:format(webp)/nginx/o/2017/05/30/6727041t1h9056.jpg)
«Peace! Я Хэндрикс Таллински,» ütlen täiesti tundmatule pikajuukselisele tüübile Leningradis millalgi 1980. aastate alguses Kaasani kiriku ees ja viskan näppudega rahumärki. Saabusin linna pennita taskus ja teadmata, kus öösel magada. Plaanis on järgmisel päeval Moskva poole edasi hääletada. Vähem kui paarikümne minuti pärast saan teada, et magada saab ühe Sanja juures, ja keerame tüübiga, keda hüütakse, nagu selgub, Frankiks, nurga taga paberossist kanepipläru.
Nõukogude Liidus oli klass inimesi, kes elasid vaata et kommunismis (ja kommuunides). Need olid nõukogude hipid, kes leidsid, et igapäevase eluga hakkama saamiseks pole peaaegu üldse rublasid ega kopikaid vaja.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/28/6719713t1h66d8.jpg)
Terje Toomistu (32) film «Nõukogude hipid» esilinastub 1. juunil. See tähistab kaht asja. Sel kuupäeval toimub Moskvas traditsiooniliselt legendaarne nõukogude hipide kokkutulek. Teiseks möödub tänavu pool sajandit 1967. aastal San Franciscos lahvatanud ja üle maailma lainetanud Armastuse Suvest. Filmiga tahab Toomistu Eestis valla päästa uue Armastuse Suve.
1985. aastal sündinud Toomistu haakus 1960.–70. aastate subkultuuriga 14-aastase koolitüdrukuna Paides. «Kuulasin Led Zeppelini ja Doorsi. Olin Paide mõistes karvane. 1990. aastate lõpus oli Eestis karvaste ja kiilakate vastuolu. Sel ajal said minu pikajuukselised sõbrad vahel Paides kiilakelt peksa,» rääkis Toomistu. Zeppelini ja muu vana hea muusika juurde viis teda mõnevõrra ka kodune õhkkond (isa pillimees, ema muusikaõpetaja), aga enamgi sõbrad, kellest osa tegutseb praegu Paide juurtega bändides Ans Andur ja Nevesis.
Küpses eas mehe jaoks on hipiks olemine uhkus ja auasi, aga naiste puhul hakkavad siin mängima moraalsed hoiakud. Ühiskondliku ootuse kohaselt on naised puhtad ja korralikud ja perekesksed, mida aga sageli ei seostata hipi stereotüübiga.
Ülikooli läks Toomistu õppima aga hoopis majandusteadust, ent eneseavastamisega käis kaasas reisimine ja kirjutamine. 23-aastast Toomistut ja tema sõbrannat Berit Renserit tunti reisiseltskondades avantüristidena, kes julgelt seiklustele vastu tormavad. Tütarlapsed reisisid laias maailmas nagu hipid omal ajal Nõukogude Liidus – lihtsalt ja muretult, palju suheldi kohalikega, söödi ja joodi sama mida nemadki, trotsiti ametlikku turismiäri ja seljakotiga hipitsejaid. Reisil olemine muutus vaimseks rännakuks, mille käigus näiteks kokapõõsa lehtede tuulde puistamine ostuski tõhusaks vahendiks vihma vastu.
Kõik oli kena, kuni nad Lõuna-Ameerikas lihtsalt paljaks rööviti. Reality check. Peruus ja Boliivias veedetud ajast, mida Toomistu peab oma hipiajaks, on ilmunud raamat «Seitse maailma». Lõuna-Ameerikas nähtud šamanistlik kultuur ja kokkupuuted maagiliste taimedega lülitasid midagi ümber: Toomistu lõpetas majandusõpingud ja pühendus antropoloogiale.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/30/6727027t1h033f.jpg)
Põhjalike uuringuteni nõukogude hipide liikumisest ja kultuurist viis muu hulgas kohtumine nõukogude hipi Vladimir Wiedemanniga, kes praegu elab Londonis ning on sellest huvitavast ajast kirjutanud kaks raamatut: «Maagide kool» ja «Püha kaljukitse radadel». Wiedemanni raamatute müstilises maailmas tegutseb mitu reaalset isikut. Ka siinkirjutaja, kelle aktiivne hipiperiood jäi 1980. aastatesse, mäletab kas isiklikult või legendide järgi tema kirjeldatud tegelasi ja kohti.
