Nädala album. HUNT on RÜTM

HUNT Foto: Kuvatõmmis

HUNT – Fragment of...

HUNT

Hinne: 4

HUNT kõlab nagu HU?. Aga seda puht suurtähtede ja muidu tähtede tõttu. Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjantsi muusikat on raske kuidagi iseloomustada. Nad ise on kasutanud mõistet indie soul. Elektropopi määratlusega ka kindlasti mööda ei pane, kuigi milline popp ei ole praegu natukenegi elektropopp?

Märksa lihtsam on iseloomustada «Fragment of...’i» kuulates tekkivaid tundeid ja soove. Mul on näiteks hea meel, et HUNT on nüüd olemas, kuna ma olen enesegi teadmata nende olemasolu igatsenud. Päris huntidel on hing, HUNTil on samuti. Hakkasin mõtlema selle üle, kas hunt on pigem loom või ingliskeelne jahtimistegevus. «Fragment of...’is» on peidus mingi salapärane saund, mille kohta tahaks kasutada sõnu nagu müstika, rituaalsus ja esoteerika, aga ilma, et nende sõnadega seostuksid soolapuhumine või Madonna kabala-faas.

Seega on HUNT pigem eesti loom kui mõni verine tegevus, on ju hundist müstilisemat looma Eestis raske leida. Eriti plaadi lõpuosas mürisevad šamaanitrummid pidevalt. Mulle tundub, et loos «Spring» korrataksegi pidevalt fraasi «I’m a Rhythm» ning pigem rütmile ja tundele kui kalkuleeritud harmooniale ongi kogu plaat üles ehitatud. «Whichcraft» kõlab isegi natuke nagu iroonilisem 3Pead.

Tunda on, et HUNT pole oma loomingut kusagilt välja pigistanud, vaid tegu on orgaaniliselt sündinud lugudega, kus ei kardeta eksperimenteerimist. Näiteks üks albumi kõige ilusamaid lugusid «Bangalo» on üles ehitatud väga lihtsale ja korduvale vokaalmeloodiale ning klahvpillidele. Minimalistlikud ja õhulised on teisedki. HUNT ei tee ülemäära lõbusat, aga kindlasti ka mitte liiga nukrat muusikat, elus olemise rõõm on nende lugudes olemas, nagu heas süntpopis ikka.

Päris veidrad on need popmuusikaplaadid, kust mitmelgi kuulamisel ei oska enim kõrva jäänud lugu välja tuua, aga mis ikkagi meeldivad. «Fragment of...» on üks neist. Podiseb ja podiseb ega vaju enne ära, kuni jääb ühel hetkel ootamatult seisma.