Tänavuse Cannes'i filmifestivali võitis rootslane

Filmi «The Square» eest Kuldse Palmioksa pälvinud rootsi režissöör Ruben Östlund koos auhinnaga. Foto: Erlend Štaub

Tegelikult võib tänavuse Cannes’i pidukohtunike otsustega igati rahule jääda, võib isegi öelda, et otsus on igati ootuspärane. Ja väga tasakaalukas, mõistlik, ühtlasi kunstitundlik, teisalt ka tähtsaid sotsiaalseid vastukõlasid ning väärtusi arvestav. Ei ole mingi sünnipäeva-tilulilu.

Võibolla paistavad peaauhinna, Kuldse Palmioksa rootslasest sarkastikule Ruben Östlundile määramise tagant kõige rohkem «Kohutava ilu» ja «Nooruse» lavastaja Paolo Sorrentino kõrvad, see on ju just midagi, mida «Sorrentino ostaks», kui reklaamisõnavara kasutada, aga nagu juba varem kirjutatud, valitseski tänavust, 70. Cannes’i žüriid kummastavaid filme ekraanile mängiv kvartett: Pedro Almodóvar, Maren Ade, Paolo Sorrentino ja Park Chan-Wook. Võiks öelda, Palme d’ Or’iga said nemad enda maitsele igati sobiva võidupärja.

Ja kui festivali ajal lõõbiti isekeskis, mida ometi hakkab žürii viimasel koosolekul rääkima see kena sale noormees Will Smith, siis oli otsuste teatamise järel hambameestel kohe vastus valmis: Smithi-poiss sai ka oma – Nicole Kidmanile juubeliauhinna.

Nagu Eesti filmilevitajatelt juba Cannes’is võis kuulda, jõuab enamik tähtsamaid festivalifilme ka meie kinodesse, nii et nendest saab lugeda-kirjutada küllap veel ja veel.

Ostlundi «The Square» on igati rahvusvaheline kunstiteos. Mitte ainult teostuse tasemelt. Film on rootsi, taani ja inglise keeles, mängivadki neid keeli kõnelevad näitlejad. Pealkirja keele poeetika vajaks vast veel kord lahti seletamist. Autor näib sellega rõhutavat, et jättes kasutamata rootsikeelse originaalpealkirja võimaluse «Rutan» («Ruut») ning kirjutades tiitlisse algusest peale midagi «kõikide rahvaste keeles», osutab ta, missuguses kultuuri- ja sotsiaalpoliitilises keskkonnas tema filmi vaatajaskond praegu eksisteerib.

See on keskkond, mida mõistlikuks (ja jaburaks) peame. Et endale fantaasialennuks väheke vabamaid käsi saada, paigutab autor filmi sündmustiku tänasest viivukese hilisemasse aega. Aega, mil Stockholmi raudteejaama juures on ikka veel alles 7 Up’i kiosk, aga iidsest kuningalossist on juba saanud moodsa kunsti galerii Royal X (tõsi, kuningapere on jätnud enda kasutada mõningad ruumid). Muu hulgas eksponeeritakse galerii ühes näitusesaalis sümmeetriliselt ruutu paigutatud mullahunnikuid, millega saab üpris palju nalja.

Aga nüüd festivali juubelipuhuse eripreemia laureaadist Nicole Kidmanist. Ta mängis muide kahes seekord auhinnatud filmis, Sofia Coppolale parima lavastajapreemia toonud loos ning kreeka päritolu rahvusvahelise sürrealisti Yorgos Lanthimose linateoses «Püha hirve tapmine».

Esimeses nimetatud filmis on ta hõllanduslikult kaunis hilisnoorik (tänapäeval ei tohi vist ütelda seksikas), teises juba argielust mõnevõrra väsima hakkav abielunaine, kes peab ikka jälle tegema ka vastumeelseidki asju.