Teiste mõjurite hulgas, mis Toomistut hipisid uurima tõukasid, olid tutvumine Indoneesias Yogyakartas ühe karvase radikaaliga, kes polnud mitukümmend aastat majast väljas käinud, ning viiekuuline õpinguperiood Voronežis, kus ta tajus vahetult Nõukogude Liidu muserdavat pärandit.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/30/6727043t1h1acc.jpg)
Wiedemann viis Toomistu ja kunstnik Kiwa kokku Aare Loitiga, kes – kui üldse kedagi selleks saab nimetada – on filmi «Nõukogude hipid» peategelane. Aga filmile eelnes 2013. aastal samanimeline näitus Eesti Rahva Muuseumis, mida toona arvustades kirjutasin: «Tahaks, et rääkivate peade asemel oleks olnud klipid sellest, kuidas legendaarsele Majak 203 lintmakile linti peale pannakse või Belamori paberossist kanepipläru valmistatakse.»
Film selle vea parandab: üsna alguses näemegi, kuidas Belamorist kanepipläru valmib. «See on teadlik viide, kummardus Alajandro Jodorowsky 1973. aasta filmile «Holy Mountain», mis algab sellega, kuidas Kristus ja Kääbik koos jointʼi teevad,» ütles Toomistu.
«Esimene kohtumine Aarega jättis tema vahetu oleku ja avara mõtteviisi tõttu kustumatu mulje,» rääkis režissöör. «Ta on hariduselt terava insenerimõtlemisega füüsik, mitte kuskile esoteerikaudusse ära kadunud vanamees. Psühhedeeliateemasid oskab ta mõtestada justkui teaduslikult, aga oma mätta otsast. Oma eluterve kriitilise hoiaku juures on Aare hästi muhe ja kannab vägivallatu suhtumise hingust.»
:format(webp)/nginx/o/2017/05/30/6727041t1h9056.jpg)
Filmiga algust tehes tabas Toomistut ja produtsent Liis Lepikut väike valgustus: selgus, et neil on TEEMA! Kui siiani valitses mulje, et tegemist oli üksikute marginaalsete karvastega, siis selgus, et Nõukogude Liidus tegutses aastakümneid põrandaalune iseorganiseeruv süsteem, mida kutsutigi sistema. See oli nagu seeneniidistik, mis ühendas liidu linnades armastuse ja vabaduse kultuuri liikmeid.
«Uurimistöö alguses ei teadnud ma, et saame rääkida Nõukogude Liidu hipidest kui subkultuurist. Ma ei teadnud midagi Gauja kogunemistest (suvine hipilaager Lätis Gauja jõe ääres – H. A.) või hipide slängist.»
Praktikas, nagu see veel 1980. aastatel toimis, nägi sistema autori kogemuste põhjal välja nii. Võõrasse linna saabudes, enamasti hääletades, pole sul vaja teada muud kui seda, kus on siin tussovka, st kus kohalikud karvased kogunevad. Tallinnas näiteks Harjumäel Tallinnfilmi maja vastas ja Varblase kohvikus.
Isegi kui sa kedagi ei tunne, pruugib vaid end tutvustada, nt «Я Хэндрикс Таллински», ja küll leitakse öömaja, vajadusel ka süüa, juua ja narkootikume. Piisas ka telefoninumbrist. See ongi sistema. Sellise üksteist toetava võrgustiku olemasolu on Toomistu silmis üks nõukogude hipiliikumise paeluvamaid omadusi.
