HeadReadi viimane päev rõõmustas eriti säravate esinejatega

Lõppenud kirjandusfestivalist HeadRead teeb viimase ülevaate kirjanik Mudlum.

Väga sümpaatne oli Šoti kirjanik Graeme McRae Burnet, kellega vestles Krista Kaer. Esiteks kõneles ta huvitavalt ja tema jutu tegi veel huvitavamaks selline lihtne, kodune ja pretensioonitu olek. Oma teise romaaniga «Tema veretöö» Bookeri pikka ja lühikesse listi pääsenud autori lihtne elu on viimasel aastal muutunud üle ilma ühelt festivalilt teisele reisimiseks. Inglismaal on Bookeri auhind hiigelsuur asi, oma raamatu päris väikeses kaheinimese kirjastuses avaldanud autorile hakkas järsku tulema telefonikõnesid Jaapanist Austraaliani. Paistab et see pole teda mitte grammi võrragi upsakaks teinud.

Enne süllekukkunud tunnustust oli kirjanik ükskord ühendust võtnud ühe raamatupoega. Ütles, et olen sinnakanti tulekul, ehk tahaksite korraldada kohtumise lugejatega ja autogrammitunni. Vastati tõrjuvalt, ei olevat piisavalt huvilisi.

Kuuldu alusel näib, et tegu pole päris tavapärase krimkaga, autor ise nimetas seda teoseks, milles leiab aset kuritegu, nii nagu ka Dostojevski «Kuritööd ja karistust» võiks ju teatavate mööndustega krimiromaaniks pidada.

«Mitte et ma tahaks ennast Dostojevskiga võrrelda, aga oi, nüüd ma vist siiski tegin seda,» muheles Burnet.

Ka ei ole teoses detektiivi või uurijat, see töö jäetakse lugejatele, kellele antakse mitmesuguseid mõtlemisülesandeid, küll n.ö dokumentaalseid, mõrvari pihtimusi, vanglapsühhiaatri tunnistusi ja kohtudokumente.

Kirjutamistegevust kirjeldab Burnet kui protsessi, mis võib sageli viia kuhugi, kuhu pole üldse plaaninudki minna. Talle meeldivad müsteeriumid ja mängimine lugeja ootustega. Ja ka tema, nagu mitmed teisedki minu poolt kuulatud autorid, ütleb et oluline ei ole mitte seos lugeja ja kirjaniku vahel, vaid lugeja otsene seos teosega. Siiski on ta ka ise tekstis sees. Ta tunneb põhjalikult oma tegevuskohta, see on kõnealuses «Tema Veretöö» romaanis väike ja vaene koht Šotimaal, kümmekond majakest külas, igal talul väike rendimaa, elanikud vaesed ja võlgades. Sarnasest kohast on pärit autori ema, tema suguvõsal on seal maja, kus ei ole telekat, internetti  ja isegi raadiojaamu on raske kätte saada. Niisiis pole seal suurt targemat teha kui kirjutada (sarnane lugu oli ka teise krimikirjaniku, Ann Cleeves’iga). Lisaks oli nende pere sisserännanud, nagu kohalikud tavatsevad öelda ja see ei ole just kõige sõbralikum hinnang.

Ühesõnaga, üks 1852. aastal sündinud 17-aastane nooruk Roderick Macrae tapab kolm külainimest maha. Krista Kaer juhtis taipamatute tähelepanu kummalisele sarnasusele autori ja tema tegelase nime vahel.

«Macrae on selles piirkonnas väga tavaline nimi ja inimeste eristamiseks kasutatakse hüüdnimesid mis on sageli seotud tööga: näiteks Rody lihunik,» selgitab autor. Väikestes kohtades on sugulasabielud harilik asi, mõtleme meiegi saarte peale, kus kõik on mingit pidi omavahel sugulased ja võõrale verele ei vaadata just lahke pilguga.

Raamat trööstitusest, alandusest ja võimatutest valikutest. Ehk siis filosoofilisemalt sõnastades: järgiküsimine vaba tahte ja paratamatuse vahekordadest.

