Nädala plaat. Hullumeelsus kui teadlikkus

Ratkiller Foto: Erakogu

Ratkiller

Meltdown Of The Highest Order

Pudru Kuul

Hinne: 4

Paak oli ebatavaline, selles mõttes, et see oli vertikaalne ja meenutas vana boilerit. Subjekt paagis kandis peas rasket klaaskuplit. See tundus ebamugav. Ent oli tõhus. 23 katsealusest vaid kaks pidasid seda ebameeldivaks. Mõne arvates oli see isegi värskendav. Mitu katsealust nägi hallutsinatsioone.

Ratkiller on Mihkel Kleis ja «Meltdown» kahe ülipika looga akusmaatiline The Skatersi võtmes lahendatud eksperimentaalelektroonika (pluss tilluke nips lõpus).

Kleisi muusika taandab skisofreenia ühele etioloogilisele tegurile. Tema jaoks pole see isegi haigus, see on veel üks võimalus pageda. Hullumeelsus on lihtsalt üks teadlikkuse seisund. Religioosne kogemus on skisofreenias tähenduslik. Isegi seks on Kleisi muusikas müstiline kogemus. See võib olla meeldiv, aga vahel tekib küsimus, kas kõnetatakse kuulajat.

«Meltdown» on nagu piisa agressiivne värelemine puulehel. Kleisi muusikal on meditatiivne väärtus, aga ta ei harrasta eriti sellist meditatiivset mängutehnikat.

Inimelus pole suuri tõdesid. Me sünnime kahtlustades ja kogu elu veename end, et oleme elus. Kleisi muusika ütleb, et pole vaja karta üksilduse valu.

…Käib pidu. Mehed kannavad siin kuldkette, naised on riietatud provokatiivselt. Teile läheneb keegi. Päikeseprillid. Habe. Pikad juuksed. Pikk mantel. Üles keeratud varrukad. Jumala poeg? Ei, see on Ratkiller. Me oleme varem kohtunud, ütleb ta. Ma ei usu, ütlete teie. Kus? Teie majas, vastab Ratkiller. Mälestus on energia. See ei kao. Me tahame sinna Kleisi paikadesse minna.

Kleis võib olla ainuke inimene, kes koostab aasta 500 parima plaadi tabeleid ja ta postitab netis üldjuhul lemmikuid, kellest 99 protsenti inimestest pole kuulnud. Kleisi huvitavad popmuusikaga seotud ideoloogiad, see, kuidas neis peegelduvad sotsiaalsed, filosoofilised ja teoloogilised küsimused. Siin plaadil on filmi «Predator» primitiivset plõginat, on müra taha peita üritatud Olav Ehala progressiivsust. Kleis tsiteerib, sest on eelkõige fänn.

Ta on juba aastaid signaale välja saatnud. Need ilmuvad väga väikestes tiraažides. Keskmiselt 40 eksemplari. Vahel kulub aasta või kaks, enne kui suudan need ära müüa, on Kleis kurtnud. Aga mis teha? Ütleme, et teile ilmub postkasti selline. Olete muidugi mõista närvis. Ümbrikul pole saatja aadressi, isegi kirjutatud pole midagi. Siis kuulate ja avastate mingid kauged tuttavad tunded. Millal on Ratkiller tulnud ja salvestanud teie mõtteid? Öösel, kui magasite? Teie ise neid salvestanud pole, sest teil pole diktofoni, sest te tahate mäletada asju omal kombel, mitte nii, nagu need juhtusid.

Kleis, kes helindas ka Jaan Toomiku filmi «Maastik mitme kuuga», edastab pettusevandenõu kihte paljastavaid sagedusi. Hulga orgaaniliste vägivaldsete digitaalhallutsinatsioonidega kaob side reaalsusega. See on teksturoloogiline sürrealism. Ambientne.

Varem tundus, et need signaalid tulevad kuskilt välismaalt, need ei paistnud nii ohtlikud, olid ka kõigest kassettidel, nüüd on tegemist vinüüliga ja kodumaine firma selle välja andnud. Inimene, kes saadetakse asja uurima, ei naase. Siis toimub väike läbimurre, kuskilt selgub, et mitte ainult signaal pole võlts, vaid see on mingi liikumise avalik nägu.

Elu võib olla perfektset surmaorganismi, jumalikult plaanitud kulumist, kustumist nakatav viirus. Me tunneme end nagu rott lõksus, oleme valmis endal jala otsast närima. Ja siis tuleb Kleis. Ta ütleb, miks minna peole. Võib ju jääda koju ja pesta juukseid. Me kardame pidusid. Kunagi ei tea, kus seal seista. Tahate end hästi tunda? Seda tuleb lihtsalt ette kujutada ja masinad teevad ülejäänu.