Meenutuseks, Nicole Kidman alustas näitlejakarjääri 16-aastaselt, juba 34 aastat tagasi! Praeguseks on tal arvestatavaid, tähtsaid filmirolle veerandsaja ringis, ja see väga mitmekülgse talendiga filmi- (ning tele-)näitleja on muide ka nelja lapse ema.

Festivali 70. sünnipäeva eripreemia saanud näitlejanna Nicole Kidman tänavuse Cannes'i filmifestivali punasel vaibal. Foto: Erlend Štaub

Alati tuleb Cannes’i auhindu jälgides hoida fookuses žürii suurt auhinda ja eriauhinda. Tänavusel festivalil on need selgelt ühiskondlikult kaaluka sõnumiga filmid, juhul kui nõustutakse, et Ostlundi teos on sõna otseses mõttes ja naljaga pooleks «kunst kunsti pärast». Andrei Zvjagintsevi filmist «Ilma armastuseta», nukrast tänapäevasest perekonnaloost, mis kasvab postsotsialistliku arengumaa nukraks üldmaalinguks, «inimlikkusest ilma inimlikkuseta», on Postimehe Cannes’i-kirjades juba kirjutatud.

Nii et peatugem teisel eritunnustuse saanud filmil, see on prantsuse filmilooja Robin Campillo kolmas mängufilm «120 lööki minutis». (Campillo on ka tunnustatud stsenarist, tema kirjutas muide Cannes’is 2008. aastal Kuldse Palmioksa saanud Laurent Cantet’ Eestigi kinodes jooksnud filmi «Klass» käsikirja.)

See film jutustab homoseksuaalse sättumusega Pariisi noortest, kes algatasid 1990. aastate alguses aidsi leviku vastu võitlemise ja enda õiguste kaitse liikumise. Tuues selle loo Eesti konteksti, võiks vist öelda, et see on Kopli kandi noorte narkosõltlaste ja HIV-positiivsete noorte äge võitluslik liikumine, mis meenutab Uue Maailma liikumist kümmekond aastat tagasi.

Need on koolinoored, üliõpilased, töötud, noored vaata et kõigist sotsiaalsetest kihtidest, poisid ja tüdrukud, kes algatavad erineva räigusastmega protestiaktsioone endale tähelepanu tõmbamiseks (Uue Maailma poiste sülitamine Toomas Lepa kaamerasse Tartu maanteel on selle kõrval titepiuks), lendab nii kunst- kui ka pärisveri. Muidugi saab mõnegi noore eluaeg selle võitluse käigus otsa, sest ravimid ei ole veel piisavalt tõhusad või on haigus juba liiga kaugele arenenud või ei piisa raha rohtude ostuks. Asi algab lihtsamatest asjadest, nagu kondoomiautomaatide ülespanek koolimajadesse, edasi laialdane meedia tähelepanu tõmbamine, kasuahnete ravimifirmade ründamine jne.

Film on vändatud hoogsalt dokumentaalses stiilis, kiire ja emotsionaalne, kontrollimatu, nagu noorte suhtlus ikka. See dokumentaalsus ongi ligi kaks ja pool tundi kestva filmi võibolla mõningane kunstiline probleem. Kuidas öeldagi, mängufilmi jaoks on dokumentaalset laadi vahest liiga palju, neid episoode, mis on filmitud nagu otse sündmuskohal käsikaameraga. See lõpuks väsitab natuke, ehkki filmi lugu on sisuliselt kaalukas, ja mitte üksnes ajaloolises plaanis, et niisugused liikumised kord toimusid, vaid isegi teenäitajana, kõlagu see pealegi natuke loosunglikult. Vajalik film, oleks öeldud nõukogude ajal, kuid see ütlus on õige küll ka «120 lööki minutis» kohta.

Huvitav on, et FIPRESCI žürii ja suure kohtunikekogu hinnang selle filmi osas tänavu kattub, harilikult on selline arvamuste sünkroonsus tavatu, kriitikud on ju ikka kassid, kes käivad omapead.