Ma tahan seda kindlasti lugeda.

Järgmine vestlusring arutleb kolme väikeriigi: Soome, Eesti ja Iirimaa 100-aastase iseseisvuse lugude sarnasuste ja erinevuste üle. Mõtteid vahetavad Jüri Luik, Anu Salmela, Diarmaid Ferriter, modereerib Märt Väljataga.

Loodetavasti on huvilistel võimalik arutelu kunagi ja kuskilt täies pikkuses vaadata, sest kaameramehed olid saalis terve festivali vältel ja midagi tuleb nende salvestustega ju ette võtta. Minu katkendlik stenogramm nii nüansirikkast ja suurt informatsioonihulka sisaldanud vestlusest oleks enam kui amatöörlik.

Kõlama jäi veendumus, et kõik need kolm riiki saavutasid iseseisvuse, kuna suutsid äärmiselt kiiresti reageerida ja paindlikult tegutseda väga lühikeseks ajaks avanenud ahastes ajaloo akendes. Mõnikord lausa paaripäevastes avaustes. Kõik toonased iseseisvused said alguse suurte impeeriumite kriisides, olid osa suuremate struktuuride nihkumisest. Avaldati ka arvamust, et kuna ajalugu on tsükliline, siis ei ole üldse välistatud, et sarnased sündmused ei võiks lähiajal korduda, näiteks toodi Šotimaa iseseisvusreferendum, mis napilt läbi kukkus, aga on peatselt taas päevakorral. Ka Kurdi probleem. Lähis-idas on see häda, et eraldusjooned ei ole mitte rahvuse- vaid usupõhised ja uued riigid võivad tekkida väga vastikul viisil, vt Süüria.

Kõigis noortes riikides oli sarnane ülisuur tähtsus kultuuril, eriti teatritel, kõiksugu seltsitegevuses, n.ö omaaegsel kodanikualgatusel, Soomes ka muusikal ja kunstil, nimetati Sibeliust ja Gallen-Kallelat, müütilise ühtsuse loomist minevikuga, mis võib-olla ju päris selline ei olnudki, kuid mis andis noortele vabariikidele identiteeti. Muretseti selle üle, et kui liiga palju eelistada tehnoloogilist võimekust ja nn kõvasid erialasid humanitaariale, keelele, kirjandusele, teatrile, kunstidele, võib rahvuse aluspõhi kõikuma lüüa.

Mida kultuursem rahvas, seda kindlamalt on ta vaktsineeritud primitiivse populismi vastu.

Ja lõpetab minu festivali aruandlusperioodi üks väga särav isiksus, suurepärane esineja Catherine Merridale, temaga vestes ajalooprofessor Karsten Brüggemann.

Catherine Merridale on kirjutanud mitmeid raamatud Venemaa ajaloo kohta, sel aastal jõuab eesti lugejani ka kolmas tõlge «Lenin rongis» lisaks juba ilmunud raamatutele «Punane kindlus» ja «Ivani sõda».

Miks just Venemaa? Merridale Aaustas juba 16-aastaselt vene keele õpinguid, sattus selle keele rikkuse ja ilu lummusesse ja väidab, et õppimist ja avastamist jätkub siiani, alates 1982. aastast on ta Venemaad regulaarselt külastanud ja viinud seal läbi mitmeid uurimistöid. 

Kuidas sündis raamat «Ivani sõda»? Üldsegi mitte huvist militaarajaloo vastu, vaid hoopis surma tajumise ja kohtlemise problemaatikast. Kuidas ületatakse traumaatilisi kogemusi, tullakse toime kaotusvaluga? Merridale kasutas teadustöös omapärast segameetodit arhiivitööst ja intervjuudest. Ta küsitles sadu inimesi, käis nendega lähedaste haudadel ja avastas, et eksisteerib grupp inimesi, kellele ei ole võimalik lähedale pääseda, kes ei ava ennast. Need olid sõjaveteranid. Ta otsustas maksku mis maksab välja selgitada, mis on selle vaikimismüüri taga.

