuleb tähelepanuväärne mõte -- ideede ja maade piirid ei kattu enam. Ehk moodsamalt, väärtuspõhiste kogukondade piirid ei ühti geograafiliste piiridega.  Iga, ükskõik kui jabura asja uskuja leiab mõne klikiga sadu, tuhandeid või kümneid tuhandeid samasuguseid hulle kogu maailmast. Kui ennevanasti olid teistsugused ja imelikud kuskil kaugel, seitsme maa ja mere taga, siis nüüd võib su oma mees või naine osutuda erakordselt asusaamatu mõttemaailmaga isikuks. Ja lisaks kõigele on hullude vahelise seose loomine ülimalt lihtne. Üleüldiselt toimub ühiskondades praegu lukustumine, oma positsioonide kaitsmine, nurkatõmbumine. Noh kõik need asjad, mida te näete. Ja mis teile ei meeldi. Kellelegi eriti miski ei meeldi. Ja see, et ma nimetan siin hulle hulludeks, see pole otseselt hinnang, vaid nending, noh, te teate ju, et need hullud nimetavad ju meid hulludeks.

Üheks äärmiselt liigutavaks võimalikus lahenduseks, sillaks vaenupoolte vahele pakutakse kirjandust, ausaid ja hingeminevaid lugusid, mis suudavad enam inimsüdameid pöörata kui mingid igavad faktid. Meil on ju siin kirjandusfestival. Võib-olla tõesti? Kuigi kas need, kes klikivad ainult pealkirju ja kukuvad siis kohe tuututama, leiavad aega, et lugeda  mõne immigrandi raskest elust? Või Sokratese apoloogiat?

Tagasi üles