Kultuurisoovitused

Mudlumi blogi HeadRead festivalilt. Neljas päev

HeadRead 2017 teine päev

FOTO: Dmitri Kotjuh

Neljas päev: mitmed esimese järgu tõmbenumbrid laupäevastele vabadele kultuurisõpradele üksteise järel. Igaüks vääriks monograafiat. Aga saab sellise poolpiduse kajastuskillu.

Jonas Khemiriga vestleb Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor Christer Haglund. Nii palju tiitleid! Mul pole õrna aimugi, mis asi on põhjamaade ministrite nõukogu. Aga härra on äärmiselt sümpaatne.

Alustame heade uudistega – Jonas Hassen Khemiri on täpselt nii kena nagu raamatukaane pildi peal või isegi veel kenam. Ja väga pikk! Ta on ka kahe väikese lapse isa, see pole üldse etteheitvalt öeldud, lihtsalt infoks.

Vestlus kulges üldjoontes traditsioonilist rada, sai teada, et juba 6 -7 aastase lapsena hakkas noor Jonas igasuguseid asju üles kirjutama ja avastas seeläbi kirjutamise turvalise mõju. Ta rääkis, kuidas ükskord algklassides õpetaja andis neile ülesande, kus pooleksmurtud paberilehele tuli ühele poole midagi joonistada ja teisele kirjutada. Lood tulid kergesti välja, pildi tegemine võttis  jälle ilmatu aja. Sestajast saadik on Khemiri pidevalt kirjutanud, pidanud päevikut, katsetanud igasuguste naljakate žanritega nagu seda ainult lapsed oskavad – näiteks kirjutas ta nekrolooge superkangelastele. (Superkangelased, no ma arvan, need on ämblikmehed ja muud mastaapselt vägevad tegelased, see on õieti üsna huvitav, miks nad nii valdavad on meie õhtumaises kultuuriruumis, see pole ju üldse kuidagi parem ega kainem fantaasia kui džinn, kes tõstab õhku terve Suleiman ibn Daudi palee, kui liblikas jalga trambib.)

Jonas Khemiri painab vajadus ümbritsevat dokumenteerida ja salvestada, justkui kinnitada käestlibisevat maailma sõnade külge.

Seni on temalt ilmunud neli romaani ja kuus näidendit ning kõigis neis on kesksel kohal mälu ja kirjutamise seos. Esimene romaan «Ett öga rött» (Üks silm punane) oli tähelepanuväärne ka oma põrpiva keele poolest, sisaldades suurt hulka sõnu, mida ei leia Rootsi Kuningliku Akadeemia sõnaraamatust (sümptomaatiline tendents ka eesti nooremas proosas). Ja kuigi autori esikteost  lühitutvustatakse tavaliselt kui romaani, mis räägib noore inimese radikaliseerumisest, hoolimata sellest, et  tema vanemad on teinud kõik, et nad ise ja nende lapsed valutult integreeruksid, siis sellise mugava tõlgenduse lükkas autor ise otsustavalt tagasi. Tema sõnul on raamat väga üksildasest rootslasest, kes püüab ennast läbi päevikupidamise päästa. Ta kardab maailma ja muudab ennast ja oma suhet maailmaga läbi päevikusõnade. Ta ründab talle kasutada antud keelt, valib valestirääkimise, kuigi oskab ka õigesti.

Ma ise lugesin Khemiri eesti keelde tõlgitud raamatut «Kõik, mida ma ei mäleta» värskelt eelmisel nädalal. Ja mulle väga meeldis. Kuigi autor ise arvas, et võib-olla vanema põlvkonna inimestel on natuke raske selle raamatu struktuuri, selle kaootilist iseloomu vastu võtta ja haarata, siis mina ütlen küll mkmm! Väga hästi sain aru, mis sest et olen vana.

