:format(webp)/nginx/o/2017/06/02/6739511t1hc457.jpg)
Luulevormis noorteromaan 16-aastastest Siiami kaksikutest kõlab kahtlemata intrigeerivalt. Eks mõnigi mõtleb, et enam kaugemale sellest, mis meie kuuldavasti vähelugevaid noori üldse kirjanduslikult huvitada võiks, minna ei saagi. Luule olevat elukauge, vaid käputäit kirjandusinimesi paeluv ja raskesti mõistetav vorm, mis krüpteerib teema ega suuda tavalugejat kõnetada.
Lisaks on kirjanduse juures – ja noortele suunatud teoste puhul eriti – oluline kangelasega samastumise pinnase olemasolu. Siiami kaksikutest teismeliste lugejaskond on üsna kindlasti liiga väike. Ometi pälvis noore iiri kirjaniku Sarah Crossani viies noorteteos 2016. aastal suisa kolm mainekat kirjandusauhinda: The Bookselleri noortekirjanduse preemia, Iiri aasta lasteraamatu tiitli ja Carnegie' medali, millega britid tunnustavad aasta parimat noortekirjandusteost.
Ent riskantne teema- ja vormivalik tunduvad olevat autori tunnetuslikult hästikaalutletud otsus. Puusast saati kokkukasvanud (õigemini – lahkukasvamata) Tippi ja Grace’i probleemid on tegelikult hämmastavalt sarnased «normaalsete» 16-aastaste omadega – selle vahega, et nende konditsioon keerab tavalistele teismelisemuredele veel suure vindi peale; kõik on justkui tuttav, ent võimendatum ja fataalsem.
Loo käivitab suur elumuutus: kaksikute süveneva alkoholiprobleemiga isa ja töölt koondatud ema ei suuda enam tasuda tüdrukute koduõppe eest, mistõttu neil tuleb esimest korda tavakooli minna. Seni ühiskonnast võrdlemisi isoleeritud olnud tüdrukud satuvad omaealiste kogukonda, kus karm enese- ja teistekriitika on seaduseks ja suurim tung on olla nii normaalne kui vähegi võimalik – ka Grace’il ja Tippil.
Kuid kuidas «käib» armumine ja nende tunnete realiseerimine Siiami kaksikute puhul? Mida teeb nende tundliku organismiga alkohol ja suitsetamine? Mida tähendab neile kehahäbi, kui sõbrad öösel salaja naabri basseini alasti ujuma lähevad ja kaksikuidki kaasa kisuvad? Autor on siinkohal ära teinud tänuväärselt suure uurimistöö Siiami kaksikute kohta, mistõttu lisab fiktsionaalsele kütkestavusele tublisti hariduslikku väärtust.
Mida enam lugeja empaatiat seesuguse harimise kaudu kasvatada, seda udusem ja küsitavam väärtus on neil piiridel, mis «normaalse» ja «erineva» vahel on. Grace ja Tippi on oma erakordsest sidemest hoolimata kaks erinevat indiviidi ning kogu lugu ongi jutustatud ühe õe perspektiivist – miks, selgub «Ühe» finaalis.
Ka teose vabavärsiline vorm, nagu teemagi, võib konservatiivsele lugejale võõristust tekitada, kuid olla avatuma meelega lugeja uudishimuväele vägagi tervitatav. Vabavärss aitab mõtet rütmistada ja rõhuasetusi markeerida mittesõnaliselt, mis, nagu autor isegi ühes intervjuus sedastab, kõnetab lugejat mitte niivõrd intellektuaalsel, vaid energeetilisel tasandil. Seejuures nõuab pea 400-leheküljelise värssromaani lugemine vähe aega, kuid on mõjus ja kontsentreeritud – praegusaja lugejale on see vististi eriti sobiv kombinatsioon.
Peab küll tunnistama, et mitte iga värsirida ei tundunud sisemine, poeetiline mõtterütm kandev. «Ühes» leidub ohtrasti tekstilõike, mis sunnivad nõustuma vabavärsi skeptikute-iroonikutega, kelle meelest eristab vabavärssi proosast vaid entusiastlik reavahetusklahvi kasutamine. Kuid kahtlustan, et siin võib miski olla tõlkes kaduma läinud ja sellekohase kriitika tegemiseks tuleks tutvuda teosega originaalkeeles.
Sellegipoolest on «Üks» värskendavalt ebatavaline, paeluv, aus ja hingestatud noorteteos koosolemisest, koos üksiolemisest, ebatavalisuse võludest ja valudest.
***
:format(webp)/nginx/o/2017/06/02/6739511t1hc457.jpg)
Sarah Crossan
«Üks»
Tõlkija Kristina Uluots
Varrak 2017
384 lk
:format(webp)/nginx/o/2017/06/02/6739509t1ha616.jpg)