/nginx/o/2017/06/02/6739391t1hb778.jpg)
Agu Tammeveski teosest on raske kirjutada enne, kui me pole temaga tuttavaks saanud. Tammeveski on sündinud 1951. aastal Hiiumaal. 1986. aastal võitis tema jutustus «Õhk» Vikerkaare jutuvõistluse. «Sipelgate universum» pälvis 1999. ja «Igaviku maaletooja» 2000. aastal August Mälgu novellipreemia.
Esimene mulje teosest «Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga» on, et nende juttude lugemiseks peaks olema autoriga täpselt ühel lainel ja see ei kõneta neid inimesi, kes pole sellised nagu tema. Teose kood osutub liiga kitsaks, seetõttu pean mina (nagu iga kriitik) oma vastuvõtukanalit laiendama.
Paaris esimeses novellis tegutseb naissoost minajutustaja, aga midagi jääks nagu naiste maailma lavastamisest ja mõistmisest puudu. Paljud autorid on pruukinud samalaadset võtet ega ole selle eest kunagi kriitikutelt kiita saanud.
Mõnusamad kohad olid Tammeveski kirjeldused nõukogude ajast. Ega palju ju muutunud olegi: Žiguli õlu pahiseb endiselt, seksuaalne sobimatus eksisteerib ikka veel ja taksojuhid petavad. Ainult Pirita teel on rannaliivane riba päris kivide juurde lükkunud, seal pole enam plaaži.
Veel tolleaegset taustsüsteemi: «Balti jaama restorani omast paremat seljankat ei ole olemas.» («teine».) Igati nõus. Ajastuomane on ka lause: «Minu vend tegi (taksole) läbinisti innovaatilise pooljuhtidel ja kristallidel töötanud petutabloo.» («seitsmes».) Petutabloosid töötas tolleaegses Nõukogude Liidus väga palju.
Mäletan isegi, kuidas Balti jaamas töötasid piletiautomaadid. Ühekopikaliste sisselükkamine neisse automaatidesse kujunes omamoodi spordiks. Saanud ühekopikalise, väljastas automaat ka ühekopikalise rongipileti «esimeses tsoonis». Tema väikesesse arusse ei jõudnud teadmine, et raudteel ei ole nii lühikesi vahemaid olemas ja «esimene tsoon» niisugust sõitu ei sisalda. Asjaolu, et nii masinad kui ka inimesed on teatud viisil programmeeritud, on ka Agu Tammeveski teose teema.
Autori mainitud klubi Magav Kass on ehk kunagine mõnus Hõbekass Harju tänaval. Selles kohvikus peab minajutustaja privaatvestluse oma eeskujuks olnud sportlase südamedaamiga. Siin oleksime aga tahtnud enam selle situatsiooni kohta teada: kuidas daam istus, mida ta tegi, kuidas välja nägi. Detailid teevad kirjaniku ja just ereda detailikujutuse pärast belletristikat loetaksegi.
Agu Tammeveski on kirjamees, kes on kogu aeg teel. Sellest pole midagi, kui sünniaasta jääb juba terve ajamere taha: järgmine teos võib ikka ja jälle parem saada.
***
Agu Tammeveski
«Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga»
Eesti Keele Sihtasutus 2016
190 lk
/nginx/o/2017/06/02/6739391t1hb778.jpg)