Õpetajate õpetaja lahkumine
Rein Veidemanni järelehüüe Karl Murule

Karl Muru (1.01. 1927 – 30.05.2017).

FOTO: Sille Annuk

Laupäeva südapäeval asub Tartu Ülikooli aulast viimsele teele üks Eesti hinnatumaid luuleloolasi, emeriitprofessor, Jyväskylä  Ülikooli audoktor Karl Muru. Kõik, kes kunagi õppinud tema käe all eesti keelt ja kirjandust, aastatel 1951–1959 Rapla keskkoolis ja 1959–1974 Elva keskkoolis, aga vähemalt kaks põlvkonda eesti filolooge, tulevasi kirjandusõpetajaid ja -teadlasi Tartu Ülikoolis, kus  Karl Muru neid koolitas algul vanemõpetaja (1962), seejärel dotsendi (1970) ja lõpuks 1978. aastast kuni emeriteerumiseni 1992 professorina – kõik  nad, siinkirjutaja nende hulgas, langetavad täna pea austuseks inimese ees, kes jagas neile ja koos nendega seda tohutut väärtuste laegast, mida eesti luulelugu endas sisaldab, õpetas seda mõistma ja armastama.  

Olin Karl Muru järel järgmine eesti kirjandusprofessuuri juhataja ülikoolis. Tema eeskuju kohustas. See seisnes eeskätt äärmises pieteeditundes, sügavas austuses looja ees, millega ta eesti luulet seletas. Nii kannabki Karl Muru luuleloolisi ja luuletajate portreid koondav artiklikogumik pealkirja «Luuleseletamine» (2001, koostaja Peeter Olesk).

See seisnes aga ka faktiaustuses, sügavuti minekus ja tasakaalukuses (mis kirjandusteaduse keeles kõlab «võrdlev-ajalooline»), millega ta kirjeldas eesti luuleilma, keskendunumalt 1930. aastate luulet, arbujaid ja eriti üheks Karl Muru elutööks kujunenud Betti Alveri loomingut («Betti Alver. Elu ja loomingu lugu», 2003). Alverilt laenas ta ka pealkirja oma teisele elutööle, eesti luulet aegade algusest kuni 20. sajandi lõpuni hõlmavale neljaköitelisele luuleantoloogiale «Sõnarine».

Alles mõni kuu tagasi Elvas, linnas, mille aukodanik ta teenitult oli, Karl Muru 90. sünnipäeva tähistades, võtsid tema õpilased ja kolleegid pidada uhkeid ettekandeid ja kõnesid meie kirjanduspatriarhi auks. Läbiv mõiste, mida sel puhul kasutati, oli «luuleakadeemia». Kirjandusteadlane Aare Pilv, samuti Karl Muru õpilane, on seda laiendanud loeteluga: õpetaja, misjonär, eksegeet, kanonist. Ja tänane eesti kirjanduse professuuri hoidja Arne Merilai on Muru puhul esile tõstnud tema pioneerirolli kirjanduse lähilugemise meetodi rakendamisel, kuid mitte mehhaanilisel, vaid kontekstisidusust silmas pidades.

Karl Muru on ka ise möönnud, et tema luuletõlgitsused on vaid ühed võimalike tõlgenduste reas. Ainus, mida tuleks silmas pidada, on see, et tõlgendusmustrit ei surutaks teosele peale, vaid see muster (mõtte- või tõlgendusmall, võttestik) tooks esile ja laseks paista kui mitte teose olemust (mis on ühtlasi teatud väärtuskogum), siis vähemalt säilitaks see kokkupuute teosega. Niisugusena võiks iseloomustada tema kui kirjandusuurija kreedot.

Olen kujutanud Karl Muru oma ülikooliromaanis «Tund enne igavikku». Lubatagu siinkohal üht lõiku tsiteerida. Ta istub seal aulas Karl Rohu nime all, saatmas viimsele teekonnale üht teist oma kunagist kolleegi, tema, «vanaldane eesti kirjanduse professor, kes oli Andreast mitmel korral eksamineerinud nii üliõpilasena kui ka aspirandina».

Andreas ei imetlenud teda mitte ainult tema eruditsiooni pärast, vaid sellepärast, et «tõenäoliselt oli Roht ainus eesti kirjanduse uurija, kes oskas peaaegu võimatut: kirjutada luulest niimoodi, et selle võlu ei läinud kirjutatus kaduma, nagu see toona eesti luulekriitikas tavaliselt juhtus».

See romaan läks Karl Murule väga hinge. Üks telefonikõne mulle, mille kestel me koos liigutatult ohkasime, ei ole võrreldav ühegi kriitilise arvustusega. Niisamuti tervitas ta mind antoloogia puhul «101 eesti kirjandusteost». Mis saab olla suurem kui õpetaja tunnustus oma õpilasele. Ja teiselt poolt, mis saab olla rahuldust väärivam kui olla õpetatud-hoolitud selliste õpetlaste poolt nagu Karl Muru.

Nüüd on kätte jõudnud Karl Muru enda «tund enne igavikku». Pikk elutee vajub horisondi taha. Jääb nimi eesti kultuurilukku. Iga kirjanduslik looming sünnib uuesti lugejates, leiab võimenduse läbi seletajate.  Ja siis astub lugejate kõrvale oma tagasihoidlikul, aga möödapääsmatul moel Karl Muru. Me saame targemaks, me silmad avanevad läbi mõistmise ilule. 

In memoriam Karl Muru (1.01.1927–30.05.2017)

Tagasi üles