Paari sõnaga raamatu sisust: keegi anonüümne kirjanik uurib ühe noore Samueli-nimelise isiku surma asjaolusid. Too nimelt sõitis ennast autoga hunnikusse. Oli see õnnetus või enesetapp? Väga erinevate inimeste mälestuspiltidest hakkavad hargnema täiesti erinevad lood, erinevad maailmad – kuigi inimesed neis ilmades on samad, on igaühe tõlgendus minevikust isemoodi. Minevikusündmused koonduvad paratamatult meenutaja isiku ümber, nende ego on nagu lääts, mis maailma nende ümber kumerdab. Kas sõnadega on võimalik reaalsust ümber kujundada? Võib-olla kui maailma teisiti sõnastada, tekib ka tegelikult mingi muutus ja nihe? Võib-olla siis oligi teisiti?

Lisame lõpetuseks veel ühe kirjandusliku loomemeetodi kirjelduse, neid on siin blogis üles tähendatud juba mitmeid. Mõni autor püüab kõike kontrollida, mõni jääb oma romaani kinni, mõni teeb täpp-täpilt  kava, mõni avastab kõik kirjutamise käigus, Jonas Khemiri püüab kirjutades saavutada sellist seisundit, kus ta enam asju ei kontrolli, kus tegelased hakkavad temaga ise rääkima ja dikteerima, mida nad järgmiseks teevad, kuidas nad ülepea on ja mismoodi neist rääkida tuleb.

Saal oli pungil täis ja imedeime! ka küsimusi küsiti mitu tükki. Ja autogrammilaua juures oli pärast täitsa tunglemine.

Päeva järgmine tõmbenumber oli Tan Twan Eng, kellega vestles Jan Kaus.

Mulle tundus, et küsimused olid iseäranis hoolikalt läbi mõeldud ja ette valmistatud. Meie jaoks kaugest ja eksootilisest Malaisiast pärit kirjanik on seni avaldanud kaks romaani ja neis mõlemas on kesksel kohal Malaisia traagilised minevikusündmused.

Kirjanik selgitas intervjuus, et tema arvates saab tõsistest ja rasketest teemadest inimestele rääkida vaid köitva loo vormis, et nad igavusest kohe kaant kinni ei paneks, et nad ei tunneks oma väärtuslikku aega raisatuna. Ta tunnistas ka, et raamatu kirjutamine on suur pingutus selle nimel, kuidas kõik erinevad liinid ja jooned lõpuks kokku jooksma panna. Idee raamatu kauneimaks kujundiks, jaapani aiaks keset troopilise kliimaga riiki sai ta ühelt juhuslikult kohtumiselt Johannesburgis, kus tõepoolest toimus kokkusaamine ühe tõelise ja ehtsa Jaapani keisri aednikuga.

Kuigi õhtuste udude aed romaanis tundus nii õige ja vajalik, oli see mõte talle tükk aega vastukarva, sest ta olevat linnalaps, ei teadvat aedadest õigupoolest midagi ja need ei huvitavat teda üldse. Taustatööks pidi kirjanik läbi töötama hulganisti aiandusalast kirjandust ja asus usinalt külastama igasuguseid eksisteerivaid jaapani aedu, et olla võimeline seda oma romaanis usutavalt  kujutama.

Eesti keelde tõlkis  «Õhtuste udude aia» Triin Tael, kelle tõlge oli eelmisel aastal ka Kultuurkapitali tõlkeauhinna nominent. Minu kokkuvõte romaanist on selline – väga kindlakäeliselt, kuid ettearvatavalt komponeeritud teos, kus miksitakse armastusloo, süngete minevikuvarjude ja idamaiste elementidega, tulemus on natuke võlts. Aga see on ainult minu isiklik vastumeelsus klassikalise storytellingu vastu.

