Vikerkaar loeb. Mullistused ühis-konnatiigis

Niklas Luhmann «Massimeedia reaalsus». Foto: Raamat.

Tšiili bioloog Humberto Maturana uuris 1960. aastatel konna. Ta leidis, et konn ei märka suuri ja aeglasi objekte, vaid ainult väikesi ja kiireid. Siit järeldus: konna tunnetussüsteem ei võta väljast vastu reaalsuse kujutisi, vaid konstrueerib ise reaalsust. Siit arendas Maturana välja teooria organismidest kui ennast (ja oma maailma) loovatest ja taastootvatest autonoomsetest süsteemidest. 1980. aastatel laiendas sakslane Niklas Luhmann (1927–1998) konna põhjal tehtud tähelepanekud ühiskonnale. Tema suurejooneline süsteemiteoreetiline ehitis käsitleb inimeste kooselu kõikvõimalikke aspekte – armastusest ja kunstist religiooni ja poliitikani – ennastloovate ja suhteliselt eneseküllaste kommunikatsioonisüsteemidena.

Üldiselt me kipume vist arvama, et loodusseaduste järgi toimiv maailm on suhteliselt lihtne ja vaene, enne kui ilmub inimene ja rikastab seda oma kultuuri, keele ja kooseluvormidega. Luhmanni järgi käib asi täpselt vastupidi: maailm kubiseb keerulistest signaalidest ning nende filtreerimiseks ja lihtsustamiseks on tekkinud igasugu sotsiaalsed süsteemid. Ilma nendeta me kaotaksime ümbritsevas suminas pea ega tuleks toime. Süsteem kohastub keskkonnaga, valides välja, mida võtta, mida jätta. Nõnda sünnivad tähendused. Välisstiimulite lihtsustamiseks tekkinud süsteem võib lõpuks ise väga keerukaks muutuda. Siis tekivad hierarhiad, mis tähendusküllust omakorda lihtsustavad.

Maturana, Luhmanni jt järgijatest on nüüdseks saanud elujõuline koolkond, omamoodi akadeemiline sekt, mis rakendab niisugust mõistestikku ja seletusviisi kõikjale. Eestis on selle «ülempreestriks» kujunenud Raivo Palmaru, kes on käesoleva tõlke varustanud väga selge ja ülevaatliku eessõnaga.

Kuid süsteemil on neutraalse tähenduse kõrval ka pahaendelisem maik. Need, kelle mässumeel otsib sobivat objekti, nimetavad oma vastast sageli Süsteemiks. Selle all peetakse silmas mingit rõhuvat ja ahistavat või mugandavat ja manipuleerivat välisjõudu – muuhulgas ka meediat. Luhmanni kiretu ja jaheda pilgu all on meediasüsteem siiski sotsiaalselt «süütu». Meie reaalsust luues toimib massimeedia oma loogika järgi, majandusest ja poliitikast sõltumatu konnatiigina. Luhmanni võrrandid ei jäta ruumi võimalusele, et meediasüsteem allutataks välissüsteemidele (või -huvidele). Aga mis takistaks mõnel mogulil või diktaatoril või vandenõulaste grupil ajalehti ja telejaamu järk-järgult üle võtta, et hirmutamise ja meelelahutuse peene doseerimise abil juhtida valijaskonnad üldise nüristumise teele? Mõtelgem Murdochi ja Ailesi või Putini ja Surkovi peale. Luhmanni süsteemis aga kuuluvad manipuleerimiskahtlustusedki massimeediasüsteemi enda sisse (vt lk 78–80).

Raamat algab tõdemusega, et kõige eest, mida me maailmast teame, võlgneme tänu massimeediale. Meedia on otsekui suure ühis-konna silm, mis eristab infot mitteinfost. See loob tausta, mis annab meile «üldteadaoleva» mõõdupuud, kuidas istuda ja astuda – ükskõik kas tahame neid järgida või rikkuda. Luhmanni käsitlused meediaprogrammide kolmest elemendist – uudistest, reklaamist ja meelelahutusest – sisaldavad peeneid tähelepanekuid ning põikeid kirjandus- ja mõttelukku. Kõne all on ka meedia suhe moraali ja kultuuriga ning meedia roll meie ühise aja korrastajana.

Raamat on valminud 1994. aastal. Seega internetist ja sotsiaalmeediast siin juttu olla ei saa. (Isegi pressi ja ringhäälingu tehnoloogilist poolt puudutatakse üksnes põgusalt.) Massimeedia olemuslikuks jooneks loetakse seda, et tehnoloogia välistab saatja ja vastuvõtja vahelise otsesuhtluse ning loob anonüümse, standardse (kuigi diferentseeritud) publiku. Nüüdisaegne ühismeedia võimaldab aga vormida sõnumeid juba palju täpsemalt vastuvõtja profiili järgi. Milliseid mullistusi see massimeedia konnatiigis kaasa toob? Need küsimused annavad hea hüppelaua edasimõtlemiseks selle üle, kuidas Luhmanni paarikümne aasta taguseid tähelepanekuid nüüdismeediale kohandada. Oleks ime, kui seda juba tehtud poleks.

***

Niklas Luhmann «Massimeedia reaalsus». Foto: Raamat.

Niklas Luhmann

«Massimeedia reaalsus»

Tõlkija Mati Sirkel

EKSA 2017

179 lk