Peeter Simm arvustab hipifilmi: põgenemine

«Nõukogude hipid» Foto: Kaader filmist

«Tõeline põgenemine on millegi eest ja mitte millegi suunas,» ütleb üks dokumentaalfilmi «Nõukogude hipid» tegelane.

Hippy või hippie. Arvatakse, et see pärineb kõnekeelsetest sõnast hip või hep, mis tähendab mõistmist, teadmist. To be hip tähendab asjaga kursis olemist. Inimene võiks hipide meelest olla vaba ja valmis selle nimel muutma oma sisemaailma. Niimoodi  vabanenud inimene on määratud seda hingeseisundit hoidma ja säilitama. Kõik, kes neid mõisteid kalliks peavad, moodustavad kogukonna. Ülejäänud on eksiteele sattunud. Kogukond on nii koloonia kui ka sidemete kaudu moodustunud võrgustik.

«Nõukogude» määras päris täpselt ära ka selle kunagised piirid. Nõukogude hipidele näis, et nende vastasseis ühiskonnaga on tõsisem, dissidentlikum. Alati on leidunud hipide üle naerjaid, seda võib segamatult jätkata, kuid tuleb tunnistada, et nad on ainus subkultuur, kes on loonud oma tervikliku maailmapildi kel on selgelt määratletud väärtused. Üks vahib loiku ja näeb selle põhjas pori, teine näeb veepinnal peegelduvaid tähti.