Veel huvipakkuvaid fakte autori kohta – ta on hariduselt jurist, kes oma tööd üleliia ei armastanud ja otsis võimalusi sellest loobumiseks. Rääkis, et päris paljudest juristidest on saanud kirjanikud, võib-olla seetõttu, et ka juuras tegeldakse eeskätt keelega, keele nüanssidega ja jutustatakse päris kavalalt kokkupandud lugusid. Kuna tema vanemad on Aasia vanemad, ei tulnud sirgeselgne elupööre kõne allagi, niisiis maskeeris Tan Twan Eng oma uued huvid  magistriõpingutega Lõuna-Aafrika vabariigis. Ka see elumuutus oli käsiteldav kultuurišokina, seni täiesti urbanistlik inimene sattus looduslikku keskkonda. Praegugi elab ta osa ajast Kaplinnas.

Mõlemas tema romaanis on teatavaid autobiograafilisi elemente, näiteks tegeleb ta jaapani võitluskunsti akidoga, nagu üks tema esimese romaani «Vihmaand» tegelane, ta on ise samuti briti kultuuriruumi taustaga hiinlane, etc.

Loomulikult meeldib meile kuulda, kui tore ja unikaalne on meie vanalinn, Malaisias võtavad nad kerge südamega maha vanu linnatänavaid, et sinna kõrghooned asemele ehitada. Sellega koos kaob midagi ajaloost ja atmosfäärist. Aga Malaisias on maailma parim toit, seda kinnitas Tan Twan Eng täiesti veendunult.

Ka laupäevase kolmanda kirjaniku, belglase Jean-Philippe Toussaint’i kaht viimast eesti keeles ilmunud raamatut (kokku on meil ilmunud lausa neli Toussaint’i teost) olin enne elusa autori nägemist lugenud. Üldiselt soovitan seda praktikat tulevastele festivalikülalistele, annab palju selgema fookuse ja huvi esineja vastu. Ja töötab mõlemat pidi, nii juhul, kui teile teosed väga ei meeldinud, või siis just hirmsasti meeldisid.

Härra Toussaint on Eestis juba teist korda, ning selle pooleteise aasta sees, mis kahe külastuse vahele jäi, nägi ilmavalgust kaks uut tõlget. Ta oli väga rõõmus, leides siit eest head tõlkijad ja frankofiilid, kellega on nii inimlikult kui tööalaselt tore suhelda. 

Autobiograafiline esseeraamat kirjanik-olemisest «Tung ja kannatlikkus» ilmus veebruarikuises  Loomingu raamatukogus Triinu Tamme tõlkes ning Leena Tomasbergi tõlgitud «Põgenemine» just nüüdsama Varraku kirjastuse kaubamärgi alt.

Tegemist on rõhutatult moodsa autoriga, kes ei räägi meile mitte enam lugu, vaid lavastab kirjanduslikke stseene. Tema jutu kohaselt paeluvad teda tekstides tühimikud, mitterääkimised rohkem, kui ladus kulgemine. See laseb lugeja kujutlusvõimel aktiivselt kaasa rääkida. Seevastu neis stseenides, mida autor otsustab meile näidata, annab ta külluslikult detaile ja kujundeid. Püüdes olla igati  tänapäevane, valib ta oma  tegevuskohtadeks sellised paigad, mis temale tunduvad praegusajas märgilised. Hiina ja Pariis, need justkui sümboliseeriksid 21. sajandit. Neis paigus hargnevad ajatud lood, sest armastus, armastuse kadumine, surm ja kaotus on igavikulised teemad. Tema teosed liiguvad emotsioonide lainel. Ka autor ise möönab, et ta kirjutamisstiili on  tugevasti mõjutanud filmikunst.

Minu meelelaadiga väga ei haakunud see painavalt veniv ja ülekirjeldav stiil. Aga see on tundeline hinnang, mis ei oma suuremat kaalu. Ma saan aru, et selles on tõesti midagi kummastavalt, häirivalt iseloomulikku kui mitte tänapäevale tervenisti, siis vähemalt tänapäeva kunstile.

Kokkuvõtteks võib öelda, et online kirjandusblogi ei ole mingi liiga hea mõte. Vähemalt 2-3 päevagi võiks inimese mõtted saada settida. Kell kolm öösel peale mõnda veini, ärge pange pahaks, paremat ma ei suuda.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles