:format(webp)/nginx/o/2017/06/02/6739487t1h1480.jpg)
Reet Made verivärske noorteromaan keskendub 13-aastasele Pia-Maretile. Tüdrukul on pealtäha igati täiuslik elu: maailma parim isa, hea sõbranna Meelika ja ka koolis läheb hästi. Kuid Maretil pole kunagi olnud ema ning kõigist ponnistustest hoolimata vaikivad isa, vanaema ja memm nii olulisest teemast kangekaelselt. Kui Maret leiab järsku ühel päeval imeilusa käevõru ei mujalt kui otse prügikonteinerist, järgneb sellele imelikule sündmusele veidramast veidramate juhtumite jada.
Äsja ilmunud noorteromaani lugema hakates ei olnud mul mingeid selgeid ootusi, sest kui põnev üks igapäevane Tallinna teismelise elu ikka olla saab. Esimesed peatükid kirjeldasid viksi ja viisakat tüdrukutirtsu, kes mõtleb enne ikka teistele ja alles siis endale. Kuid järsku, paarkümmend lehekülge hiljem, läks elu keema. Uued ja võõrad olukorrad sunnivad Maretit sügavamale enda sisse piiluma kui kunagi varem ja nii tõstabki pead salapärane alter ego.
Müstiline seos teise mina ja käevõru vahel pani osalt raamatukaasi suurest pingest tugevamini pihku pigistama, teisalt andis põhjust tunda muret tüdruku vaimse seisundi pärast. Kujuteldavad sõbrad on ju meil kõigil olnud, aga arusaadavalt tekitas see kergelt skisofreeniline endast mitmes vormis rääkimine parimas sõbrannas ärevust. Nii aga otsustas kirjanik illustreerida peategelases vohavaid vastuolulisi emotsioone ja enda tundmaõppimist.
Mis teeb ühe noorteromaani ihaldusväärseks ja lõputult põnevaks? On selleks fantastilised olendid ja üliinimlikud tegelased? Või äkki hoopis särtsakalt kujutatud tegelased ja mahlakad dialoogid? Reet Made on osavalt noorte igapäevavestlustesse põiminud metafoorid ja kõnekäänud, mida enam eriti tihti ei kuule ning mis panevad noorema lugeja ehk hoopis kulmu kergitama. Ometigi teeb see lugemiselamuse palju värvikamaks. Kaugeks jäänud väljendid, nagu päeva ära solgutama, kedagi pahviks lööma või hoopis saapaid vuntsi laskma ei jää kohmakaks ega pane vanaemale mõtlema, pigem vastupidi, kombinatsioon uuest ja vanemast kõlab arukalt ja nüüdisaegselt.
Heaks näiteks on järgnev lõik, kus dialoog on loomulik ja sundimatu, samas on keel rikkalik ja omapärane.
«... siis ära neil jalus tolkne,» jagas Maret sõbrannale õpetussõnu.
«Tere talv! Ma lähen sinna ju Tuleviga koos, kuhu ma sinu meelest järsku kaduda saan. Aurustun või?»
«Leia midagi! Lähed vetsu või… Ega sa eilne ei ole, vaata, mõtle, vastavalt olukorrale!» (lk 231)
Muidugi ootan ma noorteromaanis eelkõige tormilisi suhteid ja palju segadust ülemisel korrusel, nagu ilmekalt nimetas ka isa Sven. Üllataval kombel jäi natuke torkima hoopis täiskasvanute käitumine. Sisu liiga paljastamata ütlen vaid, et ajuti olid noored poole arukamad.
Iga lugu tahab õnnelikku lõppu, minu jaoks läks see aga liiga roosamannaks. Narratiivi on tihedalt sisse põimitud emateema. Maretil nimelt ei ole ema, aga nagu iga teine laps, unistab ka tema ema pehmest paist. Selle painava puuduja tekitatud hingevalu ja soovimatusetunne on rusuvad ning Reet Made on näinud otse Mareti haavunud hinge sisse.
«Peidust välja» ei ole kindlasti mõeldud vaid noortele. Täiskasvanuna leidsin äratundmisrõõmu, lugedes tüdrukute omavahelistest kraaklemistest, kus tunded ja mõtted, mida kunagi varem pole tuntud, lõhuvad vana ja tuttava rutiini. Pead tõstavad iseseisvus ja soov maailma trotsida ning see kõik tuleb mõnusalt dialoogis esile. Seletamatud tundepuhangud, terased ütlemised ja pisarad. Noore südame mured panid mind küll kohati muigama, samas aga tundusid väga tuttavad.
Peale mõnusa sisu oli minu silmis suureks plusspunktiks teose pilkupüüdev kaas. Paratamatult kipub käsi raamatupoes ikka ilusama kujundusega teose poole, olgu sisu milline tahes. Kunstnik on teinud head tööd, jäädvustades korraga nii teismeliste lapselikku poolt kui ka tärkavat neiulikkust ja salapära. Pehmekaaneline formaat on ühtlasi šikk ja mugav ning sobib hästi nädalavahetuse lugemiseks.
***
/nginx/o/2017/06/02/6739491t1h68d3.jpg)
Reet Made
«Peidust välja»
Koolibri 2017
352 lk
/nginx/o/2017/06/02/6739403t1h20de.jpg)