Kui selgus, et teema on täiesti olemas, oli selles vaja veenda rahastajaid, näiteks Eesti Filmi Instituuti, et see ongi päriselt olemas. «Meil on vaja leida keegi, kes ütleks: «Jah, me olime hipid!»» ütles produtsent Lepik viis aastat tagasi esimest treilerit kokku pannes. «Kohtasime väga palju imekspanevat suhtumist: millega te õieti tegelete, Nõukogude Liidus ju ei ole hipisid olnud!» meenutas Toomistu.
«See 75-minutiline film ja näitus kannavad ka minu missiooni etnoloogina see teema Eesti rahvani tuua. «Nõukogude hipid» on üks kontsentreeritud versioon sellest subkultuurist, aga materjali on ju palju,» ütles Toomistu. Ainuüksi näitusel oli 400 fotot, 90 minutit suulist intervjuumaterjali ja hästi palju objekte. Montaažiruumi virtuaalsele põrandale jäi ka muidugi hunnikus põnevat materjali, mis filmi ei mahtunud. Nagu alati.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/30/6727029t1h5a0a.jpg)
Toomistu filmi tegelased on peaaegu eranditult mehed. Aga kus on naised!? Oma noorusajast mäletan, et lillelapsi oli liikumas mõlemast soost. «Feministina huvitab mind naiste representatsioon, aga selgus, et sellesse filmi naiste leidmine on paras pähkel. Lõpuks sain aru, et tegemist ongi feministliku probleemiga,» rääkis Toomistu.
«Ühelt poolt oligi naisi natuke vähem kui mehi, aga ainult natuke. Aga väga paljud naised ei olnud nõus kaamera ees rääkima. See probleem tekkis juba näituse tegemise ajal. Filmis on küll mitmeid naisi näha-kuulda, kuid peategelased on mehed ja tugevat naisfiguuri, kes nendega oleks haakunud, elu kätte ei mänginud. Riias on üks lahe naine Irene, kes oleks äärepealt reisile kaasa tulnud, aga siiski üks isiklik, oma mehega seotud probleem ei lasknud kaasa lüüa.» (Filmis teevad tegelased koos hipibussiga reisi Venemaale endistesse «lahingukuulsuse» paikadesse – toim.)
«Küpses eas mehe jaoks on hipiks olemine uhkus ja auasi, aga naiste puhul hakkavad siin mängima moraalsed hoiakud. Ühiskondliku ootuse kohaselt on naised puhtad ja korralikud ja perekesksed, mida aga sageli ei seostata hipi stereotüübiga. Samuti taandusid paljud naised liikumisest pärast pere loomist, vähemalt väliselt. Seesmiselt jäid nad ikka hipiks,» ütles režissöör. «Ehk kokkuvõttes ongi naiste vähesem esindatus filmis ka naisküsimus.»
Hipide subkultuuriga seostab tavaline inimene pea esimese asjana kõikvõimalike teadvust avardavate ainete tarvitamist. Otsesõnu sellest filmis peaaegu ei räägita, üks meenutus ehk välja arvata. Rohkem esineb see visuaalsete vihjetena, mida asjaga kursis olev ning tähelepanelik vaataja sealt tõesti palju leiab.
«See oli teadlik otsus sellest teemast mitte otsesõnu rääkida. Üsna lihtne on sellise asjaga klišeedesse laskuda. See oli minu kui autori otsus, et me ei hakka kurioosumeid looma. Teema läbib filmi tunnetuslikul kujul. No kui palju peaks sellest veel eraldi rääkima, et hipid midagi manustasid, et oli kaif, oli high! Kellelgi oli manti ja seda tehti, aga see pole asi, millest peaks tingimata eraldi rääkima!»
Toomistu ise ei taha otsesõnu öelda, milliseid aineid ta ise ning milliste tulemustega tarvitanud on: «Kuule, ma ju räägin ikkagi Postimehe ajakirjanikuga!»
Filmi lõpus on stseen, kus jõutakse Smolenskisse, tuju on räbal, peremees, kes pidi vastu võtma, on haiglasse sattunud, istutakse masenduses. Aga siis leidis üks filmi tegelane Poja pööningult peotäie kanepit, süüdatakse jointʼid ja kõik muutub taas helgeks.
Hipisid eristas muust maailmast Toomistu käsitluses tunnetusetasandi nihe, tuli see siis vaimsetest praktikatest, narkootilistest ainetest või sellest, kuidas nad armastasid, tantsisid ja rokkisid. «See on minu jaoks võti, mis seda hipiliikumist iseloomustab.»
«Kui läänes suretas hipiliikumise lõpuks välja kapitalism, siis Nõukogude Liidus lõppes lillelaste pidu paradoksaalsel kombel koos Nõukogude Liidu endaga,» nentis Toomistu. Kui hipide igatsetud vabadus lõpuks kätte jõudis, tuli sellega kaasa ka kapitalism, mis oma efektiivsuses ei jätnud enam laokile ressursse, millest ühiskonna servaaladel elajad end ära võiksid toita.
Siinkirjutaja isiklikest kogemusest: täiesti vabalt võis kunagi 1983. aastal minna läbi märtsikuise lörtsi sandaalides Nõmme jaama taksofoni (see on niisugune rauast ja klaasist putkja, mille sees on telefon neile, kellel seda kodus ei olnud) helistama, kahe peale kümme kopikat taskus, ja tagasi tulla kahe kuu pärast Krimmist.
Vägivallatus on sõna, mis jutuajamisel end patsifistiks nimetava Toomistuga tihti läbi käib. Kuidas suhtub ta NATO vägedesse Eestis? «Ma mäletan, kui president Obama Eestis oma kuulsa kõne pidas. Patsifistina tekitas see minus vastakaid tundeid. Kogu Eesti identiteet põhineb hirmul ja ohvripositsioonil, vastandumisel suurele Venemaale. Muidugi on need hirmud osalt ka õigustatud. Aga just siis tulime Venemaalt road-tripʼilt filmimast, kus ma nägin, kuidas uudistes räägitakse, et saabusid järgmised NATO väed. Nägin vahetult propagandasõda, kuidas Venemaal luuakse mulje, et meie valmistume sõjaks. Patsifistina olen selle vastu, aga nendin seejuures, et ma ei ole poliitiline strateeg ega saa vastutada rahva kaitse eest.»
Pole välistatud, et näitusele ja filmile järgneb raamat. Peace, love, happiness!
:format(webp)/nginx/o/2017/05/30/6727037t1h6238.jpg)
Toomistu viitab, et esimesed nn protohipid olid 19. sajandi lõpus Saksamaal ringi rändavad nn wandervogelʼid: noored, enamasti mehed, kes käisid paljajalu, reisisid ringi, üritasid vabaneda ühiskonna normidest, püüdlesid tagasi looduse ja vabaduse poole. 1930. aastatel rändasid paljud sellise suundumusega inimesed karmist Kolmandast Reichist USAsse, eeskätt päikeselisse Californiasse, ning võisid seal külvata seemneid, millest võrsus hiljem hipikultuur.
Sarnasest nimest hoolimata pole hipidel ja hipsteritel midagi ühist. 1940.–50. aastatel tekkis džässmuusikute ja beat-poeetide seast hipsterite subkultuur. 1967. aasta Armastuse Suve toel sai Haihgt-Ashbury tänavaristil San Franciscos meediapilti tõusnud hipide liikumine üle maailma kuulsaks ning leidis eeskätte noorte seas palju järgijaid. Pole välistatud, et nimi tuleb etümoloogiliselt eelnenud hipsteritest.
21. sajandil hipsteriteks nimetatud subkultuuri esindajatel pole 1940. aastate liikumisega midagi ühist, nad defineerivad end peamiselt tarbimise ja tehnoloogia kaudu. Kui hipide lipukiri on vaba armastus ja teadvustavardavad narkootikumid, siis hipsterid nõuavad gluteenivaba toitu ning habemeõli.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)