Ja lõpuks parim lavastaja 2017. Sofia Coppola. Tema tehtud «Petetud» on 1966. aastal ilmunud Thomas Cullinani romaani ekraniseering, 1971. aastal on Clint Eastwood juba selle põhjal samanimelise filmi teinud. Coppola kinnitab, ja tal on küllap õigus, et tema pole teinud taaslavastust, remake’i.

Eastwood lähtus seda lugu jutustades muidugi mõista mehe vaatepunktist, ja meestegelasi on selles loos õieti üks. Sofia Coppola jutustab lugu haavatud sõdurist, kelle eest hakkavad hoolitsema noored naised ja koolitüdrukud mõistagi naiselikust vaatepunktist, nihutades aeg-ajalt vaatepunkti ühelt naistegelaselt teisele. See ajastulugu 19. sajandi keskpaigast, suure kodusõja Ameerikast on õieti romantiline suvekomöödia, esimene žanrifilm üldse, mille Sofia Coppola on teinud.

Parima lavastaja auhind on igati ära teenitud, sest õieti on «Petetud» tänavuse Cannes’i programmis väheseid teoseid, mis ei tundunud pisut venivat, pikkus oli väga täpne: 94 minutit. Nagu vanasti. Nagu vanades filmides. Nagu vanad eesti filmidki. Niihästi Ostlundi võidulugu kui ka «120 lööki...» on üks vahest seitse ja teine umbes 15 minutit liiga pikk. Igavene kunstiküsimus: kui palju on juba ülearu, ja kui vähe on veel vähevõitu.

Mõnedki soliidsed väljaanded (Guardian, Variety) ennustasid Kuldset Palmioksa Sergei Loznitsa Venemaa-filmile «Tasane». Ennustamine on tegelikult tänamatu töö, aga väikeseks mõttetreeninguks nagu ristsõnade lahendamine sobib küll. Nagu ka sellest mõtlemine, miks žürii ja ennustajate otsused lõppude lõpuks üsna tihti erinevad. Mulle paistab, et Cannes’i žürii valis võimalike variantide hulgast pisut helgemad, kas just optimistlikumad, aga vähem karmid lahendused.

70. Cannes’i rahvusvahelise filmifestivali peaauhinnad:

Žürii president Pedro Almodóvar

Kuldne Palmioks, Palme d’Or: «The Square» (Ruben Östlund, Rootsi)

Festivali 70 aasta juubeli eripreemia: Nicole Kidman

Suur auhind, grand prix: «120 lööki minutis» («120 battements par minute», Robin Campillo, Prantsusmaa)

Parim lavastaja: Sofia Coppola, «Petetud» («The Beguiled», USA)

Parim meesnäitleja: Joaquin Phoenix, «Sa pole siin kunagi päriselt olnud» («You Were Never Really Here», lavastaja Lynne Ramsay, Suurbritannia)

Parim naisnäitleja: Diane Kruger, «Pimendusest» («Aus dem Nihchts», lavastaja Fatih Akin, Saksamaa)

Žürii auhind: «Ilma armastuseta» («Neljubov», Andrei Zvjagintsev, Venemaa)

Parim stsenaarium, võrdväärsena: Yorgos Lanthimos ja Efthimis Filippou «Püha hirve tapmine» («The Killing of a Sacred Deer», lavastaja Yorgos Lanthimos) ja Lynne Ramsay «Sa pole siin kunagi päriselt olnud» («You Were Never Really Here», lavastaja Lynne Ramsay, Suurbritannia)

Parim lühifilm: Qui yang, «Sume öö» («Xiao cheng er yue», Hiina)

Rahvusvahelise Filmikriitikute Föderatsiooni (FIPRESCI) auhind põhikava filmile: «120 lööki minutis» («120 battements par minute», Robin Campillo, Prantsusmaa)