Rabindranath Tagore ja Uku Masing

Rabindranath Tagore. Foto: SCANPIX

Raikküla mõisahärra Hermann Aleksander von Keyserling (1880–1946) oli isevärki mees. Me ei tea, kas ta ümbermaailmareisil olles sai Indias tuttavaks Rabindranath Tagoreʼiga (1861–1941), kuid kirju nad olevat vahetanud. Raikkülast Lipa küla Eino taluni, kus elas lapsena hilisem kirjanik Uku Masing (1909–1985), ei ole palju maad. Mõisahärrat ja Masingu isa sidus hernhuutlusehuvi ning ärksamatel talulastel oli lubatud vahel mõisalastega mängimas käia...

Uku Masingu Tagoreʼi «Aedniku» tõlke aluseks olnud ingliskeelne luuleköide pärines tõenäoliselt Tallinna keskraamatukogust, kus poiss pidi mitu eluaastat vanusele juurde luuletama, et raamatutele ligi pääseda. Kuid tal oli 13-aastaselt «Aedniku» tõlge olemas ja oma aega ootamas. Aeg saabus selle jaoks alles 1936. aastal, kui «Nobeli laureaatide» sarjas ilmusid Rabindranath Tagoreʼi «Gitandžali» ja «Aednik». Tõlge tabas midagi väga olulist eestlase hinges, sest juba 1940. aastal tuli välja teine trükk.

Rabindranath Tagore tõlkis 1912. aastal teisele Euroopa laevareisile valmistudes valiku bengalikeelseid värsse ingliskeelseteks proosaluuletusteks, et viia kingituseks sõpradele Inglise-India Ühingust. Õpingutest Inglismaal oli möödas mõnikümmend aastat. Kogu ilmus samal aastal William Butler Yeatsi eessõnaga. Järgneb lausa plahvatus 13 trükiga. Aasta 1913 toob Rabindranath Tagoreʼile Nobeli preemia. Ta peab esimese mitte-eurooplasena uhke ja tõlkimist vääriva kõne auhinna vastuvõtul 26. mail 1921 Stockholmis.

Vajaksime Rabindranath Tagoreʼi elulooraamatut. Ilma sissevaateta tollase india brahmiinliku suurpere ellu ja laste õpetamisse, kust pärineb Tagoreʼi ind tegevusele Šantiniketani koolis, et vähemalt ühes koolis Indias oleks teisiti kui tema lapsepõlves. Tõsi, 1999. aastal Stella Noa tõlkes ilmunud Tagoreʼi «Mälestused» korvavad pisut seda tühemikku, eriti seoste tekkimisele luulega. Kuus «Aedniku» ja «Gitandžali» («Laulupalveluse») ja kolm «Puuvilja kogumi» trükki on Eestimaa hästi ära kobestanud autori biograafia jaoks.

Et nüüdne raamat läks uuesti trükki ilma eelnevasse sisse vaatamata, näitab armas «Kuninga kiri» üheksandal leheküljel. Tõlkija nendib, et «näib, nagu vastaks Tagoreʼi hoiak maailma suhtes rohkem meie omale kui paljude muude suuruste oma. Aga võib olla, et just see, mis tõlkes on läinud kaotsi, on see, mis lähendab ta laule meile». Kas me võime siit oletada, et Masing sai äratust luulele just India nobelisti tõlkides?

Tema enda varasemad luuletused «Roheliste radade raamatus» «Luule» I köites (2000) on dateeritud 1926. aastaga. Kuigi trükidebüüt oli Anneli Sepa koostatud Masingu bibliograafia andmetel 1923/1924 Uudismaas. Ei usu, et vahepealsed aastad luuleta sai elatud, ja kümneaastaselt luule «ettevõtmistega» alustanud poiss pidi otsima võimalikke ja võimatuid kohti avaldamiseks, kuhu bibliografeerijad veel jõudnud pole.

Sest kirjas Felix Oinasele on Uku Masing tunnistanud lausa Tagoreʼist sõltuvusse sattumist: «Teadlikult olen kopeerinud ainult Tagoreʼi stiili 13.–17. eluaastani ja siis temagi enam-vähem unustanud.» Kuni valgussähvatuseni, kui «helbed takerdusid suure pärna samblikus tyve kylge või heitusid tagasi... ning sellest hetkest peale võin kõike Näha tõeliselt ja ytelda sõnadega, mis pole saadud teiste käest ega kuulu näidendiossa». Ka Rabindranath Tagoreʼi elus võime esile tuua samasuguse valgustusmomendi – vaadeldes hommikuvalgust jõevette laskuvatel treppidel –, meelte avanemise hetke.

Uku Masing / Scanpix Foto: SCANPIX

Veel 1944. aasta Postimehe artiklis meenutab Masing vaimustuspuhangut 1922–1923 talvel Tallinna Draamateatris, kui etendati Tagoreʼi näidendit «Kuninga kiri» («Postkontor») ja «Ohvrit». Sama artikkel on tõstetud Ilmamaa kirjastuse vastse Tagoreʼi väljaande eessõna seisusesse. Siia juurde oleks paslik lugeda Masingu raamatust «Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt» artiklit «India filosoofiast», kus antakse Tagoreʼi loomingule laiem taust. Saksa okupatsioon sundis meie õnneks Uku Masingut kolima oma artiklitega tulisest Euroopast Indiasse, Hiinasse ja Jaapanisse. Sama aeg andis meile kaks Masingu-päraselt tõlgitud jaapani luule valimikku – «Haikud» (1997) ja «Tankad» (1997) –, mida Rein Raud kahtlustas pigem Uku Masingule kuuluvat.