Varsti oli ta grandiga tagasi ja alustas üht oma elu raskeimat ülesannet, nimelt püüdis ta sisse murda veteranide ühendustesse Kurski linnas. Neil oli kokkutulek, seintel Stalini pildid, vanakesed istusid ordenid rinnas ja siis tuleb keegi inglanna  ettepanekuga pakkuda neile oma hotellitoas teed ja kooki, kui nad nõustuvad vastama mõningatele küsimustele. Pärast seda avaldust olevat toas valitsenud haudvaikus. Lõpuks katkestas üks vanakestest vaikuse ja ütles: «Kui konjakit annad, tulen.»

Niisiis oli teadlane varunud eksperimendi läbiviimiseks konjakit ja õnneks ka sakuskaks vorsti ning ootas oma ühte vanameest. Kuid määratud päeval vonkles tema ukse taga saba, mis ulatus üle väljaku ja nii ta siis jootis konjakit ja söötis vorsti ja muudkui küsis ja kirjutas. Pidi ikka suur stipp olema selle uurimistöö jaoks! Kõrvutades isiklike vestluste tulemusi ametike arhiiviandmetega, mis olid teadagi sõjaperioodi kohta igati positiivsed ja optimistlikud, kõik oli kogu aeg parimas korras ja ebakohti ei esinenud,  koorus välja palju hirmsam pilt: hirmunud desertööridest, kes putkasid plehku juba esimesel sõjakuul, tsiviilelanikkonna vastu toime pandud kuritöödest ja muu sõjaga kaasnev taak, mille ees üldiselt eelistatakse silmad kinni pigistada. On väga kahtlane, kas praeguses Venes oleks tema raamatu taasavaldamine võimalik.

Oma järgmises teoses tahtis ta vaadelda mitte ohvreid, vaid kurjategijaid. Ta valis raamatu aineks Venemaa võimu sümboli, Kremli, ja uuris selle ajalugu igast aspektist, kõigi andmete kokkukogumine võttis kuus aastat.

«Lenin rongis» sündis soovist elustada reaalne ajalooline isik, kes juba ammu oli muutunud ainult sümboliks, mis asus absoluutselt igal pool, müntidel, rubladel, pea iga raamatu eessõnas, piltidel ja plakatitel. Et asi oleks elusam, soovis ta Leninit kujutada enne tema võimulepääsu, tema elu raskustes ja ebaõnnestumistes. Briti inimese jaoks on Venemaa midagi väga kauget, peaaegu müütilist, midagi, mis võib samahästi asuda Kuu peal, seda ei tajuta reaalsena, veel vähem osana Euroopast. Autor tahtis taastada sideme Euroopaga, näidata, et Euroopa on samuti vastutav selle eest, milliseks Venemaa on saanud. Raamatu tarvis tegi ta ise läbi selle sama rongisõidu neil samadel kuupäevadel, jälgis looduse muutumist, paikade ja piiride muutumist ajas.

Küllap peagi saame osta ja lugeda.

Ja nüüd väsinud peaga üks lühike kokkuvõte sellest megaprojektist. Nii suures kontsentratsioonis kultuuri võib olla kontimurdev. Kui kõik kuuldu kunagi saab aega rahus settida, siis ma arvan, et kõige huvitavamaks osutuks analüüsida erinevate loojanatuuride töömeetodeid ja kreedosid, ühel või teisel viisil andis igaüks neist natuke aimu ja mingid süsteemsed mustrid justkui hakkasid tekkima.

Korraldusliku poole kohta pole ühtegi halba sõna öelda, kõiki külalisi söödeti-joodeti-ekskurseeriti, kindlasti sõlmiti palju kasulikke kontakte ja niisama sõprussidemeid. Võib-olla on üritus paisunud juba liigagi suureks, täit ülevaadet üks inimene sellest kuidagi ei saa ja ega vast peagi. Täiesti võimalik, et põnevamad asjad juhtusid kuskil mujal, verinoorte seas või luuleõhtutel ja õhtuste veiniklaaside taga.

Pidu läbi ja suvi käes.