Me võiksime pisut lähemalt silmitseda neid kolme Masingu tõlgitud Tagoreʼi luulekogu selle pilguga, et «Aednik» on tõlgitud 13-aastase poisi poolt, «Gitandžali» («Laulupalvelus») valmis 1936. aastaks ja «Puuvilja kogum» («Puuviljapõim») sõja ajal. Siis peaks midagi neis tõlkeis nüanssides erinema. Hea tahtmise korral võiksime sedastada «Aednikku» ja «Puuvilja kogumit» võrreldes viimase sõnade tuhmimat üldmuljet, ka tekstis peituv müstikamünt näitab ennast harvem.

Minu silmapiiri avas Loomingu Raamatukogu mundris «Aednik» (1974, Ain Kaalepi eessõnaga) ja «Gitandžali» (1976). 1970. aastatel oli vaja «ajakohastada» 1930. aastate Masingule nii omast vanatestamentliku hõnguga tõlkekeelt, ka meie tollased keelereeglid olid üpris ahtaks timmitud. Ja keeles peituv (nõukogulik) tänapäevasus ongi see, mis neis muudatustes kohati vastu hakkab.

Tagoreʼi luule on niivõrd intiimne, et esimesena loetud Nobeli trükkide sõnavarast ei saa enam lahti, see jääbki kütkestama. Vähemalt minu puhul. See on nagu intensiivne kruntvärv, mida ei õnnestu üle võõbata, ikka ilmub alt algne kontuur. Loomingu Raamatukogus ilmunud Tagoreʼi lauludel on sees «nõksakud». Sõnade stiilikangas on kohati lõhutud, Uku Masing ilmselt väsinud, tüdinud ja käegalööv. Peame mõistma ka siinse valiku koostajat Hando Runnelit. See oli tema elu nooruse pulbitsev periood ajakirja Loooming kaante ja seinte vahel, nende keelenõuete keskel.

Masingu uuendatud tekst on koostaja folklooriterminit kasutades «armsaks viheldud». Et pisut näitlikustada Tagoreʼi eestikeelseid vasteid erinevates trükkides, võtaksin alguse 84. laulust «Gitandžalis»: «See on lahusoleku piste, mis laiub läbi kogu maailma ja toob ilmale loendamatu hulga kujusid lõputus taevas.» (1936, 1953), «Tee on lahusoleku piste, mis laiub...» (Masingu parandus, 1940), «See on lahusoleku ahistus, mis lageb läbi kogu maailma ja sünnitab loendamatult kujusid lõpmatus taevas.» (1976, 2006, 2017). Originaalis: «It is the pang of separation that spreads throughhout the world and gives birth to shapes innumerable in the infinite sky.» Ikkagi «tee», mis nõelapiste ja niidina «laiub läbi kogu maailma». Tekstoloogi-igatsus.

Ilmamaa kirjastuse hoolel trükki toimetatud Rabindranath Tagoreʼi proosaluuletused on Uku Masingu õnneliku käega tehtud tõlge. Kuigi tõlke aluseks on Tagoreʼi enda bengalikeelse luule tõlge ingliskeelses proosas, kuuludes Rabindranathi loomingus ossa «The English Writings of Rabindrabath Tagore». Ka kümmekond Stella Noa Tagoreʼi tõlkeraamatut, eriti Tiina Sildre kujundatud «Armastaja and» ja «Üleminek» ning «Noorkuu», väärivad tähelepanu ja siia kõrvale paigutamist. Mõned otsetõlgete maitseproovid bengali keelest on juba raamaturiiulist leitavad. Mõtlen siin eeskätt valikut luulekogust «Jasmiiniaed unenäos» (1995) Valev Mirtemi tõlkes.

Tagoreʼi pärand on meie mõistes tohutu. Ainuüksi luulekogude arv ületab neljakümmet, lisaks romaanid (eesti keeles «Laevahukk», 1928, 1958, 1996, Daniel Palgi tõlkes, «Kodu ja maailm», 1930, 1936, 1971 Oskar Truu tõlkes), esseistika ja loengud («Rahvuslus», 2001, 2008, Stella Noa tõlkes) ning helilooming (ta oli India ja Pakistani hümnide sõnade ja viisi autor), akvarellid ja tuhanded joonistused. Pisut sarnased sillaehitajad ida ja lääne vahel ongi Tagore, Masing või ka Nikolai Roerich ning siinkohal võib igaüks nimekirja jätkata.

Kas ka kunagi astub mõnda kirjastusse nagu praeguselt Mari Ainso kujundusega raamatu kaanefotolt maha keegi pikkade India pühamehe lokkide lehvides bengali-eesti liidu järeltulija ja paneb Rabindranath Tagoreʼi otse bengali keelest tõlgitud käsikirjade paki lauale? Unustasin, me elame internetiajastus! Käsikiri võib saabuda arvutisse iga hetk ei tea kust maailma küla otsast. Teaks vaid tõlkija sündi – läheks kummardama!

***

Rabindranath Tagore

«Gitandžali» / «Aednik» / «Puuvilja kogum»

Tõlkija Uku Masing

Ilmamaa 2006/2017

424 lk